Peeter Koppel: kriisi oodates. Aga äkki seda ei tulegi? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Koppel
Peeter Koppel Autor/allikas: ERR

Kui vaadata uudiste pealkirju, siis valmistuvad ettevõtted kriisiks, Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) kärbib globaalse majanduskasvu ootusi ning üleüldse tundub kõik kuidagi kahtlane ja ohtlik, kirjutab Peeter Koppel.

Artikkel on algselt ilmunud portaalis Edasi.

Kui süvenema hakata, selgub, et maailma majandus on tõepoolest aeglustunud juba eelmise aasta algusest ning tänaseks jõudnud tõesti temponi (täpsemalt selle puudumiseni), kus surutis hakkab muutuma n-ö isetäituvaks ennustuseks.

Siinkohal ongi kaks võimalust. Kas seda aktsepteerida ja laiali minna või veidi edasi uurida ning proovida teha veidi paremini põhjendatud järeldusi?

Päris kõik ka surutisele ei viita

Täiesti rahulikult on võimalik väita, et praegune aeglustumine ei pruugi üldse surutiseni viia. Miks?

Maailmas üldisemalt on paranenud nii raha (laenuressursi) kättesaadavus kui selle hind. Selle taga tuleb näha loomulikult aeglustumist märganud keskpankade tavapärasega võrreldes nobedamat tegutsemist.

Ajalugu on ilmekalt tõestanud, et raha kättesaadavus/hind on lühemas perspektiivis majanduskasvu jaoks oluline kütus. Suhteliselt tundlikumad on sellele näiteks nn arenevad riigid.

Olulisimaks küsimuseks jääb see, kas arenenud maailma tööstussektori nõrkus kandub ka teenindussektorisse? Märke nagu oleks, kuid olulist nakatumist ei paista.

Teatavasti on tööstuses hetkel Euroopas suurimad mured Saksamaal, kuid teenindussektor on seni vaatamata tööstuse muredele jätkanud igati õitsemist ja õilmitsemist. See on selgelt erinev olukordadest 2001-2002 ja 2008-2009, kui teenindussektor sai tööstusega samaaegselt ja jõuliselt pihta.

Eelmainitud aastad on ka need, mille järgi enamus praegu majanduses aktiivsemalt tegutsejaid üritab surutist (või isegi kriisi) ette kujutada.

Autotööstus kui suurim murelaps

Kui neilt samadelt tegutsejatelt küsida, et mis tööstusega ikkagi lahti on, siis ilmselt mainitaks peamise probleemina kaubandussõda. Ega nad otseselt ei eksiks, kuid lähemal vaatlemisel selgub, et asi on autodes. Käesoleva aasta esimesel poolel kukkus autode müük ja tootmine kõige enam pärast 2008. aastal alanud kriisi.

Kui hakata otsima, miks just autotööstusel on ajad keerulisemaks läinud, võib üles loetleda nii karmimaks muutunud saastenormid, aeguvad maksusoodustused ning vaatamata üldisemale raha odavusele ja heale kättesaadavusele, koomale keeratud tarbijalaenude kruvid.

Kuigi ka siin ei ole olukord ilma positiivse komponendita. Kuna tootmine on kukkunud kiiremini kui müük, siis suudetakse vähemalt laovarusid kenasti vähendada.

Lisaks jõuab surve raha kättesaadavuse parandamiseks ka autode soetamiseni ning Hiinas, kus käesoleval aastal on automüük vähenenud, ei saa seda pidada struktuurseks trendiks, sest autosid omatakse seal viiendik sellest, mis USA-s ja kolmandik sellest, mis veidi paremini võrreldavas Lõuna-Koreas.

Vaherahu kaubandussõjas mõlema poole huvides

Teatavasti on USA ja Hiina omavahel suutnud käivitada kaubandussõja. Kuigi igasuguste selliste läbirääkimiste lõpptulemusi on peaaegu võimatu ennustada, näib hetkel et mõlemad pooled tahaks tuure veidi maha võtta.

Ühendriikide värvikas president saab oma (potentsiaalsetelt) valijatelt enim punkte just USA majanduse hea juhtimise eest. Venima jääv tõsisem kaubandussõda mõjutaks negatiivselt nii Ühendriikide majanduskasvu kui ka aktsiaturgu, mida president peab oma edukuse üheks olulisimaks mõõdikuks.

Hiinlastele on aga majanduskasv ülimalt tähtis ning üldiselt oleks mõistlikum ka nende poolt kokkuleppele jõuda enne Trumpi teist ametiaega, sest seda ei kujuta keegi ette, mis härral seejärel võib pähe tulla.

Samuti ei pruugi hiinlastel olla kerge siis, kui Valge Maja uus asukas saab olema demokraatide hulgast, sest siis võib jutt üpris kiiresti liikuda nii inimõiguste kui keskkonnahoiu teemadele.

Lisaks on vähemalt vaherahu tõenäosus kasvanud ka sellepärast, et demokraadid tahavad istuvat presidenti oma ametikohalt laiali kangutada. Nimelt on tõenäoline, et istuv president tahaks hiinlaste "kaelast ära" saada, et keskenduda ametikoha säilitamisele nii praegusel kui järgmisel ametiajal.

Kui kogu pilt kokku võtta, siis  on täiesti võimalik, et läheb nagu alati – uuema aja oodatuimat ja prognoosituimat kriisi lihtsalt veel ei tule. Sellise võimalusega tasuks igatahes arvestada. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: