Meie igapäevaelu retoorikasse on jõudnud kliimapoliitika üks väga konkreetne praktiline väljund - kliimaneutraalsus. Laskumata siinkohal kliimaneutraalsuse spetsiifikasse, huvigruppide motiividesse ning kahjuks ebaõnnestunud avalikkuse informeerimisse, püüan allpool arutleda, kuidas see võib muuhulgas mõjuda üleüldisemale majanduskasvule ning meie igapäevastele toimingutele.

Kas kasvul on ka piirid?

Oleme harjumas väga mitmesuguste kasvudega. Kasvame ise, kasvab inimkond, kasvab laiemalt meile nähtav loodus, universumi paisumisest kõnelemata. Meie teadvusesse on kinnitunud igasuguse progressi seos kasvuga.

Aga kas inimkonna, väidetavalt liikide püramiidi tipus oleval liigil, ei teki mingis kaugemas tulevikus kasvule piirid? Kasvamise sündroom on sisse kirjutatud ka praegusesse turumajandusfaasi, meie mõistes demokraatlikes riikides on kogu igapäevane toimetamine allutatus kasvule tulevikus, samastades kasvu üleüldise heaolu suurenemisega.

Mõõdame ikka veel heaolu suurenemist peaasjalikult sisemajanduse koguprodukti ehk siis laiemalt majanduskasvu kaudu. Seni kehtivast majandusteooriast teame, et majanduskasv on saavutatav peamiselt kahe teguri kaudu - läbi tootlikkuse tõusu ja tarbijate arvu elik tarbimise suurenemise.

Siiski näitavad märgid, et meie nn läänemaailmas algab uus turumajandusfaas, mille märksõnadeks on mõõdetava SKT kahanemine, samas heaolu areng või siis ka tōus. Lihtsalt eelkõige läbi siiani arenenud globaalse majandusmudeli murenemise ja piirkondade/riikide/kogukondade majanduse suveräänsuse kasvu.

Märkideks on esiteks keskpankade triljonitesse ulatuvad rahatrükid, et hoida kasvõi minimaalset majanduskasvu ning inflatsiooni taset paari protsendi juures,

Teiseks suureneb protektsionism majandussuhetes riikide vahel. Tajume, et peale viimast suurt sõda toimunud riikidevaheline järkjärguline majanduslik koopereerumine hakkab asenduma protektsionismi ilmingutega. Uued, rahva poolt demokraatlikult valitud riigijuhid toovad majandusellu rahvuslikke ja oma riike kaitsvaid meetmeid, mille tulemusena kasvavad paratamatult kulud nii ühel kui ka teisel pool riigipiire.

Kolmandaks, uute kliimapoliitikate esiletõus, mis pikemas perspektiivis suurendab kulusid ja vähendab tarbimist,

Neljandaks, demograafilised trendid, mis viitavad elanikkondade vähenemisele ja vananemisele. Siiski, praegu kestev hüppeline inimliigi kasv võib kuskil 11-12 miljardi juures peatuda ning hakata iseregulatsiooni kaudu vähenema.

Kõigele lisaks on meie kohal Damoklese mõõgana oodatav finantskriis, mis võib muutuda ülemaailmseks majanduskriisiks. Iga järgnev kriis peaks olema mastaapsem kui kunagi varem, sest raha on kolinud enamjaolt virtuaalmaailma, finantssüsteemid on muutunud järjest enam hoomamatuteks, majandus on järsult globaliseerunud. Siiski ei ole nii, et järgmine oletatav finantskriis on analoogne varem toimunutega.

Üks tundub kindel olevat, vähemasti propaganda valmistab seda ette - kriis tuleb, millal, missuguste eripäradega, on juba iseasi. Ja kuna majanduslik areng sõltub paljuski emotsioonidest, siis kriisi mantra pidevast raiumisest tulenevalt see varem või hiljem tuleb.

Vähemalt jaotatakse selle käigus pisut rikkust ümber, aga ka mitte väga revolutsiooniliselt, ikka selle 10 protsendi sees, kes omavad 90 protsenti või rohkemgi maailma üleskirjutatud kapitalist.

Kuidas Euroopa Liidus?

Tulles Euroopa Liidu tasandile näeme, et üha enam tiheneb konkurents teiste majandussüsteemidega, nt hinduistliku India, konfutsiusliku Hiina, tõusva Aafrika ja teiste regioonidega Euroopa Liidus, mis on loodud ja tegutseb ühtse tolliruumina ja on laienenud üksnes soovist või tahtest turgu suurendada.

Mingil määral kehtib printsiip - abid ja laenud ees ning kaubad ja teenused järgi ning hiljem teenitud kasum tagasi.

Tuntavalt muutub Euroopa Liit üha rohkem suveräänsete riikide süsteemiks, et seista vastu globaalselt toimivale majandusmudelile ja selle tulemile - mõõdetava kapitali üha suurenevale kontsentreeritusele mõne protsendi kätte ning keskmiselt SKT-ga mõõdetava suhtelise vaesumiseni ning tarbimise languseni. Loodetavasti EL-i uus, novembris tööle asuv komisjon adub probleeme ning püüab neid lahendada.

Siinkohal näib üha tähtsamana ka teiste oluliste majandusregioonide kaasa tõmbamine normaalsele ja järkjärgulisele kliima kaitsmise praktikasse, vastasel korral jääb EL üksnes oaasiks kliimamõjutamise kõrbes, koos märgatavate kulude kasvuga ning allajäämisega konkurentsimaastikul.

Kuidas Eestis?

Aga kuidas toimida Eestis, et mitte tegeleda mineviku parandamisega, vaid maailma uues korralduses tuleviku loomisega. Oleme kestvalt Euroopa Liidu liige ning peame targalt, talupojamõistusega oma maakamaral edasi toimetama.

Aga mida see küll võiks tähendada? Üldisemalt sõnastades tähendab see meile mõistetava ja elu edasi viiva heaolu suurenemist, mis ilmtingimata ei pea tähendama statistilist majanduskasvu, mille võimalikust vähenemise või isegi negatiivseks muutumise põhjustest kirjutasin eespool.

Eesmärkide täitmiseks vajalikeks vahenditeks on olemasoleva demokraatiasüsteemi kohendamine, eelkõige valitavate kogude vähendamisega, ja avalike teenuste viimine iga inimeseni ning et uue, loodava maksusüsteemi kaudu kogutav raha toimiks alt ülesse, et inimese kulgemine, tarbitava toidu tootmine, energiaallikad ja töökoht oleksid võimalikult lähestikku. Ja muidugi on vaja, et ei loodaks jätkuvalt oma universumit eurotsoonis madala riigisektori võlamäära ja fetišeeritud riigieelarve tasakaaluga.

Kohti, kuhu targalt investeerida, on meil väga palju. Kui soovime oma riiklikku suveräänsust tulevikus säilitada, on vältimatud investeeringud uutesse tehnoloogiatesse, laiemalt teadusesse, haridusse, loomulikult ka ühendustesse, nii sünergiliselt toimiva teedevõrgu kui ka kogu riiki katva kiire interneti loomisesse.

Samuti on tähtis majandustempo aeglustumise ja uute kliimapoliitikate tingimustes uurida põhjalikumalt meie maavarasid, et neid efektiivselt ja loodussäästlikult kasutusele võtta. Kokkuvõtvalt, peame looma eeldused sellise heaolu kasvuks, millisena meie, meie esivanemad ja loodetavalt järgmised pilved seda mõistavad ja tunnetavad.

Majanduskasvu ja kliimaneutraalsuse suhte kohta kehtib üks väga vana ütlus, mis on omistatud Franciscusele: "Annaks Jumal mulle jõudu muuta asju, mida ma muuta saan, meelekindlust leppida asjadega, mida ma muuta ei saa ja tarkust nende vahel vahet teha."