Aastapäeval saadakse kokku ja selline kokkukäimine on Vennastekogudusele iseloomulik tänaseni. 1830. aastatel kuulus vennastekogudusse või käis palvemajades veerand Eesti elanikest. Palvemaju oli rohkem kui kirikuid. Kokkusaamistel pakuti üksteisele muusikat, sõna ja ühist söögilauda, vahendas "Aktuaalne kaamera".

"Vennastekogudus ise on selline kogukondlik kooskäimise viis. Me võime öelda, et meie omavalitsuse korralduse kui ka kodanikuliikumise eelkäija jälle paarsada aastat tagasi juba. Vennastekogudus oli peremeeste liikumine ja tollaste liidrite liikumine," selgitas omavalitsusjuht ja vaimulik Tanel Ots.

Peaaegu igas külas oli enne sõda selline keelpilliorkester nagu Harku tänava palvemajas täna, räägib Ots. Palvemajas saavd Vennastekoguduse liikmed pühapäeval kokku pärast seda, kui kirikus käidud. Vennastekoguduse peavanem, Eesti luterikiriku vaimulik Eenok Haamer ütleb, et ajalooliselt oli Vennastekogudus usuline ärkamisliikumine luteri kiriku sees. Täna on Vennastekogudus eraldi organisatsioon seetõttu, et tegutsemisvõimalused oleksid suuremad.

"Vennastekoguduse põhikiri ei määra oma sakramente, vaid vennastekoguduse liikmed saavad ristimise, armulaua sakramendid oma kogudustest, kuhu nad kuuluvad. See suund on tahe ühendada erinevatesse kogudustesse kuuluvaid usklikke inimesi," rääkis EEVK peavanem Eenok Haamer.

Haamer meenutas, et paljud Eesti ärkamisaja suurkujud ning kultuuri ja ühiskonnategelased nagu Jakob Hurt, Villem Reimann, Jaan Tõnisson, Johan Voldemar Jannsen ja paljud teised olid vennastekoguduse ehk hernhuutliku taustaga. 1948. aastal keelustas nõukogude võim vennastekoguduste tegevuse. 1990. aastal taastati liikumise evangeelne tegevus. Täna on kokku üheksa palvemaja ning kõige aktiivsem tegevus on Tallinnas ja Põhja-Eestis.

"Rahvas ongi suures osas koondunud Põhja-Eestisse ja pealinna Tallinna. Aga ma olen väga lootusrikas ja arvan, et tuleb aeg, kui palvemajad ei ole mitte ainult Põhja-Eestis," sõnas peavanem Haamer.