Brexiti rahvahääletuse järel lubasid Euroopa Liidu liidrid juba 2016. aasta suvel, et selle tulemustest tehakse õiged järeldused ja ühendust reformitakse edaspidi nii, et mitte anda alust uuteks väljaastumisteks.

Kolm aastat on möödas, kuid sellise eesmärgiga reformi ei paista Euroopast enam kuskilt. Ehk poliitiline integratsioon jätkub, brittide agenda visati aga koos Ühendkuningriigiga üle parda.

Ühisturg vs "Sotsiaalne Euroopa"

Euroopa Liidus jõustatakse aastas keskmiselt 50-80 uut direktiivi, 800-1000 otsekohalduvat määrust ja 1000-1200 otsust. Ühendus moodustab vaid 7 protsenti maailma rahvastikust ja 22 protsenti maailma kogutoodangust, kuid juba üle 50 protsendi kogu maailma hoolekande kulutustest. EL-i keskmine tööjõu reaalne maksukoormus on 45 protsenti ning avaliku sektori kulutused ja riigivõlg vastavalt 46 protsenti ja 80 protsenti ühenduse kogutoodangust.

Muu maailmaga võrreldes ägab ühendus seega ülereguleerituse, ülikõrge maksukoormuse ja valitsussektori ülekulutamise all. Kõik see realiseerub omakorda EL-i ettevõtete kaupade ja teenuste omahinnas, mis vähendab nende rahvusvahelist konkurentsivõimet ega soodusta töökohtade loomist, innovatsiooni, investeeringuid ja majanduskasvu.

Euroopa Liit kukub pidevalt ülemaailmsetes majandusvabaduste võrdlustabelites ja seda ilmselge põhjusega.

Britid käsitlesid EL-i üksnes kui majandusühendust ja võitlesid selle konkurentsivõimelisuse eest – majandusblokki tuleb uute liikmetega laiendada, administratiivset koormust ettevõtlusele vähendada, avaliku sektori kulutusi kärpida ja makse alandada.

Majanduslikule lõimumisele nõudsid nad aga selgeid piire. Nii näiteks nõuti, et euro ei oleks ainus EL-i raha, vaid et seal oleks jätkuvalt kohta ka liikmesriikide valuutadel. Eurotsooni loomine ei tohi aga kahjustada sinna mittekuuluvate riikide finantssüsteeme ja seada viimastele kohustusi näiteks uute finants- ja majanduskriiside ajal.

Mõistagi kaitsesid britid agaralt rahvusriikide suveräänsust ning olid vastu igasugusele poliitilisele integratsioonile ja juriidiliselt "üha siduvama Euroopa rahvaste ühenduse" loomisele. Selle asemel sooviti hoopis tugevdada rahvusparlamentide rolli EL-i seadusandluse blokeerimisel (näiteks 55% rahvusparlamentide "punase kaardi" õigus), et kaitsta lähimuse põhimõtet.

Britid ei soovinud näha ka tööjõu vabal liikumisel ja migratsioonil vahetut seost kohustusega tagada viimastele kohe kõik asukohariigi heaoluteenused. Nende "hädapiduri" nõudmiste kohaselt tuli migrantidel, kes soovisid ligipääsu asukohariigi maksusoodustustele, sotsiaalkorteritele ja muudele sotsiaalteenustele, töötada selles riigis eelnevalt vähemalt neli aastat.

Kui migrantide lapsed ei asu asukohariigis, kaovad neil õigused saada ka lastetoetuseid. Ja kui migrantidest tööotsijad ei leia töötuks jäädes enam kuue kuu jooksul uut töökohta, tuleb neil sellest riigist kohe lahkuda.

Ühendkuningriik on jätkuvalt üleilmse majanduse ja rahandusega kõige rohkem integreerunud EL-i liikmesriik. Brüsseli ametnike kõnepruugis kutsuti britte Põhja-Euroopa majandusliberaalide koalitsiooni, ehk "Euroopa ühisturu" projekti eestvedajaks. Rohkem ühisturgu ja vabakaubandust ning vähem bürokraatiat ja riiklikku sekkumist on ühtlasi ainus loogiline selgitus, mis pikas perspektiivis ka Brexiti edukaks võiks kujundada.

Sarnast ametkondlikku kõnepruuki jätkates vastandusid britid "Sotsiaalse Euroopa" projektile, mis ajas üksnes süveneb. Emmanuel Macroni plaan "Euroopa renessanss", Saksamaa kristlike demokraatide ja sotsiaaldemokraatide koalitsioonileping ning Ursula von der Leyeni valitsemiskava – neis kõigis nähakse ette EL-i täiendavat föderaliseerimist, võimu tsentraliseerimist ning ühenduse pädevuste, kulutuste ja maksukoormuse kasvatamist.

Ühise poliitruumi loomine ja hääletamisel konsensusnõudest (ehk liikmesriikide vetoõigusest) loobumine, eurotsooni eelarve ja oma rahandusminister, ühised eurovõlakirjad, ühine kaitsevägi jms on kõik selle tõestuseks.

EL-i vastus Brexitile on seega mitte ühenduse liberaliseerimine, nagu nõudsid britid, vaid Ühendkuningriigi vaenamine. See hakkas pihta juba sellest, et lahkumislepingut ei sõlmita Ühendkuningriigi jäämiseta tolliliitu. Samal ajal välistati ka ühiselt saavutatud õiguste jagamise põhimõtte, mille tulemusena vajuvad nüüd britid ilma lepinguta lahkudes WTO kaubanduslepingutes mistahes teise riigiga tagasi aastasse 1972.

Euroopa uuest reformatsioonist

Lahkumisleppeta Brexit sunnib Ühendkuningriiki sõlmima järgmise nelja-viie aastaga uut kauplemisplatvormi kogu maailmaga, mida peaminister Boris Johnson ja tema toetajad esitlevadki kui ihaldatud paremat tulevikku - uut majanduslikku reformatsiooni.

Cambridge'i ajalooprofessor Brendan Simms on võrrelnud praeguseid kriise Euroopa Liidus just 500 aastat tagasi toimunud reformatsiooniga, mil kogu Euroopa kontinenti valitsenud ainsasse geoideoloogilisse ja geopoliitilisse korda - katoliku kiriku mõjusfääri - tekkis skisma.

Jättes kõrvale Konstantinoopoli alluvuses teise Rooma ja kolmanda Rooma kui Moskva suurvürstiriigi tekkimise, väljendus siis Brexit anglikaani kiriku eraldumisega Rooma paavsti alluvusest.

Mõlemal juhul ilmestavad Brexitit Ühendkuningriigi supremaatia, ehk ülimuslikkuse, ja suveräänsuse taotlused. Rooma paavst ei kirjutanud enam ette, kellega kuningas võis abielluda ja Euroopa Inimõiguste Kohus ei dikteeri enam seadusekuulekat käitumist. Lahkulöömist selgitati rahvale moraalse allakäigu (indulgentside müümine vs Ida-Euroopa immigratsioon ja tagurlikkuse pealetung) ja vohava korruptsiooniga.

Rahvas ei pidanud enam ülal hoidma Rooma kloostreid ja prassivaid preestreid samamoodi nagu ta saab nüüd suunata iga nädal 350 miljonit naela Brüsseli bürokraatiamasina asemel otse riikliku tervishoiu ülalpidamiseks.

Euroopa kontinent taasühendati geomajanduslikult usupuhastuse eelsele tasemel alles 1973. aastal, kui Ühendkuningriigid ühinesid Euroopa Liiduga. Ühendkuningriigi lahkumist ühendusest võetakse nüüd üleeuroopalise majandus- ja õiguskorra uue õõnestamisena.

Seetõttu on Brexitist saanud karistusaktsioon, kus Euroopa tituleerituimale rahutagajale, demokraatia säilitajale ja lääne liberalismi hällile näidatakse lahkumislepinguga kätte kontinendist lahtiütlemise hinda.

Või nagu Simms resümeerib, oli Euroopa Komisjoni vastus Brexitile kui katoliku kiriku vastus reformatsioonile: "Ei saa olla lunastust väljaspool Euroopa Liitu, nagu ei olnud lunastust ka väljaspool katoliku kirikut.".

Võime küll mõelda, et Brexiti hääletustulemus oli vaid üks õnnetu juhus või samasugune emotsionaalsuse puhang nagu kuningas Henri VIII soov omal ajal naist vahetada. Ometi ei kiirusta britid oma valikut ka kordushääletamisega "parandama". See sunnibki küsima, mida on neil siis seekord inimkonnale varuks.

Brexiti ökonomeetriast

On aga ajaloo iroonia, et reha otsa komistavad just need, kes sellele ise kõige rohkem viitavad. 1944. aastal lepiti Teise maailmasõja liitlaste poolt Bretton Woodsi linnas USA-s kokku sõjajärgne maailma majandus- ja kaubandusarhitektuur.

Selle süsteemi loojad, USA rahandusminister Henry Morgenthau, USA riigikassa vanemametnik Harry Dexter White ja Suurbritannia valitsust esindanud majandusteadlane John Maynard Keynes pidasid samal ajal maha ühe väga olulise vaidluse.

Nimelt väitis Suurbritannia valitsust esindanud Keynes, et ülemaailmne vabakaubandus saab olla jätkusuutlik üksnes siis, kui selles positiivse kaubandusbilansiga riigid jagavad oma tulu ümber kaotavate riikidega.

Ta pani lauale plaani "use-it-or-lose-it" mehhanismiga, mis oleks kohustanud vabakaubandusest võitjariike suurendama importi võlgnikriikidest, investeerima ja ehitama tööstuseid võlgnikriikidesse või tegema neile suuri annetusi. Ameeriklased lasid aga selle plaani WTO loomisel põhja.

See idee on siiski hiljem realiseerunud Euroopa Liidus, mis on vabakaubanduse seni edukaim projekt Euroopa kontinendil. Ühisturu loomist kannustas mõistagi idee, et kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumine viib kõigi nende ressursside efektiivse paigutuseni kogu ühenduse territooriumil.

Kuid see oli just Ühendkuningriik, mis nõudis EL-iga liitumisel, et regionaalse ebavõrdsuse tasandamiseks loodaks vastukaaluna Euroopa Regionaalarengu Fond.

Euroopa Liit on jõudnud seisu, et vaesematesse piirkondadesse jaotatakse ümber 1 protsent liikmesriikide sisemajanduse kogutoodangust, mis moodustab ca 80 protsenti ühenduse eelarvelistest vahenditest. See on olnud järelikult vajalik ka valijatelt mandaadi saamiseks ühisturuga jätkamisel.

Majandusteadlaste ökonomeetrilised analüüsid selgitavad meile aga Briti referendumil ühendusest lahkumise poolt hääletanud kodanike otsuste motiive ja toovad välja, et rahvas hääletas kõige rohkem just globaliseerumise negatiivsete mõjude vastu: rahvusvaheline konkurentsisurve, tehaste sulgemine, püsiv tööpuudus, sissetulekute ja ostujõu stagneerumine, hääbuvad avalikud teenused ja taristu, kasvav sotsiaalne tõrjutus, ajude äravool, lahustuv kohalik identiteet ja kasvav ebakindlus tuleviku ees.

Brexiti poolt hääletasid valdavalt kodanikud, kes tundsid enda võimaluste äärmist piiratust. Eriti väheste oskustega ning madalapalgalised töölised ja vanurid. Oma toetushääle väljaastumisele andsid ka paljud edukad inimesed just empaatiast oma lähedaste või kogukonna viletsa käekäigu tõttu.

Tunnetati seega üleilmastumise protsessi tulude ja kulude ebaõiget jaotumist ühiskonnas. Nii sotsiaalse kui ka regionaalse ebavõrdsusena. Samuti tunnetati, kuidas Brüsseli ja Londoni eliit on kaaperdanud kõik õigused teha üldistes huvides otsuseid, mis paberil näevad justkui head välja kõigi jaoks, kuid reaalses elus on head vaid otsuste tegijatele endile.

Tallinna arendamisest muu Eesti arvel

Kui me soovime nüüd midagi õppida Brexitist, siis ennekõike tuleks meil loobuda pealinna arendamisest muude Eesti piirkondade arvel.

Eesti on küll EL-i liikmesriikide tasandil senini suurte eurotoetuste saajana omaks võtnud struktuurifondide vahendite moodustamise ja ümberjaotamise poliitika, kus ühisturu moodustamisest "võitjad" riigid ja piirkonnad subsideerivad "kaotajaid" riike ja piirkondi. Kuid meie õnnetuseks ei rakenda me enam sama põhimõtet oma riigi sees.

Nimelt keeldub meie valitsus taotlema Eurostatis erandit Eesti territooriumi jagamiseks kaheks mittehalduslikuks piirkonnaks (425 000 elanikuga Tallinna linn ja 891 000 elanikuga muu Eesti) Euroopa Liidu struktuurifondide toetuste taotlemisel ja rakendamisel.

Kuna Tallinnast on saanud enamarenenud piirkond, ülejäänud Eesti on aga ka järgmised paarkümmend aastat jätkuvalt vähemarenenud piirkond, on ühe piirkonnana jätkates juba EL-i finantsperioodil 2021-2027 meie uueks ametlikuks staatuseks sisemaise kogutoodangu keskmisena "üleminekupiirkond".

Selle tulemusena langeb nüüd EL-i struktuurifondide toetus Eestile seniselt 3,6 miljardi euro tasemelt 2,9 miljardi euroni. Samal ajal tõuseb toetuste Eesti riigi-, era- ja kolmanda sektori kaasfinantseerimise kohustus seniselt 15 protsendilt 45 protsendini, ehk ca 900 miljoni euro võrra.

Samal põhjusel langeb uuel finantsperioodil ka maaelu arengukava ja kalandusfondi toetuseelarve Eestile ca 400 miljonit eurot ning sama summa võrra tuleb nüüd tõsta nende fondide siseriiklikku kaasfinantseerimist. Kust aga leitakse need vahendid avalikesse eelarvetesse?

Valitsuse taolised otsused põhjustavad seega Eesti maksumaksjatele ca 1 miljard eurot lisakulu. Eriti kurnatakse sellega välja just kohalike omavalitsuste eelarved. Ja regionaalne ebavõrdsus suureneb veelgi. Seda probleemi saaks aga veel vältida, kui järgida teiste EL-i liikmesriikide eeskuju - Eesti kaheks piirkonnaks jagamisega.

Pikas perspektiivis on see samm vajalik samuti meie ühiskonnas poliitilise mandaadi säilitamiseks Euroopa Liidule ja ühisturu toimimisele.

Näiteks Ida- ja Kesk-Euroopa riigid on viimase 15 aastaga "andnud ära" Vanale Euroopale ca kaheksa miljonit aktiivses tööeas inimest ja on saanud vastutasuks neis riikides vaid äärmuspopulistlike või lausa natsionaalsotsialistlike vaadetage valijarühmade ja poliitikute püsiva kohalolu.

Vabaerakonnal on brittide ühendusest lahkumisest siiralt kahju ka partnerluse tähenduses, sest nende riigi pikaaegne agenda kattus praktiliselt 100 protsenti meie erakonna nägemusega Euroopa Liidust.