Me elame ebaõiglases maailmas, kus inimeste elatustase ei ole võrdne. Seda on endiselt näha isegi Euroopas, mille läänepoolne osa on tunduvalt arenenum idapoolsest.

Isegi Euroopa Liidus on arenenumad riigid palju rikkamad, sealsed inimesed elavad kauem ning tervislikumalt ja nad on paremini arenenud. Kõige rohkem väljendub see keldi- (Iirimaa ja Šotimaa) ning viikingimaades (Norra, Rootsi, Taani, Island, Soome), kus elatakse tunduvalt jõukamalt kui näiteks Baltikumis, mis klimaatiliselt asub üsna sarnases piirkonnas.

Kui Eesti loomulikku arengut on takistanud erinevad okupatsioonid ja sõjad, siis näiteks Lõuna-Euroopas on hulgaliselt riike, mille iseseisvus ja riiklikud traditsioonid on vanemad kui näiteks Soomel või Iirimaal, jäädes samas neist majanduslikult kaugele maha.

Seega ei saa kaasajal elatustaset põhjendada ainult riigi geograafilise asendi ja ajaloo põhjal, kuigi need pole väheolulised faktorid.

Riigi teke

Ajaloolises arengus on olnud oluline riigi teke. Lisaks on tähtsaks teguriks inimeste initsiatiiv midagi ära teha. Heaks näiteks on siin Eesti ajalugu.

Meie alal ei tekkinud enne võõrvallutust ühtset riiki, sest selleks polnud lihtsalt vajadust, elu oli piisavalt hea ja mugav, erinevalt näiteks Rootsist või Taanist. Kaasajal iseloomustab neid riike kodanike toetus kohalikele institutsioonidele, paralleelselt usaldavad need samad institutsioonid oma elanikke ja annavad neile võimaluse osaleda aktiivselt ühiskondlikus elus.

See on loonud stabiilsuse, kus edukamad ei ekspluateeri endast nõrgemaid ja investeerivad kohalikku majandusse, samal ajal ei lahku vaesemad elanikud rikkust otsides massiliselt oma kodumaalt.

Euroopas on headeks näideteks edukatest heaoluriikidest Austria ja Rootsi. Viimasel kümnendil on tööjõu sissevool Austriasse teistest Euroopa Liidu liikmesriikidest olnud üks kiiremaid.

Kui veel sajandi alguses olid peamised tulijad Lõuna-Saksamaalt, siis tänapäeval moodustavad enamiku ungarlased, rumeenlased, slovakid ja bulgaarlased. Erinevalt sakslastest ei ole viimati nimetatud reeglina oma ala spetsialistid, vaid teevad lihtsamaid töid, sest kohalikud neid teha enam ei soovi, samal ajal pole tehnoloogiline areng jõudnud veel nii kaugele, et saaks lihttööjõu täielikult masinatega asendada.

See on loonud olukorra, kus kohalikud töölised on pandud surve alla, kuna uued tulijad on nõus töötama väiksema tasu eest, tõrjudes nii välja viimasedki austerlased, kes on nõus näiteks tootmissektoris tegutsema.

Hoolimata nendest probleemidest on Austria heaks näiteks riigist, mis saab kasu mitte ainult Euroopa Liidu ühisest turust vaid ka tööjõu vabast liikumisest.

Austria majanduslike uuringute instituut on arvutanud, et alates 1989. aastast on tänu Euroopa Liidu integratsioonile loodud ligi 480 tuhat uut töökohta, muutes seetõttu riigi atraktiivseks mitte ainult vaesematele Ida-Euroopa kodanikele vaid ka näiteks sakslastele, kes küll enamasti tulevad sinna erialast tööd leidma, kuna palganumbrid on sageli suuremad kui kodumaal.

Lisaks Austriale on Rootsi samuti olnud populaarne sihtpunkt ning koos Soomega on olnud traditsiooniliselt ka eestlaste üks lemmikriik mujale tööle minekuks.

Sarnaselt Austriaga meelitab Rootsi sisserändajaid just oma kõrgete palkadega ja heade ning reguleeritud töötingimustega. Viimastel aastatel on seal toimunud muutusi, aina rohkem tuleb ajutist välismaist tööjõudu juurde Lõuna-Euroopa riikidest, nagu Bulgaaria ja Rumeenia.

Peamiseks põhjuseks on nende madalam palgasoov ja suurem motivatsioon rohkem ja kauem pingutada, kui näiteks paljudel eestlastel.

Eestist kui tööjõu transiitriik

Eesti heaolu on pärast taasiseseisvumist märkimisväärselt kasvanud ja erinevalt 1990. aastatest on tänapäeva ,,Kalevipojad,, palju nõudlikumad ja tundlikumad oma õiguste suhtes. Nad ei pea enam kartma, et pärast välismaal koondamist võivad nad kodumaal täiesti sendituks jääda.

See on toonud kaasa muutusi töökultuuris. Alkoholiga on alati probleeme olnud, kuid uut mänguruumi on juurde toonud narkootikumid, mis on populaarsed just noorema põlvkonna seas.

Samuti hoolitakse aina vähem trahvidest, mis saadakse reeglina siis, kui eelmisel õhtul ,,äkitselt,, haigestutakse ja ei ole jaksamist teavitada oma töölt puudumisest veel isegi mitte järgmise päeva hommikul.

See on loonud unikaalse olukorra, kus Rootsis tegutsevad Eesti päritolu ettevõtjad on loobumas rahvuskaaslaste tööjõust ja kulude ning murede optimeerimiseks on palkamas välismaalasi.

Pikemas perspektiivis võib see tuua kaasa olulisi muutusi ja eestlased enam ei lähegi massiliselt üle lahe tööle, jäävad ainult initsiatiivikamad, kes sageli on ülemused või oma eriala oskustöölised.

Praegu on Eestist saamas tööjõu transiitriik, kus välismaale minejate asemele tuuakse sisse odavamat tööjõudu lõuna poolt. Huvitavaks läheb siis, kui eestlasi enam põhjanaabrite juures ei vajata, aga siinsed lihtsamad töökohad on juba hõivatud.

Noorem inglise keelt oskav põlvkond saab alati lahkuda, sageli jäädavalt, kuid on palju keskealisi, kes ei oska keelt ja on harjunud elama püsivalt ainult oma sünniriigis. Sotsiaalsed probleemid on selle tagajärjel kujutlematud, rääkimata ühiskonna stabiilsusest.

Eestile on hetkel parim variant osaleda püsivalt Euroopa integratsioonis, mille käigus pealinnades asuv võim väheneb ja toimub laialdasem detsentraliseerimine, kus ükski osapool, nagu praegu valitsus, ei oma monopoolset võimu riigi üle, vaid see on kattuv Euroopa kogukonna teiste institutsioonide ja organisatsioonidega.

See lähendaks meid kiiremini Läänele, meelitaks juurde rohkem Lääne eksperte, teeks meid atraktiivsemaks investeeringutele ning aitaks tulevases arengus, mis läheb aina rohkem üle automatiseeritud tööjõule.

See looks ühiskonda piisavalt rikkust, mis koos lääneliku heaoluriigi väärtuste omandamisega jagataks ühiskonnas piisavalt võrdselt, et ennetada stabiilsuse ja kodanike usu kadumist neid juhtivatesse institutsioonidesse.

Inimeste töökoormus väheneb

Praegune Lääne-Euroopa kogukond, mis koosneb heaoluriikidest, liigub selles suunas, et inimeste töökoormus väheneb. See on tingitud sellest, et tehnoloogia areng on toimunud paralleelselt võrdselt ühiskondliku vaimse arenguga, mille käigus jõukust luuakse aina rohkem, aga seda jagatakse ka võrdsemalt laiali.

See on tingitud nii tööandjate kui ka töötajate konsensusest - mõlemad näevad laiemat pilti ja on üksmeelel, et parema ühiskonna loomiseks on vaja mõlema heaolu.

Heaoluriikide tulevik rahumeelse Euroopa integratsiooni käigus jätab kodanikule aina rohkem vaba aega koos materiaalse turvalisusega, mis võimaldab tal end täiendada just endale meelepärastel huvialadel, mis lõppkokkuvõttes loob ühiskonnale veelgi rohkem väärtust juurde, sest kodanikud on motiveeritumad. Loodame, et Eestile on olemas koht tulevases Euroopa kogukonnas, võimalusi on. 

Kasutatud kirjandus