Viimastel päevadel oleme püüdnud eristada tõde ja vale väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministri ning maaeluministri lausumistes. Muidugi, kogu protsess käib parlamendi opositsiooni hoogsal juhtimisel, samal ajal on need kaks ministrit poliitiliselt ebakorrektselt andnud oma kobavate ja keerutavate sõnavõttudega ainest nende poole umbusuga vaatamiseks.

Nüüd oleme situatsioonis, et varsti kuulutatakse välja istuva valitsuse juba kolmas väliskaubandus- ja IT-minister, kes - olenemata tema pädevusest ja poliitilisest kogemusest - satub ilmtingimata, tulenevalt eelmiste ministrite negatiivsetest saagadest, avalikkuse risttule alla veel enne, kui ta saab tegusid tegema hakata.

Pilk minevikku

Aga pöördume korraks minevikku, aega, mil moodustati praegune valitsus. Kolm koalitsioonipartnerit sõlmisid lepingu, mis sätestas muuhulgas, et kõik osapooled saavad viis ministriportfelli. Poliitiliselt arusaadav ja korrektne.

Nüüd tagantjärgi tarkusena tundub, et ministrite portfellide koostamisel, vähemalt väliskaubanduse ja IT-funktsioonide kokku sobitamisel tehti viga, sest kahe ministri kadumises areenilt ei saa süüdistada üksnes neid isikuid, nende minevikku ja võimalikku ebakompetentsust, vaid ilmselgelt pigem avalikkuse ja siinse IT-kogukonna ülimalt kõrgendatud ootusi nende tegevustele. Vastus peitub ilmselt tõigas, et kaks funktsiooni, väliskaubandus ja IT, on meelevaldselt pakitud ühte kasti.

Milliseid probleeme me püüame lahendada, kui mõtleme ja tegutseme nii väliskaubanduse- kui ka IT-vallas?

Ekspordi tulevikule mõeldes oleme oma pühaks lehmaks tituleerinud majanduskasvu, paraku kahaneva elanikkonna, suhteliselt madala tootlikkuse ja olemasoleva majandusstruktuuri tingimustes on selle saavutamine keeruline, kui mitte võimatu.

Saavutasime alles nüüd püsihindades majandusmahuks aastate 2007-2008 finantskriisile eelneva taseme. Ka olemasolev eksport tammub paigal ja piirdub peaasjalikult lähiregioonidega. Ettevõtete kasumid ja majandusse investeeringud vähenevad.

Tulevik on tume

Lähikümnendite tulevik on tume - elanikkond vananeb, ülalpeetavaid on järjest rohkem, sh avalikus sektoris, sest riigireformi läbiviimine takerdub ilmselgelt iseenda ja meil aktsepteeritava demokraatiavormi vastuoludesse.

Lähiaastatel suurenevad kulutused kaitse- ja sisejulgeolukule, ustest ja akendest sissetungivale uuele kliimapoliitikale. Kui me soovime vastavalt põhiseadusele ja oma meelsusele seda riiki jätkuvalt turumajanduse tingimustes edasi pidada ja arendada, tuleb otsida intensiivselt uusi vahendeid majanduskasvu saavutamiseks.

Ellujäämiseks peame oluliselt suurendama eksporti ja mitte üksnes oma lähiturgudele, vaid ka kaugemale, olulises tempos tõusvatele turgudele, näitena Indiasse ja Hiina. Vist ei ole uus idee? Jah, aga viimastel aastatel ei ole me suutnud ekspordi osakaalu sisemajanduse kogutoodangus suurendada.

Tuleb saata arvukaid majandusdiplomaate tõusvatele turgudele, Indiasse, Hiina, Indoneesiasse, Vietnami jt riikidesse ning piirkondadesse, et nad looksid eeldused meie ärimeeste investeeringuteks.

Peamiselt tähendab ekspordi suurenemine meie ettevõtjate ambitsiooni väljuda oma kaupade ja teenustega väikesest siseriiklikust turust, kuid teisalt ka riiklikku kaudset toetust. Ajaloost teame, kuidas oma mõju, paraku eelkõige sõjalise jõuga, on riigid turge vallutanud, sillutades teed oma ettevõtjatele ja kaupmeestele.

Olgugi, et siiani eksisteerivad maailmas sõjakolded, mille käigus püütakse ümber jagada olemasolevaid ja loodavaid ressursse (vett, naftat jt maavarasid), saavad riigid toimetada ka rahulikumal kombel.

Riigi ja ka riigi majanduse meie poolt aktsepteeritud demokraatlik juhtimine on heasoovlik, kohati solidaarne, aga väga aeglane ja olulisi muutusi eirav. Tuleneb see ilmselt kohati ka protestantliku kiriku väärtustest, eriti Kesk- ja Põhja-Euroopas, individuaalsest suhtumisest ellu ja mõneti ka jumalasse.

Majanduse ja tehnoloogia arengu mõttes ruulivad praegu siiski konfutsiaanlik Hiina ja hinduistlik India, ka mõneti demograafilist plahvatust läbi elavad moslemid. Seal on riigi juhtimine väga tsentraalne, diktaatorlik, hea näide on ka Singapuri järsk tõus piiratud ressursside tingimustes, kus peamiseks majanduskasvu allikaks on tööjõud.

Siia vahele üks praktiline idee. Tänapäeva globaliseeruvas maailmas ei piisa üksnes virtuaalsest suhtlemisest, vaid otsustavad on ka otsesed kontaktid.

Seega pakun välja idee, et loome ekspordi suurendamise eelduseks meist kaugematel turgudel. Loome seitse ekspordifirmat Indiasse, Hiina, Filipiinidele, Indoneesiasse, Malaisiasse, Vietnamisse ja Lõuna-Koreasse.

Maailmapanga ja IMF-i andmetel on kogu maailma sisemajanduse kogutoodangu maht aastas umbes 80 triljonit dollarit, antud riikide oma moodustab sellest ca 22 protsenti. Teatavasti on peaaegu kõik need riigid pööraste majanduskasvudega ning "näljased" tarbimise suurendamiseks.

Firmad mehitame kokku 700 töötajaga, igasse riiki proportsionaalselt seal toodetava SKT-ga. Töötajad peavad olema motiveeritud ja tulemustele orienteeritud. Seame firmadele strateegilised eesmärgid, määratleme meetodid ja anname nende täitmiseks vajalikud vahendid. Riigi omanduses on 80 protsenti, ülejäänud jaguneb firma töötajate vahel. Firmade aastaeelarved on kokku seitse miljonit eurot.

Ühes tempos maailmas toimuvaga

Aga kuidas seonduvad eelnevad ettepanekud väliskaubanduse ministri funktsioonidega?

Pakun, et kui soovime tähtsustada eksporti ning siia tuua suuremaid välisinvesteeringuid, peavad meil olema eraldi väliskaubandusministri ja -ministeeriumi institutsioonid.

Ministeeriumi saab luua juba olemasoleva EAS-i töötajate ja esindajate ning eelarve baasil, jättes osa personalist sihtasutuse kehasse ning osadest luues ministeeriumi n-ö aparaadi. Seega on see kulude mõistes null summa mäng, kuid loob suuremad eeldused tulude kasvuks.

Tulles ekspordi võimekuse ja investeeringute suurendamise juurest IT-valdkonda, võime aduda, et viimastel aastatel oleme üksnes nautinud eelnenud kümnendil sooritatud edulugusid. Jah, meie IT-firmad on saavutanud märkimisväärset edu mujal maailmas, kuid riiklik koordineerimine on jäänud ajale jalgu.

Globaliseeruv majandus ja uued tehnoloogilised võimekused arenevad kiirenevas tempos. Üheks motivaatoriks on siin ka kliimamuutuste tunnetamine. Peame oma avatud majandusega liikuma maailmas toimuvaga ühises tempos.

Seega on oluline riigi poolt eelduste loomine IT-firmadele, uue maksusüsteemi ja siseriikliku, nii füüsiliste kui ka virtuaalsete ühenduste arendamise kaudu. Ka tänapäeval tähtsustatakse läbirääkimistel ja suhete loomisel persoonide ametinimetusi ja -volitusi.

Peaksime looma eraldi IT-ministri institutsiooni, kes võiks funktsioneerida majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi egiidi all ning kelle persoon oleks autoriteetne, poliitiliselt sõltumatu ning kes oleks vastuvõetav ka meie sõnakale ja väga kõrgete nõudmistega IT-kogukonnale.