28. sept. Jällegi kaks Vene aeroplaani Tallinna kohal. Ka laotavad venelased teateid, et eile õhtul olevat Narva lahes tundmata allveelaeva poolt torpedeeritud ja põhja lastud Vene 4000 ton. aurik "Meталлист". On ilmne [teedeminister Nikolai] Viitaku arvates, et tegemist simuleerimisega, kuna see laev seisnud juba keskpäevast seal ja Vene oma väikesed laevad käinud ta juures edasi-tagasi. Pimeduse tulekul olnud laev veel kohal, ehkki siis juba Vene raadio teatanud laeva hukku.

Kella 6 ajal tuli [major] A.[leksander] Derrik minu poole, küsides muuseas, kas ta võiks oma lapsi Tartust Tallinna tuua või on see kardetav. Ütlen kõhklematult, et toogu ära. See näitab, kui tõsiste inimesed kardavad. D. nuriseb staabi ja ta ülema peale, et see ka väljaõppe alal palju hooletusesse jätnud – näiteks kahurväekoondiste tulejuhtimise harjutused j.n.e.

Kuna käisin saunas, olen juba kraeta, kui kell 21 telefoonib [riigisekretär Karl] Terras, et tuleksin peaministri korterisse informatsiooni otstarbel. Sinna on kogunenud suurem osa valitsuse liikmeid. Istudes kergete jookide lauas, selgub peaministrilt, et eilane öö olnud päris elev. Juba õhtu Selter telegrafeerinud, et saadetaks uued volitused, kuna senised läinud kaotsi. Tekkinud mulje, et see on vahest ettekääne aja võitmiseks raskuste tekkimisel. Seepärast hoiatatud presidenti, et võib tarvis minna öiset nõupidamist.

Öösi tulnudki välisministeeriumi šifreeritud telegramm. Minist. olnud Eenpalu, Kask ja kol.[onel] Saarsen. Juba esimene lause olnud, et venelased nõuavad omale õigust baaside ja seesmise korra kaitseks saata Eestisse 35.000 meest. Enne telegrammi lõpuni dešifreerimist juba Saarsen alarmeerinud Sõjavägede Staabi. Edasi polevat uudist palju enam telegrammis olnud.

Kadriorgu presidendi juurde kogunenud Laidoner, Eenpalu, Tupits, Kask, Jürima ja Reek, kus siis nõuu peetud, mida teha. Vahepeal oli selgunud, et ei Soome ega ka Läti kaasa ei löö. Ka sakslased ei pidavat võimalikuks laevastikku siia saata, nii et oleme üksi. Berliinist siiski Keitel pidanud Ribbentropiga ühendusse astuma. Alarmeeritud ka meie sõjaväed piiril, sest venelased olevat ka Petseri liinile toonud 60 kahurit. Antud käsk tulistada, kui piirist katsutakse üle tulla. Kui seda teeb mõni lennuk, siis sellele mitte tähelpanu pöörata. Olla kavatsusel ka mob. kuulutada, aga pikemate kaalutluste järele otsustatud sellest loobuda, kuna arvatud, et vahest on veel võimalik venelasega rääkida.

Hommikul saadud Selteriga ühendus, kes olnud väga löödud tujus. Uus nõupidamine venelastega olnud määratud kella 12. Selleks ajaks kogunetud välisministeeriumi, kuhu tulnud ka president. Sääl siis oodatud teateid. Kui juba paar tundi oodatud, oli hakkanud meeleolu tõusma, sest oli ju selge, et kui rääkimised käivad, siis loota ka kokkulepet.

Lõpuks tulnudki teade, et baasideks saared ja Paldiski. Baaside kaitseks nende piirkondadesse võidakse tuua kuni 25.000 meest. Ehkki need tingimised rasked, antud luba Selterile alla kirjutada. Kõik saavad aru tingimuste raskusest, aga tuleb leppida kui paratamatusega. Ootame kuni kella 23 teateid Moskvast, aga neid ei tule. Läheme laiali, kuigi väike kartus on, et kui ikkagi vahest jälle midagi vahele tuli.

Ajaloolane Küllo Arjakas: Major Aleksander Derrik oli Karl Soonpää abikaasa Antonie Soonpää sugulane, kes töötas Sõjakohtus prokurörina. Ta siirdus 1941. aasta kevadel nn järelümberasumisega Saksamaale, sest oli abielus sakslannaga.

27. septembri õhtupoolikul algas Kremlis uus läbirääkimiste voor. Molotov, kes teadis Eesti juhtkonna valmisolekust sõlmida pakt, alustas nüüd uut survet: ta teatas, et mõni tund tagasi oli tundmatu allveelaev Narva lahes torpeedoga uputanud Nõukogude kaubalaeva Metallist, samuti olla Luuga lahes nähtud kahel korral tundmatu allveelaeva periskoopi.

Molotov nõudis nüüd NSV Liidule õigust paigutada Eesti territooriumile 35 000 punaarmeelast, et tõkestada Eesti ja NSV Liidu kiskumist sõtta ning kaitsta Eesti sisekorda. Nõutud 35 000 sõjameest ületas enam kui kaks korda Eesti armee suuruse. Järgnenud läbirääkimistel, milles osales ka NSV Liidu kommunistliku partei peasekretär Jossif Stalin, saavutas Eesti delegatsioon sissetoodavate vägede arvu vähendamise 25 000 meheni.

Eeskätt vaieldi Kremlis baaside asukoha üle: Stalin nõudis ühte baasi ka Tallinna, Eesti delegatsioon pakkus asemele Paldiskit ja selles lepitigi kokku. Hilisõhtusel nõupidamisel Tallinnas otsustas Eesti juhtkond ka NSV Liidu täiendavad nõudmised vastu võtta.

28. septembri keskööl kirjutati Kremlis alla NSV Liidu ja Eesti vastastikuse abistamise pakt, selle salajane (konfidentsiaalne) lisaprotokoll ja kaubanduskokkulepe. Vastastikuse abistamise pakti preambulis rõhutati ka 1920. aasta Tartu rahu põhimõtete edasiarendamist. Teineteisele tuli abi anda vaid mõne Euroopa suurriigi kallaletungi või selle ähvarduse korral – ja see oli üks väheseid Eesti taotlusi, millega NSV Liidu juhtkond nõustus, sest nii soovis Eesti jääda kõrvale NSV Liidu ja mõne väikeriigi sõjategevusest.

Leping määras NSV Liidu relvajõududele baasid Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiski linnas, lisaks mõne aerodroomi Nõukogude lennuväele. Lepinguosalised kohustusid mitte sõlmima liite ega osa võtma koalitsioonidest, mis on teise osapoole vastu, pakti elluviimine ei võinud mingil määral riivata lepinguosaliste majandussüsteemi ega riiklikku korda.

Leping pidi kehtima kümme aastat ja teatud tingimustel pikenema veel viieks aastaks. Salajane lisaprotokoll määras sissetoodavate vägede arvuks 25 000 meest, ja kuni Paldiski väljaehitamiseni, aga mitte kauem kui kaks aastat võisid Nõukogude sõjalaevad "sissesõita Tallinna sadamasse toiduainetega ja küttega varustamiseks ning seisuks". Selle õiguse kasutamise lähem kord tuli kindlaks määrata eraldi kokkuleppega. Pakti elluviimisel tekkivate küsimuste lahendamiseks tuli luua pariteetsel alusel segakomisjon.

Tegelikult uputasid kaubalaeva Metallist NSV Liidu enda merejõud: mõnedel andmetel lasi allveelaev Štš-303 välja kaks torpeedot, mis aga ei tabanud. Ülesande täitis Nõukogude torpeedopaat Tutša, kes rammis Metallisti, misjärel aurik uppus. Mõnedel andmetel avati laeva kingstonid.

Metallisti provokatsioon on märksa vähem tuntud, ent sisuliselt on see ühes reas mitme üldtuntud Teise maailmasõja provokatsiooniga, mida 1939. aastal kasutati sõja vallapäästmiseks. Näiteks ründasid 31. augusti hilisõhtul sakslased ise Saksamaa territooriumil asuvat piirilähedast Gleiwitzi raadiojaama, et saada ajend Poola ründamiseks, 26. novembri pärastlõunal aga tulistasid Karjalas NSV Liidu suurtükid oma territooriumil asunud Mainila küla, et saada ettekääne Soome ründamiseks. Teatavasti ründasid Saksa väed 1. septembril Poolat ja NSV Liit alustas 30. novembril sõda Soomega. Eesti mereuurijad leidsid Metallisti vraki 2007. aasta suvel.

Loe lähemalt dokumentidest (link viitab pdf-failile Riigikontrolli veebikeskkonnas):