Ma ei usu, et ükski neist, kes viimati hääletasid kandidaate riigikokku, oleks andnud oma poolthääle koos ülesandega hakata seal valetama. Mina seda igatahes ei teinud, vaid talitasin nõnda, nagu olin lubanud ja soovitanud teistelegi.

Hääletasin inimese poolt, keda tunnen, kelle tööd ma tunnen ja kelle vanemaid ma tundsin. Ainus, mida ma ei osanud ära tunda, oli õigupoolest väga tähtis, vahest tähtsamgi kui ülejäänu. See oli nimelt valitu pöördumine valijast eemale ehk käitumine omasoodu ehk lähtumine mitte minust kui valijast, vaid lähtumine iseendast ja oma kaalutlustest.

Selles mõttes ületab iga riigikogu uue koosseisu liige valimiskünnise väga tinglikult ega ole sugugi vaieldamatu, kas ta sai mandaadi – mis on alati tegevusvabadust piirav asjaolu - või vabaduse, mille äravõtmine ei tarvitse üldsegi mitte olla seotud sellega, mida riigikogu liige oma nn. mandaadiga teeb.

Mandaat ei keela rääkida tõe asemel valet. Ministril muide on mandaat, sest ta on profileeritud ka ilma ministeeriumita.

Vale olemasolu nõuab kinnitamist

Iseasi, et meie päevil pole enam selge seegi, mis on vale ja kuidas seda sedastada. Probleemi sisu kõige lihtsamini sõnastades võiks väita, et vale on mingi tõsiolu mittevastavus tõele, kusjuures vastavust tõele tuleb verifitseerida ja vale olemasolu nõuab kinnitamist.

Kui me nüüd arvame, et vale olemasolu tõestab õiguskantsler või kohus, siis minu arvates on see soovmõtlemine. Välja arvatud seadusjärgsed kohustused, saab õiguskantsler kas juhtida tähelepanu õiguslikele vastuoludele või hoiatada niisuguste käikude eest, mida tekitab hirm edasiste poliitiliste või ka üldrahvalike arengute ees.

Mida õiguskantslerilt oodata või taotleda ei tohiks, on eelkohtu funktsiooni täitmine. Teisisõnu tähendaks see, et juba enne mingi otsuse langetamist uuritakse vaikimisi, kuidas suhtub asjasse õiguskantsler.

Mida arvab kohus, sõltub minu meelest palju rohkem koodeksite konkreetsest sisust kui sellest, mis on vale "tegelikult". Eestis kõneldakse väga palju süütuse presumptsioonist. Koguni nii palju, et see sõna on kaotanud oma definitiivse väärtuse, mis sel õigusemõistmises olema peab. See ei toimi ammu enam kasvatavalt, sest ei pidurda süüdimõistmise ennatust (nagu ka mitte vajadust süüdimõistmise korral seda põhjendada).

Et saada mõnesugustki ülevaadet sellest, kuidas need asjad mujal käivad, võtsin vaevaks lugeda läbi tosinkond uurimust Soome Vabariigi parlamendi töö kohta ajavahemikul 1930-2019.

Asjade loend ei olnud väga pikk, vastasel korral tulnuks uurida ligikaudu poolsada uurimust Soome ja mõnikümmend uurimust Rootsi ning Taani kohta. Asju endid oli veelgi vähem, vaevalt pool tosinat.

Nendeks asjadeks olid parlamendipoolne regionaalmajanduspoliitika, erakondade tööstuspoliitika, heaoluühiskonna kui teatava sihi kujunemine ja selle järgimine, sotsiaalse turvalisuse tagamine, keskvõimu jagamine kolmnurgas "riigipea-riigikogu-valitsus" ning vasak/parempoolsuse majandamispoliitika.

Asi kui niisugune on eelnevaga ühenduses nii mingi probleem käsitletuna poliitilise erakonna poolt kui ka selle käsitluse vaatlusviis. Soomes on see tihtipeale eeskätt biograafiline. Sellel on oma eelised, näiteks dokumenteeritus või ka poliitilise protsessi ajaline pikkus kaudu mitme pöördekoha.

Vieno Johannes Sukselainen

Et olla pisutki konkreetsem, valisin käsitluse näiteks alamal riigiteaduse doktori, Maakondade Haridusliidu esimehe Pekka Perttula (1960) monograafia "Ema poeg. V. J. Sukselainen heaoluühiskonna ehitajana" (Edita, 2017; Helsinki).

Juba pealkirjast on näha, et lugejale on esitatud mitte objekti nn täismonograafia ehk tema elulugu alates vanematest kuni peiedeni ja järelehüüeteni, vaid temaatiliselt profileeritud uurimus poliitilise inimese elutöö ühest parameetrist. Uurimuse autor ise on Soome Keskerakonna pikemaaegne poliitiline ametnik, kes erimeelsuste tõttu lahkus erakonnast aastal 2010.

Monograafia aluseks on tema doktoritöö Sukselaisest, pealkirjaks "Taluta talupoeg, oma maatükita maaliitlane V. J. Sukselainen 1906-1945" (2010). Autorilt seda paludes sain vastuseks mitte väitekirja, vaid eespool mainitud raamatu.

Pekka Perttula uurimus pole siiski ühe poliitiku elulugu Soomes ja Eestiski põhimõttelise probleemi ulatuses nähtuna teise poliitiku silmade läbi, vaid käsitlus ühest peatükist meie naabrite poliitilises lähiajaloos.

Isiklikkus puudub, küll on aga rikkalikult viiteid arhiiviainesele, millest osa on tsiteeritud eriti nendes kohtades, kus muidu tuleks piirduda uskumaga uurija asjatundlikkust. Peatükiks on Soome kui heaoluühiskonna sünnilugu, seega periood, mille vältel maarahva toimetulekust kasvas välja tööstuslik Soome ja külaühiskonnast linnalik Soome ning paikkondlikust riigist rahvusvaheline riik.

Vieno Johannes Sukselainen (12. X 1906 – 6. IV 1995) oli õmblejanna vallaslaps, kes tahtis saada riigimeheks ja saigi selleks. Aastani 1929 oli ta sünnijärgseks perekonnanimeks Saari, mis sünniküla järgi muutus 1929 Sukselaiseks.

1945-1964 oli ta Soome Maaliidu juht. Kahel korral (1957; 1959-1961) oli ta peaminister, neljal korral valiti ta Soome parlamendi esimeheks. Pikalt töötas Sukselainen Soome sotsiaalkindlustuse juhina, kelle panus Soome arengusse heaoluühiskonnana oligi selles vallas ehk kõige suurem – ehkki Sukselainen polnud keskerakondlane ega sotsiaaldemokraat, vaid asus keskelt veidi vasakul ja sarnanes pisut kantsler Konrad Adenaueri liiniga Saksamaal.

Adenauer oli parempoolne tsentrist. Sama võiks, mutatis mutandis, öelda ka Sukselaisest, sest ka tema sundkäiguks oli pooliku riigi ja jagatud rahva väljatoomine sõjast (otseselt Pekka Perttula uurimus nende elutöö seda külge ei käsitle).

Väitekirja põhjal on võimatu öelda, et Sukselainen pooldas Soome jäämist agraarühiskonnaks ning sõdis sedaviisi tööstusliku Soome arengusuuna vastu. Tööstusliku Soome sündi pidasid Soome keskerakondlased ja sotsiaaldemokraadid oma teeneks.

Mida Sukselainen tahtis, oli ühelt poolt heaolu maal tähenduses tööpuuduse ohjeldamine, teiselt poolt aga tugev alamkeskklass kaudu põllutöö ja tugev keskklass püsiva töölisklassi vormis linnas. "Püsiv", see kätkeb endas toimetulekuks piisavat pensionikindlustust ning iseseisvat majapidamist nii linnas kui ka suviti maal.

Selles mõttes oli Sukselainen tegelikult konservatiiv, kes küll ei pooldanud klassiühiskonda, ent mõistis, et klassiühiskond on paratamatu ja heaoluühiskond saab seisneda õieti vaid klassikonfliktide ennetamises – linnades näiteks "oma kodu" elamisviisi üldisuses kujul, mida võib Helsingis näha korrusmajade välisarhitektuuris ja korterite siseplaneeringuis.

Kui Soome Keskerakonna põhimõtteks oli jõudmine võimalikult laia kandepinnaga keskklassini ja Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei taotles avatud juurdepääsu ühiskondlikele hüvedele, siis Soome Maaliidu sihiks oli kohaliku rahva võrdväärsus ühiskonna arengu eeliste suhtes alates soolisest võrdõiguslikkusest ja perekonnast ning lõpetades niisuguse elukorraldusega, milles käärid maa ja linna vahel on kokkulükatavad ilma vapustusteta.

Vieno Johannes Sukselainen näikse arvavat, et just sellisel kujul on heaoluühiskond kõige pikemaaealisem soomlastele jõukohane väikese maailma mudel. Ei olnud. Seda tõestas juba Maaliidu hääbumine. UKK Kekkonen, K-liini mehed ja Kekkose järglased olid märksa pragmaatilisemad kui rahvuslasest Sukselainen. Osalt tingis seda ida-kaubandus, osalt Soome metsa- ja paberitööstus ning laevaehitus.

Eesti juhtide sotsiaalpoliitika

Küsides nüüd, millisena näeb välja tööstusliku Eesti juhtide sotsiaalpoliitika, jõuan ma ideoloogilise suduni, millel pole mingit sotsiaalset selgroogu peale selle, et nähakse peamiselt palgavahesid ja erinevusi tuludes. Ning põhiliseks poliitiliseks vahendiks pole mitte põhimõtete konkurents, vaid valede otsimine kui võte riigielu korraldamiseks populismi huvides.

Kui need sõnad tunduvad liiga karmidena, siis täpsustan, et ma ei kasuta sõna "populism" mitte tema etümoloogilises tähenduses, vaid pean populismiks iga sõnakasutust, milles vale lubab poliitilises võitluses rohkem kui on tõe võimuses ja – et mitte jääda poolele teele – vaikimine on omakorda produktiivsem kui pöördumine tõsiolude poole.

Populisti meelest pole heaoluühiskond küll alati käepärast, on ta alati meelepärane. Kui vale selleks kaasa aitab, siis ta ongi eelistatud.