Meelis Oidsalu: aitäh, et ütled "ei"! ({{commentsTotal}})

Foto: Kerli Halliste

Püüan järgmine kord tähelepanelik ja tänulik olla, kui keegi mulle "ei" ütleb. Mine tea, äkki tõeline vestlus alles siis algabki, arutleb Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.

Sattusin lugema FBI veterani, kogenud pantvangiolukordade-lahendaja Chris Vossi raamatut läbirääkimistest. Vastu ootusi polnud raamat suunatud julgeolekuekspertidele ega ka mitte raskeid läbirääkimisi pidavatele ärimeestele.

Autor väidab, et samad võtted, mida ta terroristide ja pangaröövlitega läbirääkimiseks kasutanud, sobivad ka igapäevase suhtluskultuuri hõlbustamiseks.

Tuleb ju ette, et eraelulisest või töisest suhtlusolukorrast jääb miski hinge kripeldama: kas ei saanud mina aru, mida mu suhtluspartner tegelikult üldse soovis või ei suutnud ma enda vajadusi piisavalt kuuldavaks teha. Igasse rahuldavalt realiseerimata suhtlusolukorda jääb osake minust kui pantvangi.

Vedasin selle karme olukordi lahendanud eriagendi raamatu sissejuhatust lugedes endaga kihla, mitu lehekülge kulub, enne kui hakatakse idealiseerima jõulist, "relv-laua-pea", "võta-või-jäta" tüüpi läbirääkimisi, millest ainult üks pool väärikalt lahkuda saab.

Kaotasin kihlveo, sest karisma, veenvuse ja intellektuaalse üleoleku asemel idealiseerib FBI veteran uudishimulikku kompivust, kuulamisoskust ja empaatiat.

Voss toob näiteks, kuidas ta ühe pangaröövi lahendamisel saavutas edu mh sellega, et kordas rahuliku lõdvestunud hoolivalt küsiva häälega pangaröövli nõudmisi ja kuidas ta just sel viisil röövli maha rahustada suutis ja hilisemale koostööle olukorra rahumeelsel lahendamiseks aluse pani.

Mis veel huvitav: "ära karda "ei-sid"", soovitab autor.

Väitluspartner tuleb hoolivalt juhatada tema esimese "ei"-ni, et ta harjuks oma eitamise õigusega ja hakkaks oma "ei"-sid ise ka kuulama ja teadvustama. Esimene "ei" on alles läbirääkimiste algus ja ka mitu siirast "ei"-d on märksa suurem progressi märk, kui pealiskaudne "jah", millel puudub tegelikkuses igasugune pidamine.

Mida rohkem tunnetab vestluspartner, et tal on vabadus öelda "ei", seda rohkem olevat võimalust nende "ei"-de alla peidetut ühiselt lahti harutada.

Veidral kombel kutsub FBI veteran üles vestluskaaslasi sildistama, küll mitte selles mõttes, mida tavapäraselt seda sõna kasutades silmas peame. Kohe läbirääkimiste alguses soovitab ekspert nimetada vestluskaaslase hirmu, tunnistada teadlikkust selle olemasolust. Siis ei valitse hirm keskustelu.

Aga mis ehk kõige olulisem: FBI agent palub lugejal teadvustada, et empaatia ja sümpaatia pole üks ja seesama, kuigi neid kaht sättumust kiputakse sassi ajama. Sümpaatia eeldab suhtluspartneri hoiakute omaksvõttu, empaatiline saab olla aga ka pangaröövliga, kes keerulisest olukorrast väljapääsu otsib.

Empaatia on kõige pragmaatilisemal moel kasulik, sest ilma arusaamiseta, mis vastaspoolt käivitab, pole võimalik konflikti edukalt lahendada, väidab FBI veteran, karmi töökogemusega praktik, kelle üleskutses empaatiale pole kübetki idealismi.

Püüan järgmine kord tähelepanelik ja tänulik olla, kui keegi mulle "ei" ütleb. Mine tea, äkki tõeline vestlus alles siis algabki.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: