Enne baaside paiknemise üle alustatud läbirääkimisi küsis NSVL-i kindralstaap oma õhujõudude staabi seisukohta tulevaste lennuüksuste võimalikust paiknemisest. Lennuvägi pakkus paiknemiskohtadena välja senised Eesti lennuväe asukohad – sõjaväelennuväljad Tallinnas, Tartus ja Rakveres.

Läbirääkimistel muidugi sellist tulemust saavutada ei olnud võimalik, aga midagi targemat Tööliste ja Talupoegade Punaarmee (TTPA) õhujõudude juhtkonnal ka välja pakkuda ei olnud.

30. septembril NSVL-i kaitserahvakomissar Kliment Vorošilovi Leningradi Sõjaväeringkonna (LSR) sõjanõukogule saadetud sõjaväeliste läbirääkimiste komisjoni moodustamise ning läbirääkimiste juhtnöörides kästi lennuväe paigutamisel arvestada järgmiste vajadustega:

• üks hävitus-lennuväepolk – Saaremaal ja Hiiumaal;
• üks hävitus-lennuväepolk – Viljandi, Valga piirkonnas;
• üks polk SB pommituslennukeid – Haapsalu, Pärnu piirkonnas;
• üks polk SB pommituslennukeid – Paide piirkonnas.

Ka mitu maaväeüksust sooviti nende juhtnööride järgi paigutada väljapoole baaside lepingus kokkulepitud rajoone – Saaremaale, Hiiumaale ja Paldiski ümbrusse. Eesti pool protestis ning saadik Moskvas August Rei käis peaminister Vjatšeslav Molotovi jutul, et delegatsioonile antaks lepingule vastavad ülesanded.

Kuid tulemuseks oli vaid see, et loobuti kaugemaist punktidest – Paidest, Pärnust, Viljandist ja Valgast. Mõned väeosad tuli aga ikkagi lubada paigutada väljapoole lepingus mainitud rajoone.

10. oktoobril allkirjastati Tallinnas protokoll, mille järgi Nõukogude Liit võis paigutada Paldiski piirkonda ühe hävitus- ja ühe pommitus-lennuväepolgu, Haapsalu piirkonda lennuväebrigaadi juhatuse ja ühe pommitus-lennuväepolgu ning Saaremaale ühe hävitus-lennuväepolgu. Samuti lubati NSVL-il väljaspool neid maa-alasid rajada operatiiv- ja õppelennuvälju ning tagalabaase, kus lennuüksused alaliselt ei paikneks.

Koos oktoobris Eestisse toodud maaväeüksustega saabus ka LSR õhujõudude spetsialistide komando, kes uuris 16.–30. oktoobrini kokku 33 asukohta lennuüksuste paigutamiseks. Ringsõidud valmistati ette koos Eesti sõjaministeeriumi esindajatega ning viimased olevat meelega valinud välja lennuväljadeks täiesti sobimatuid asukohti.

Lõpuks olid venelased sunnitud ise kaardi järgi võimalikke sobivaid kohti valima hakkama ning sinna väljasõite nõudma. Nii suudeti välja valida kaheksa asukohta, kuhu oleks võinud lennuvälju rajada 1939. a sügisel ning veel viis asukohta, kus oleks saanud ehitust alustada 1940. aastal.

Tegelikkuses Eesti pool lihtsalt arvestas asukohtade valimisel rohkemate asjaoludega, kui vaid platsi sobivus lennuväljaks. NSVL-i väeüksusi sooviti hoida võimalikult lähestikku, ühtsetes baseerumisrajoonides.

Samuti sooviti hoida need eemal suurematest asulatest ning maade eraldamisel hinnati ka nende väärtust ja maaeralduse sotsiaalset ning majanduslikku mõju. Põllumaid ei eraldatud, eriti Saare- ja Hiiumaal, kus hea põllumaa oli hinnas. Pigem eelistati heina- ja karjamaid ja muid vähem väärtuslikke maatükke.

Samuti ei tahetud lõhkuda elujõulisi talusid nii, et järele jäänud maalapil ei oleks olnud võimalik ära elada. Protsessi käigus olid mõlemad pooled sunnitud tegema järeleandmisi, mistõttu ei saavutanud ka Eesti pool alati kõiki seatud eesmärke.

Vabariigi valitsuse otsusega eraldati 21. novembril 1939 NSVL-i õhujõududele lennuväljade ehitamiseks maa-alad seitsmes kohas. Laoküla ja Klooga pidid saama Paldiski rajooni paikneda lubatud üksuste lennuväljadeks, Ungru Haapsalu lähedal ja Sinalepa umbes 14 km Haapsalust lõunas Haapsalu rajooni lennuväljadeks ning Kuusiku ja Kehtna operatiivlennuväljadeks väljaspool tavalisi paiknemisrajoone.

Kuressaare lähistel anti seal äsjavalminud tsiviillennuväli ajutiseks kasutamiseks, kuni Saaremaale kavandatud mereväebaaside asukohtade lõpliku selgumiseni.

Segalennuväebrigaad

Käskkirjad Eestisse toodavate üksuste moodustamiseks koostati kohe pärast baaside lepingu allkirjastamist.

TTPA Kindralstaabi ülema direktiivist nr 4/2/49287/ss (ss nagu soveršenno sekretno (täiesti salajane)), saadetud LSR sõjanõukogule:

"Täienduseks direktiivile nr 071, 30. septembrist 1939 määratakse vägede organisatsiooniline koosseis järgmiselt:

1. 65. korpuse juhatus, arvuliselt 56 inimest. Juhatus formeeritakse LSR sõjanõukogu korraldusega koosseisu nr 4/1 järgi./…/

7. LSR sõjanõukogu otsusega eraldada sõjaväeringkonna õhujõudude koosseisust:

a. Lennuväebrigaadi juhatus koosseisu nr 15/965 järgi, lisades koosseisu nr 15/828 lit. D, kogusuurusega 52 inimest.

b. Kaks hävitus-lennuväepolku (edaspidi HLP), kumbki 4 eskadrilli, koosseisud nr 15/828 lit. D ja nr 15/806 lit. D, kogusuurusega 285 inimest polgus.

c. Kaks kiirpommituslennuväe (SB) polku (edaspidi KPLP), kumbki 5 eskadrilli, koosseisud nr 15/828 lit. B ja 15/807 lit. B, kogusuurusega 500 inimest polgus.

d. Kaks lennubaasi HLP-de teenindamiseks, koosseis nr 15/819 lit. V, mida tugevdatakse ühe laskurrooduga (kuni 112 inimest) kogusuuruseni 310 inimest kumbki.

e. Kaks lennubaasi SB polkude teenindamiseks, koosseisu nr 15/819 järgi, kumbki kogusuurusega 509 inimest./…/

9. Kogu isikkoosseis peab olema hoolega valitud ning poliitiliselt kontrollitud. Mobiliseeritute hulgas ei tohi olla 1909. aastal sündinutest vanemaid.

10. Kõik eraldatud väeosad tuleb varustada esimese kasutuskorra mundrite ja varustusega. Kogu materjalosa peab olema täielikus korras ning enne sõjaväeringkonna sõjanõukogu määratud komisjonide poolt kontrollitud.

11. Kogu isikkoosseis tuleb varustada voodiriietega.

12. Täielik lahingukord 4. oktoobril 1939 erikulleriga Kindralstaapi ette kanda."

Direktiivist lähtuvalt otsustas LSR sõjanõukogu: "/…/

Lennuväe segabrigaad moodustada – kaks HLP seniste 25.; 38. ja 49. lennuväepolgu baasil ja üks SB polk seniste 35. ja 44. polkude baasil. /…/"

Samas käskkirjas määrati ka muude Eestisse toodavate väeosade moodustamiseks ettenähtud üksused.

 31. oktoobril olid juba Eestisse jõudnud 55. kiirpommitus-lennuväebrigaadi juhatus, 25., 35., 38. ja 44. lennuväebaas ning 35. ja 44. kiirpommitus-lennuväepolgu ning 25. ja 38. hävitus-lennuväepolgu maapealsete osade eelkomandod – kokku 1962 inimest, 283 autot ja 52 traktorit.

Lennuväljade ehitamiseks oli kohale saadetud ka 2. üksik inseneri-lennuväljapataljon, milles oli vaid 167 inimest, kuigi koosseisu järgi pidi olema 662. Seega lennuväljade ehitamises osalesid nii kõik eespool nimetatud baasid ja komandod kui ka teistest väeosadest juurde komandeeritud ajateenijad.

Lennuväljade ehitus algas juba 6.-7. novembril. Lennuväljadeks välja valitud maa-alad olid NSVL-i esindajatele üle antud novembri alguses. Vabariigi valitsuse otsus maade eraldamise kohta 21. novembril oli juba enne tehtud eralduste tagantjärele kinnitamine.

38. lennuväebaas asus ehitama Klooga lennuvälja. 44. baas ehitas Sinalepa, 35. baas Kuusiku ja 25. baas Kuressaare lähistel asuvat lennuvälja. Esimesed stardi-maandumisrajad valmisid 15.–17. detsembriks. Kloogal 15. detsembriks (mõõtmetega 150 x 850 m), Sinalepas 17. detsembriks (300 x 850 m) ja Kuusikul tasandati 15. detsembriks 84-hektariline väli. 25. lennuväebaas sai omale juba ettevalmistatud Kuressaare lennuvälja, kuid sellest hoolimata raporteeris oma tööde lõpetamisest alles 29. detsembril.

Merelennuväebrigaad

Oma lennuüksused oli kavas Eestisse tuua ka Baltimere laevastikul. Sõjalaevastiku rahvakomissari direktiivis nr 3010/ss 1. oktoobrist 1939 "Läbirääkimistest Eesti Vabariigiga" sätestati:

"/…/ Jõudude koosseis/…/ III Lennuvägi / Valida välja asukohad üksikute mereluure-eskadrillide paigutamiseks Tallinnas, Paldiskis ja Kuressaares. Valmistada ette võimalus tulevikus paigutada merelennuväe üks SB polk ning üks hävituslennuväepolk Tallinn – Paldiski rajoonis."

Baaside paiknemise läbirääkimistel lepiti siiski kokku, et Tallinnas kui Eesti pealinnas NSVL-i väeosad baseeruma ei hakka. Kuni oma sadamate valmimiseni oli lubatud ajutiselt kasutada vaid Tallinna sadamat ja reidi. Seega ühtegi lennuüksust Tallinna ei tulnud.

21. novembril 1939, samal päeval lennuväljade ehitamiseks maa-alade eraldamise otsusega, vormistati valitsuses ka otsus Pakri saartel ja poolsaarel maa-alade eraldamiseks NSVL-i mereväele. Muuhulgas eraldati Laoküla lähistel rannaala vesilennukite baasi rajamiseks. Kuna ka Laoküla lennuväli läks merelennuväele, sai viimane nüüd rajada merelennusadama ja lennuvälja üksteise kõrvale.

18. detsembril eraldati merelennuväljaks veel Saaremaa kihelkonna lähistel asunud Papisaare poolsaar, kus juba I maailmasõja ajal oli paiknenud Vene merelennubaas. Roomassaare ja Rohuküla sadamaid Eesti pool ei nõustunud loovutama – seda nii liigse läheduse tõttu Kuressaarele ja Haapsalule kui ka nende olulisuse pärast ühenduse pidamisel saartega.

25. oktoobril 1939 formeeriti endise 9. luure-lennuväebrigaadi põhjal 10. segalennuväebrigaad (ülem polkovnik N. Petruhhin), mis sai Eestisse toodud merelennuväe üksuste katuseks. 9. brigaad oli omakorda formeeritud alles pool aastat tagasi, sellesse kuulus viis MBR-2 lennukitega lennanud luurelennukite eskadrilli.

Nüüd kasutati brigaadi juhtkond ära Eestisse toodava üksuse staabi loomiseks, esialgu määrati brigaadi koosseisu ainult kaks MBR-2 lennukite eskadrilli: 12. ning 44. üksik merelähiluure-lennuväeeskadrill. Hiljem lisandus sinna ka kolmas, 43. üksik mereluure-eskadrill.

Juba 22. oktoobril oli 44. üksik mereluure-eskadrill saanud korralduse baseeruda Rohuküla sadamas, kuid kuna Eesti pool keeldus Rohuküla üle andmast, siis muudeti asukoht Paldiskiks. 28. oktoobril jõudsid aurikul Lunatšarski Paldiskisse üksuse maapealne osa ning brigaadi juhtkond.

Brigaadi juhtkond kolis hiljem Tallinnasse, kus asus ka kogu Baltikumi määratud mereväeosade staap. 26. oktoobril oli juba kihelkonda jõudnud 12. eskadrilli maapealne osa ning 1. novembril jõudis Liepajasse Läti Vabariigis transportlaeval Luuga ka 43. eskadrilli maapealne osa.

12. novembril lendas samal ajal kaksteist 44. eskadrilli MBR-2 lennukit Veino lennubaasist ning kaksteist 12. eskadrilli lennukit Habolovo lennubaasist Paldiskisse. Veel samal päeval lendas viis 12. eskadrilli MBR-2 edasi Papisaare baasi. Ülejäänud seitse MBR-2 lennukit jõudsid Papisaarde alles pärast 15. jaanuari 1940.

Nimelt oli ööl vastu 13. novembrit torm ning avatud Paldiski lahes merel ankrus seisnud lennukid paisati kaldale. Viisteist lennukit üheksateistkümnest said nii tõsiselt viga, et vajasid põhjalikku remonti, mis kestis kuni jaanuari keskpaigani. Alles siis said ülejäänud 15. eskadrilli lennukid oma teekonda jätkata. Vahepeal, 3. detsembril 1939 oli 12. eskadrill nimetatud ümber 15. üksikuks mereluure-eskadrilliks.

Laoküla lennuvälja ehitus algas 4. detsembril ning vähem kui kahe nädalaga suudeti 10. sapööriroodu ning raudtee- ja rannakaitsepatareide meeskonna tööga lennuplats ette valmistada. Lennuväljale asus 14.–16. detsembrini üheksa I-15bis hävituslennukit 12. üksikust hävitus-lennuväeeskadrillist ning kuus SB pommituslennukit.

16. detsembril andis sõjalaevastiku rahvakomissar korralduse Paldiskisse tuua veel kaheksateist SB pommituslennukit ning viisteist hävituslennukit (neist üheksa I-15bis ja kuus I-153). Lennuvälja aga kiiremas korras laiendada.

18.-19. detsembril jõudsidki kohale seitseteist pommitus- ning kuus hävituslennukit: kaks eskadrilli (1. ja 2.) SB pommitajat 57. lennuväepolgust ning hävituslennukid I-153 61. hävitus-lennuväebrigaadist. Hävituslennukeist formeeriti kohapeal 30. üksik hävitus-lennuväesalk, mille ülemaks sai vanemleitnant I. Borissov. Kõrvuti asunud maa- ja merelennuvälja haldamiseks moodustati ühine 28. lennuväebaas.

22. detsembriks oli Baltimere laevastiku 10. segalennuväebrigaad kasvanud 76-lennukiliseks. Juba 19. detsembrist alustas brigaad lahingulendudega Soome sadamate ning laevaliikluse vastu.

Talvesõtta

Levinud on legend, et talvesõja puhkedes Helsingit pommitanud lennukid olevat startinud Eestist, kuid see ei vasta tõele.

Talvesõja alguses NSVL ilmselt ei arvestanud vajadusega Eestis asuvaid baase ja vägesid selles sõjas kasutada. Kui aga maaväe pealetung toppama jäi, siis hakati tõsisemalt mõtlema ka Eesti baaside kasutamisest Soome kommunikatsioonide äralõikamisel ning tagalas asuvate sihtmärkide ründamisel. Kõik see toimus aga alles kaks nädalat pärast talvesõja puhkemist.

15. detsembril 1939 kell 21.30 allkirjastasid J. Stalin ja kindralstaabi ülem Boriss Šapošnikov direktiivi nr 0473, mis saadeti TTPA õhujõudude peavalitsusse, 7. armee ja Baltimere laevastiku ülematele ning sõjalaevastiku rahvakomissarile, millega anti järgmine korraldus:

"1. Otsekohe viia Haapsalu lähistel asuvale lennuväljale 35. SB polk ning üks I-153 HLP.

2. Esimeses ešelonis 16. detsembril 1939 üle viia kaks eskadrilli hävituslennukeid ja SB pommituslennukeid kumbagi.

3. Kohe broneerida ülelendudeks vajalik kütus.

4. Mõlemad polgud koondada brigaadi ning määrata brigaadi ülemaks major Kravtšenko, kes allub otse õhujõudude ülemale.

5. Kohe asuda Hiiumaal ette valmistama SB pommituslennukite ja hävituslennukite tarbeks lennuvälja.

6. Anda korraldus 65. laskurkorpuse ülemale eraldada Hiiumaal rajatava lennuvälja ehitamiseks tööjõudu.

7. Täitmisest ette kanda."

16. detsembril andis NSVL-i riigikaitse rahvakomissar välja käskkirja nr 0228 "Eriülesannetega lennuväebrigaadi moodustamisest":

"1. Eriülesannete täitmiseks formeerida eriülesannetega lennuväebrigaad, mis koosneks 35. KPLP-st (Siverski lennuväljal) ja 38. HLP-st (Puškini lennuväljal), allutades selle otse Punaarmee õhujõudude ülemale.

2. Sõjategevuse juhtimiseks määran brigaadi väeosade ülemaiks:

Brigaadi ülemaks – NSVL-i kangelane polkovnik G. P. Kravtšenko

Brigaadi komissariks – polgukomissar F. I. Bogatõrjov

Brigaadi staabiülemaks – major A. J. Rasskazov

35. KPLP ülemaks – major G. A. Suhhorebrikov

35. KPLP komissariks – pataljonikomissar I. A. Kerenõšev

35. KPLP staabiülemaks – major I. A. Bogatõrjov

38. HLP ülemaks – major T. V. Ledenejev

38. HLP komissariks – vanempolitruk N. K. Fjodorov

38. HLP – major A. L. Sokolovski.

3. Eriülesannetega lennuväebrigaadi juhatuse formeerimiseks kasutada 71. lennuväebrigaadi juhatust täies koosseisus.

35. ja 38. lennuväepolgud eraldada koos polgu juhatustega."

15. detsembril 1939 andis LSR õhujõudude ülem J. Ptuhhin omakorda välja käskkirja, milles käskis uue formeeritava brigaadi neljal esimesel eskadrillil (kaks kiirpommitus-lennuväeeskadrilli ning kaks hävituslennukite eskadrilli) juba 16. ja 17. detsembril asuda Sinalepa lennuväljale.

Üksustel kästi Soome vastu sõjategevust alustada kohe kohalejõudmise järel. Lahinguülesannetele lendamiseks ja sealt tagasitulekuks tuli lennata mere kohal ning võimaluse korral vältida lendamist Eesti territooriumi kohal. Tallinn oli keelutsoon – sinna lennata oli keelatud.

Brigaadi juhatus ja mõlema polgu maapealne personal jõudsid raudteel Eestisse 17. detsembril ning 18. detsembril andis Kravtšenko Haapsalus välja uue brigaadi esimese käskkirja, kus teatas, et tema, komissar ja 71. brigaadi juhatus on jõudnud Eesti territooriumile ning asunud brigaadi juhtima. Edaspidi tuli brigaadi nimetada eriülesannetega brigaadiks.

Muuhulgas lülitas Kravtšenko selles käskkirjas oma brigaadi juhatusse mitu juba varem kohale jõudnud 55. lennuväebrigaadi ohvitseri ning 35. polgu koosseisu kuusteist 44. KPLP aviomotoristi. 55. brigaadi juhatus tuli lugeda NSVL-i jäänuks ning ülejäänud varem kohale saadetud maapealsete komandode mehed saadeti tagasi oma väeosadesse.

Mõni sõna eriülesannetega brigaadi ülemast

Grigori Kravtšenko oli sündinud 12. oktoobril 1912 Golubovka külas Jekaterinoslavli kubermangus talupoja perekonnas. Rahvuselt ukrainlane. Ta lõpetas 1932. aastal Sevastopoli lähistel Katšas asunud 1. sõjaväelendurite kooli ning ühe parima lõpetajana jäeti kooli juurde instruktoriks.

Hiljem osales hävituslennukite I-Z väeosakatsetustel ning nende eduka lõpetamise järel sai ka ise katselenduriks Lennunduse Teadusliku Uurimise Instituudis.

1938. aastal oli Kravtšenko komandeeringus Hiinas, kus kogunes tema arvele 79 tundi lahingulende ning 10 allatulistatud Jaapani lennukit. Selle komandeeringu eest sai ta esimese Punalipu ordeni ja komandeeringu järel ülendati majoriks.

Seejärel jätkas katselendurina samas instituudis, osales mitmes hävituslennukite katseprogrammis ning sai kõige eespool toodu eest 1939. a veebruaris esimese NSVL-i kangelase tiitli. Tema Kuldtäht oli järjekorranumbriga 120.

1939. a suvel Mongoolias toimunud Halhõn goli lahingute ajal saadeti sinna Moskvast kiirkorras kogemustega lendurite grupp. Selle koosseisus Halhõn goli saabunud Kravtšenko määrati 22. HLP "nõunikuks". Kuna polgu komandör ning komandöri asetäitja mõlemad hukkusid lahinguis, siis sai ta varsti polgu ülemaks.

Mongoolia eest sai Kravtšenko teist korda NSVL-i kangelaseks ning Mongoolia Punalipu ordeni. Kusjuures seekord said sama käskkirjaga esimest korda kahekordseks NSVL-i kangelaseks kaks meest – Kravtšenko ning Sergei Gritsevets. Kui hiljem hakati välja andma Kuldtähe medaleid selle tiitli juurde, siis Kravtšenko teise Kuldtähe nr oli II\1, mis tähendab, et teda võib lugeda esimeseks kahekordseks NSVL-i kangelaseks.

Septembris 1939 toodi omakorda "grupp kogemustega lendureid" kiirkorras Mongooliast tagasi Moskvasse ning juba 15. septembril 1939 saadeti Kravtšenko Kiievi sõjaväeringkonda hävitus-lennuväediviisi "nõunikuks".

Osales Ida-Ukraina "vabastamises", kuna seal aga otsest sõjategevust ei toimunud ja kaotusi ei kantud, siis riviametikohale ta ei jõudnud. 2. oktoobril 1939 kutsuti Kravtšenko tagasi Moskvasse ning määrati õhujõudude peavalitsuse hävitus-lennuväeosakonna ülemaks.

Vahetult enne talvesõja puhkemist ülendati Kravtšenko polkovnikuks (eespool toodud Stalini ja Šapošnikovi direktiivis nimetati teda ekslikult veel majoriks) ning talvesõja alguses oli ta jälle komandeeritud Leningradi sõjaväeringkonna õhujõudude juhataja juurde "nõunikuks", mis ametikohalt ta siis määrati Eestisse moodustatava eribrigaadi ülemaks.

Sinalepa ja Kuusiku

18. detsembril 1939 jõudis Sinalepa lennuväljale kolmkümmend viis SB pommituslennukit 35. KPLP-st. 19. ja 20. detsembril jõudis Sinalepa ja Klooga lennuväljale kolmkümmend kaks I-153 hävituslennukit 38. HLP-st. 19. detsembril jõudis kohale ka 38. polgu maapealne koosseis ja 21. detsembril algasid lahingulennud.

Kui 35. polgu ülejäänud eskadrillid kolisid hiljem esimestele järele, siis 38. polk jagati millegipärast pooleks. Eestisse toodi vaid polgu juhatus ning 3. ja 4. eskadrill. Polk saavutas hiljem oma täissuuruse teistest polkudest ületoodud eskadrillide tulemusena.

22. detsembril saadetud telegrammis anti Kravtšenkole teada, et tema brigaad jääb Sinalepa lennuväljale vaid kuni Hiiumaal ehitatavate lennuväljade valmimiseni, seejärel tuleb tal sinna üle kolida. 22. detsembril leidis aset intsident, kus Kravtšenko brigaadi lennukid lendasid üle Tallinna ja reidil asunud NSVL-i laevade.

Tallinn oli mäletatavasti NSVL-i lennukitele keelatud tsoon ning reidil seisnud laevad oleks äärepealt lennukite pihta tule avanud. Ilmselt oli juba siis Kravtšenko kolinud kõik lennukid Rapla lähedal asunud Kuusiku lennuväljale. Üle Tallinna lennates ja seejärel kitsarööpmelist raudteed järgides oli kõige lihtsam selle lennuväljani navigeerida.

24. detsembril saadeti Kravtšenkole šifreeritud telegramm, milles heideti talle ette, et tema brigaadi lennukid on korduvalt rikkunud Eesti kohal lendamiseks kehtestatud eeskirju, on lennanud Tallinna kohal, mis oli kuulutatud keelutsooniks, ja et ta on omavoliliselt peaaegu kogu brigaadi kolinud Kuusiku lennuväljale.

Tal kästi kohe brigaad viia üle Sinalepa lennuväljale, mis esialgu oli selle baseerumiseks ette nähtud. Väljalennud Sinalepa lennuväljalt ja naasmine toimugu ainult mere kohalt. Üle Tallinna ei tohi lennata. Kõik edaspidised väljalennud tuleb kooskõlastada Tallinnas viibinud Baltimere laevastiku ülema asetäitja V. Alafuzoviga ning Paldiskis asunud mere-lennuväebrigaadi ülema N. Petruhhiniga. Korralduste täitmisest tuleb ette kanda.

27. detsembril vastas Kravtšenko omapoolse telegrammiga, mis oli adresseeritud Stalinile, Vorošilovile ja Šapošnikovile. Selles telegrammis arvas ta ümberbaseerumise kohta, et kõigi lennukite koondamine ühele lennuväljale ei ole hea, kuna see kuhjaks lennukid kokku ning vastase õhurünnaku korral oleks lennuväli liiga haavatav. Palus luba jätta kaks eskadrilli edaspidigi Kuusikule.

29. detsembril saabus Sinalepa lennuväljale veel kakskümmend kaheksa SB pommituslennukit. Sellest ajast peale baseerus 35. KPLP põhiosa Sinalepas ning Kuusiku lennuväljale jäi ainult üks eskadrill. Täiendust toodi ka 38. HLP-le. 4. jaanuaril 1940 saabus viisteist I-153 lennukit, mis olid varem Kiievi erisõjaväeringkonda (ESR) kuulunud 2. HLP 4. eskadrilliks.

12. jaanuaril saabus seitseteist I-153 lennukit, samuti Kiievi ESR, seekord 43. HLP 4. eskadrill. Neist kahest eskadrillist said 38. polgu eskadrillid nr 1 ja 2. 38. polgu eskadrillid paiknesid järgmiselt – üks eskadrill Kuusiku lennuväljal, kaks Klooga lennuväljal ning üks Sinalepas.

20. veebruariks koondati 38. HLP kõik neli eskadrilli Kloogale. Samal ajal jõudis sinna ilma lennukiteta Kaug-Idast Halhõn goli lahinguis osalenud endise 56. Punalipulise HLP 4. eskadrilli isikkoosseis. Sellest formeeriti polgu 5. eskadrill, millele anti lennukid ülejäänud eskadrillidest.

Kuid polk ei jäänud väga kauaks täies koosseisus Kloogale. Juba 25. veebruaril saadeti 2. eskadrill Kloogalt Kuressaarde, kuhu 26. veebruaril toodi Kiievi sõjaväeringkonnast Ovrutši lennuväljal baseerunud 52. KPLP.

Eesti ja NSVL-i vahelise kokkuleppe järgi vaid operatiiv-õppelennuväljaks planeeritud Kuusiku lennuväljast sai talvesõja lõpuks kaugpommitus-lennuväebaas. 31. detsembril saatis õhujõudude staabi ülem šifreeritud telegrammi 7. armee ja 1. eriülesannetega õhuarmee ülematele, milles käskis DB-3 pommituslennukitega relvastatud 53. kaugpommitus-lennuväepolgul olla valmis ümberbaseerumiseks Kuusiku lennuväljale.

Polk pidi Eestis viibimise ajal alluma Kravtšenko eriülesannetega lennuväebrigaadile, lennuväli olevat viimase ettekande järgi lennukite vastuvõtuks valmis. Maapealse komando ettesaatmist ei olnud vaja, kuna lennuväljal oli juba SB pommituslennukite teenindamiseks ettenähtud lennuväebaas. Meeskondadel kästi vaid kaasa võtta voodiriided.

Polgu baseerumine Kretševitše lennuväljalt Kuusikule toimus kolme grupina 6., 7. ja 9. jaanuaril 1940. 6. jaanuaril lendas 17 lennukit, 7. jaanuaril lendas välja 24 lennukit, neist 17 jõudis Kuusikule, neli pöördus tagasi ning kolm tegid eri kohtades hädamaandumised, kusjuures üks hädamaandunud lennukeist purunes ja meeskond hukkus.

9. ja 12. jaanuaril lendasid kohale viimased kuus lennukit – nii baseerus Kuusikule kokku nelikümmend DB-3 pommituslennukit. Esimesele lahinguülesandele lendasid polgu lennukid juba 9. jaanuaril. 20. jaanuaril lendas kohale veel kolm polgu lennukit.

Sõjaajal täiendati polku veel üheteist meeskonna ja DB-3 lennukiga 11. kaugpommitus-lennuväepolgust (jõudsid Kuusikule 13. veebruaril) ja 53 ilma lennukita meeskonnaliikmega, kes toodi üle Habarovskis asunud 8. kaugpommitus-lennuväepolgust (jõudsid kohale 14. veebruaril).

17. veebruaril saabus Kuusikule 39 seni Voronežis asunud 7. kaugpommitus-lennuväepolgu DB-3 pommituslennukit. 25. veebruaril saabus raudteel polgu maapealne koosseis, mõned päevad varem oli kohale jõudnud üks eskadrill 51. kaugpommitus-lennuväepolgust, mis läks 7. polgu täienduseks. Esimene lahingulend sooritati 26. veebruaril. Kuni talvesõja lõpuni jõudis polk aga sooritada vaid kuus lahingulendu.

1939. aastal Eestis lennuväljade ehitamiseks eraldatud maa-alade seas ei olnud ühtegi Hiiumaal asunut. 15. detsembri Stalini ja Šapošnikovi direktiiviga nõuti sinna selle rajamist.

Sobiv koht uue lennuvälja jaoks leiti Käina vallas endise Putkaste mõisa väljadel ning Eesti valitsuse 8. jaanuari 1940 otsusega anti see NSVL-i lennuväele operatiivõppe aerodroomi rajamiseks rendile. NSVL-i lennuvägi andis uuele rajatavale lennuväljale millegipärast nimeks hoopis Valli.

Valli lennuvälja ehitus kestis kuni 23. veebruarini. 28. veebruaril baseerus sinna 15. HLP, mis lendas I-153 hävituslennukitega. Polgul oli kokku 59 lennukit, neist 24 olid võimelised kandma ka tiibade all lisakütusepaake. Tegemist oli tehases tehtud modifikatsiooniga – mitte kõigile lennukeile polnud võimalik neid lisapaake paigaldada.

Ühtedel andmetel vahetas 15. polk 12 selliselt modifitseeritud lennukit 38. polguga sama arvu tavaliste I-153 vastu. Teistel andmetel olla 15. polk lihtsalt viisteist I-153 lennukit 38. polgule üle andnud, kus neid siis 5. eskadrilli varustamiseks kasutati. Igatahes oli nüüd mõlemas polgus üks eskadrill, mis võis pommituslennukeid saata ka Soome territooriumi kohal.

Nii oli eriülesannetega brigaad 1940. aasta veebruari lõpuks kasvanud juba kuue polgu suuruseks ning 7. märtsil 1940 nimetatigi brigaad ümber eriülesannetega lennuväegrupiks. Samast päevast allutati grupp looderinde õhujõudude ülemale J. Ptuhhinile.

Talvesõja ajal rohkem suuri muudatusi Eestis paiknenud lennuväe koosseisus ei toimunud. Ainuke märkimist vääriv sündmus on vast see, et Kloogal asunud 38. HLP sai omale ka ühe lüli jagu I-16 hävituslennukeid. Neist esimene oli sooritanud hädamaandumise nende lennuväljal 13. veebruaril (kuulus varem 149. HLP 1. eskadrilli) ning kolm anti üle 10. märtsil 1940 7. HLP-st. Need viimased olid kahuritega relvastatud I-16 tüüp 17.

Sõjategevuse lõppedes oli polgu relvastuses 56 I-153 (neist üheksa olid lisakütusepaakidega) ning neli I-16 hävituslennukit.

Merelennuväe 10. segalennuväebrigaadi ainus maalennuväli jäigi Laokülla. Kohe 1939. a detsembris kohale toodud üksustele toodi sõjaajal lisa üksikute lennukite ning väiksemate salkade kaupa.

Suurimaks üksuseks oli 57. KLP, millest Eestisse toodi kaks eskadrilli. 19. detsembril 1939 saabus Laokülla kuus DB-3 pommituslennukit, mis varem olid kuulunud 1. miini- ja torpeedo-lennuväepolku.

Eestis said üksused uue numeratsiooni: SB pommituslennukite eskadrillid olid 10. lennuväebrigaadi 1. (ülem kapten A. Krohhalev) ja 2. (ülem teadmata) üksik pommitus-lennuväeeskadrill ning DB-3 pommituslennukid sama brigaadi 3. üksik eskadrill (ülem kapten M. Plotkin). DB-3 lennukeid ei kasutatud mitte pommituslennukina, vaid meremiinide panemiseks. Eskadrilli moodustamise ajaks oli nende arv kasvanud kümneni.

Talvesõja lõpuks oli 10. brigaadi koosseisus 1., 2. ja 3. pommitus-lennuväeeskadrill ning 1. ja 2. hävitus-lennuväeeskadrill. 20. veebruari 1940. aasta seisuga oli Paldiski lennuväljal kaksteist I-153, viis I-16 ning kaheksa I-15bis hävituslennukit.

Kolm üksikut mereluure-eskadrilli MBR-2 lennukeil – 15., 43. ja 44. – olid 1940. aasta 25. jaanuaril 10. brigaadi koosseisust välja arvatud ning allutatud vahetult Baltimere laevastiku õhujõudude ülemale.

"Võidud" ja kaotused

Ei hakka selles artiklis pikemalt kirjutama nende üksuste sõjategevusest, paraku on informatsioon selle kohta väga katkendlik. Mainin ainult ära üksuste kaotused talvesõja vältel. Eriülesannetega lennuväegrupp kaotas üksteist SB ja kolmteist DB-3 pommituslennukit ning viis I-153 hävituslennukit.

Merelennuväe talvesõja aegsete kaotuste kohta on teada, et 1. pommitus-lennuväeeskadrill kaotas viis SB lennukit, neist üks purunes lennuõnnetuses (09.02.1940), kaks tulistasid alla vastase hävituslennukid (mõlemad 20.02.1940, meeskonnad hukkusid) ning kaks tulistas alla vastase õhutõrje (26.02. ja 02.03.1940, viimasel juhul hukkus ka lennuki meeskond).

2. pommitus- ja hävitus-lennuväeeskadrilli kaotusi ei ole autor leidnud. 3. pommitus-lennuväeeskadrill kaotas vaid ühe DB-3 lennuki ja selle ka alles 1940. aasta 4. märtsi lennuõnnetuses, kui eskadrilli lennukid lendasid juba tagasi Paldiskist oma alalise üksuse juurde Bezzabotnoje lennuväljale.

Lisaks pöördumatutele kaotustele tegid NSVL-i lennukid Eesti territooriumil üle kuuekümne hädamaandumise. Mõnel juhul jäi see ka lennuki viimaseks maandumiseks, aga enamasti toodi lennuk maandumiskohalt lähimale lennuväljale.

Kõik hädamaandumise sooritanud lennukid ei olnud eriülesannetega brigaadi omad, vaid ka muude üksuste lennukid, mis olid eksinud või valisid Eesti maandumiskohaks, kuna oma lennuväljale ei oleks tagasi lennata suutnud. Samuti ei olnud kõik hädamaandumised seotud lahingulendudega. Vähemalt korra sooritasid halva ilma tõttu hädamaandumise ka NSVL-ist Eestisse ülelendu sooritanud lennukid.

Talvesõja aega jäi ka mitu omamoodi "võitu", kui NSVL-i lennukid eksikombel või mõnel muul põhjusel oma pommid Eesti kohal alla poetasid. Neist esimene juhtum oli juba talvesõja teisel päeval, 1. detsembril 1939, mil NSVL-i pommituslennuk heitis viis pommi Naissaarel asunud patareile nr 5 ja selle läheduses asunud elumajadele.

Pommid langesid umbes 20–25 m vahedega patarei tulejuhtimispunkti ja suurtükialuste vahelisel maa-alal. Tabamused said üks suurtükialus ning üleajateenijate elumaja, ülejäänud majadel purunesid aknad. Õnneks inimesi purunenud elumajas ei viibinud, üks naisterahvas sai põrutada ja kergemaid pindmisi haavu.

Tegemist oli ilmselt Baltimere laevastiku 1. miini- ja torpeedo-lennuväepolgu DB-3 pommituslennukiga. Polk pidi samal päeval pommitama Helsingi sadamat, kuid halva ilma tõttu jõudis sihtmärgini vaid väike osa Bezzabotnoje lennuväljalt startinud 22 lennukist. Ülejäänud pommitasid varusihtmärke, mis pidid olema Porvoo ja Loviisa juures asunud laod ja rannakaitserajatised. Ilmselt üks neist lennukeist eksiski Naissaare kohale.

Järgnevad "pommitamised" jäid juba 1940. aastasse, kui NSVL-i lennukid kasutasid Eestis asunud baase. Ilmselt enamikul juhtumeist üritati vaid mingil põhjusel pommikoormast vabaneda. Kokku kümnel korral heideti pommid enamasti asulatest eemal, tihti ka mere või järve kohal.

Äärmused olid Kihnu saare lähistel läänes ning Peipsi järv idas. Vaid 29. jaanuaril heitis Vene lennuk pommid alla Märjamaa lähistel Konovere põldudele niivõrd asula lähedal, et lööklaine purustas mõne hoone aknad (vt lisatud tabelit).

Mitmel korral heideti Eesti kohal alla ka Soome mõeldud lendlehti ning ajalehti. Neist esimene juhtum oli juba 21. detsembril 1939, vahetult pärast lahingulendude alustamist Eestis asunud baasidest.

Ühel korral heideti Soome kohalt naasvalt lennukilt Männiku lasketiiru kohal alla koguni kinnine pakk lendlehtede ja ajalehtedega. Ilmselt soovis meeskond neist enne oma baasi jõudmist vabaneda, et ei peaks andma aru nende kasutamata jätmise pärast. Kõige kaugem punkt, kust soomekeelseid lendlehti leiti, oli Võisiku vald Viljandimaal.

1940. aasta veebruaris leiti aga Eestist ka soomlaste heidetud venekeelseid lendlehti, milles kutsuti punalendureid koos lennukiga Soome poolele üle lendama, lubades tervena kohale toimetatud lennuki eest 10 000 dollarit vaevatasu.

2. veebruaril leidis Tallinnas aset intsident, kus sõjasadamas seisnud NSVL-i laevad avasid tule õhukaitse suurtükiväegrupile sihtmärgina poseerinud Eesti sõjalennuki pihta. Kuna mürsud kukkusid Tallinna, tabasid mitut maja ning üks inimene sai mürsukillust haavata, siis jõudis see juhtum ajaleheveergudele. Muud pommitamised vaikiti maha.

Eesti õhutõrjekahurid tulistasid samuti mitmel korral üle Aegnal ning Naissaarel asunud merekindluste lennanud ilmselt taas Kuusiku lennuväljalt startinud NSVL-i pommituslennukeid. Hoolimata pidevatest protestidest (Tallinn ja merekindlused olid NSVL-i lennukeile endiselt lennukeelutsoon) lendasid need 1940. aasta märtsi alguses pidevalt üle merekindluste.

Lennukite hoiatamiseks tulistati 4., 10. ja 11. märtsil ülelende teinud lennukeid. Ühtegi tabamust ei fikseeritud ja 13. märtsil lõppenud talvesõda katkestas ka need ülelennud.

Kasutatud allikad

• Мельтюхов, Михаил. Прибалтийский плацдарм (1939–1940 гг.). Возвращение Советского Союза на берега Балтийского моря
• Левшов П.В., Болтенков Д.Е. Век в строю ВМФ: Авиация Военно-Морского Флота России (1910-2010)
• ERA fond 31, Riigikantselei (Vabariigi Valitsuse otsused ja seletuskirjad nende juurde).
• ERA fond 2315, Sõjaministri II abi.