Doha maailmameistrivõistlused kergejõustikus pakkusid meediahuvilistele palju aruteluainet. Kuna olen ise käinud väga paljudel tiitlivõistlustel ja teinud ka otseülekandeid juba esimestelt maailmameistrivõistlustelt Helsingis 36 aastat tagasi, siis võrdlusainet piisab.

Meil ollakse medalitega üsna harjunud, aga paraku see ei ole nii lihtne.

Suur lugu

Maailmameistrivõistluste algusaastatel korjasid alati suure saagi kolm riiki - Ida-Saksamaa, USA ja Nõukogude Liit, mis said tihti üle 60 protsendi kõikidest medalitest. Medaleid võitsid siis umbes 25 riiki, praegu on kolme hulka tulevaid riike üle 40, seekord 43. See tähendab, et pjedestaalil käimine muutub haruldasemaks. Juba kaheksa hulka tulek on kaasajal suur saavutus.

Näiteks spordi suurriikidest Soome sai seekord vaid ühe neljanda koha, Prantsusmaa sai kaks medalit, Hispaania, Itaalia ja Ungari said ühe pronksi. Meie Balti naabrid Läti ja Leedu jäid lausa punktita. Kunagistest saatusekaaslastest NSVL-ist sai Ukraina meiega võrdselt kaks hõbedat ja ongi kõik.

Seega on meie kaks hõbedat lausa erakordne saavutus, aga siia lisandub veel plusse. Nimelt käis nendega kaasas suur lugu, mis tegi need veel kaalukamaks.

Kümnevõistluse hõbemedal Maicel Uibole tuli pool tundi pärast tema abikaasa Shaunae Miller-Uibo samuti hõbedat Bahamale 400 meetri jooksus. Abielupaari vastastikused õnnitlused muutusid suureks meedialooks ja nad said palju esikaasi, teiste hulgas ja Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu kodulehe ja seda kauaks ajaks.

Magnus Kirdi dramaatiline vigastus odaviske viiendal katsel muutis selle olukorra samuti suuremaks kui ainult odavise. Autasustamisele minek käsi kaelas ja soliidsed intervjuud lõid samuti hea kujundi. Nassim Talebi ütlus, et "kangelasi ei tee mitte saavutused, vaid käitumine" on jumala õige. .

Suurte spordisaavutuste erakordne omadus võrreldes kõikide teiste eluvaldkondadega on see, et need suudavad läbi hetkelise positiivse emotsiooni ühendada rahvast. Positiivist algav rahvuslik resonants on kallim kui kuld. Suur osa suuri jutuaineid algab ju negatiivist, keegi varastas, keegi võeti kinni, toimus suur õnnetus.

Mõelge selle peale, spordi tegelik toode on seega rahvuslik positiiv, mitte kaugele hüppav inimene. Kaugus on ainult vahend ühistunde tekitamiseks. Eesti medalid ja suured lood tasusid ootamist ja kaasaelamist.

Nüüd sai aeg küpseks

Sedasama küsimust, mis on tegelik toode, tuleks esitada ka Tallinna Televisiooni sulgemisest rääkides.

Paljud räägivad headest saadetest ja neid seal oli. Kultuurist näiteks. Aga televisiooni toode ei ole saade, see on programm tervikuna, selle suundumus ja ideoloogia. Enamik inimesi seda hinnata ei suuda, sest nad vaatavad valikuliselt üksikuid saateid, aga professionaalsel tasandil tuleb vaadata suurt pilti.

Ja kui nii vaadata, siis otsus sulgeda oli kahtlemata õige. Tallinna TV loodi ju ühe erakonna, eelkõige aga Edgar Savisaare isiku reklaamiks, nii seda kanalit ka mäletama hakatakse. Seda ülesannet aitasid täita nii kaadrivalik kui ka finantseerimissüsteem.

Nõnda kestis see palju aastaid ja muutuma hakkas alles Savisaare äramineku järel. Mitu olulist poliitilist saadet keerasid siis kiiresti EKRE pooldajateks ja oli ainult aja küsimus, millal see närvidele käima hakkab. Nüüd siis sai aeg küpseks.

Loodan, et enamik headest tegijatest saab kiiresti tööd kuskil mujal kanalis. Parteilised telepropagandistid ei jää ka kindlasti ripakile, sest "omasid ei jäeta".

See on aga alles pool teed ajakirjanduse parandamisel. Jutt on loomulikult sellest, et Tallinn ostab saateid ja uudiste aega Venemaa propagandakanalitelt. Demokraatlikus riigis peaks selline asi mõeldamatu olema. Summa pole tähtis, tähtis on põhimõte.

Kui näiteks Helsingi linnapea ütleks, et teate, me ei saa oma kasvava vene elanikkonna informeerimisega ise hakkama. Me teeme nagu Tallinn, et saadame linnarahva raha Venemaale, et nad meie eest inimesi valgustaksid, mis te arvate, mis siis järgneks? Mitme tunni pärast algaks suur skandaal?

Meil on aga selline praktika normaliseeritud, mis näitab, et me saame paljudest demokraatia põhimõtetest ikka väga valikuliselt aru. Aga ega see teema, ma loodan, ei kao kuskile. Kui kaob, siis olemegi muutunud riik. Ja palju halvemaks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.