Peet Kask: populistliku paremradikaalsuse olemus ja käekäik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peet Kask
Peet Kask Autor/allikas: Erakogu

Peet Kask annab teadusartiklitele tuginedes ülevaate Euroopa populistlikest paremradikaalsetest parteidest.

Jaanuaris 2017 ilmus Ameerika Ühendriikides Nobeli preemiaga pärjatud kirjaniku Sinclair Lewise romaani "Siin see juhtuda ei saa" ("It can't happen here") kordustrükk. See satiiriline romaan, mis esmakordselt trükiti hoopis teisel ajastul, oktoobris 1935, kirjeldab väljamõeldud fašistliku poliitiku elukäiku ja teed Ameerika Ühendriikide presidendiks.

Kordustrükk lasti käiku president Trumpi inauguratsiooni päeval ning raamatud läksid kaubaks nagu soojad saiad. Niisuguse sündmuse kirjeldusega kostitab oma lugejaid ühe populistlikke paremradikaalseid parteisid (PPRP-sid) käsitleva teadusartikli autor Matthew Feldman (Feldman 2019).

Teadusartiklid on olemuselt asjalikud ja tõsised, kus tavapäraselt nalja ei tehta. Antud juhul oligi kontekst asjalik: teadusemees manitses, et paralleelide tõmbamisega 1930. aastate fašismi ja kaasaegse populistliku paremradikaalsuse vahel ei tohi liiale minna. Halvemal juhul võib ebaadekvaatne paralleel anda soovitule vastupidise efekti.

Populistlik paremradikaalsus kujutab endast tõsist rünnakut konstitutsioonilise (ehk liberaalse) demokraatia alustele, selles on poliitikateadlased üksmeelsed (Heinö 2016; Biard 2019; Feldman 2019) ning sageli toetavad sellist hinnangut asjaosalised ka ise. Ohu tõttu liberaalsele demokraatiale on huvi selle nähtuse uurimise vastu väga suur ning teadusartikleid ilmub igal aastal väga palju.

Eesti inimesi on meedia EKRE tegudega hästi kursis hoidnud, kuid sellest, mis EKRE-sarnaste parteidega raja taga on juhtunud, meil sama head ettekujutust ei ole.

Terminid

"Populistlik paremradikaalsus" pole ainus termin, millega EKRE "sõsarparteisid" nimetatakse. Kasutusel on ka näiteks terminid "paremradikaalne populism", "paremtiiva populism", "populistlik kaug-parempoolsus" ja "autoritaarne populism". Nende parteide lõppeesmärke annab edasi termin "illiberaalne demokraatia".

Nähtusel endal on variatsioone ning nimetustel samuti. Parteid, mis suhtuvad liberaalse demokraatia alustugedesse kaugelt hoolivamalt, on nn peavooluparteid.

Tuntud populistlikud paremradikaalsed parteid

Alustame nende parteide nimekirjast, keda PPRP-sid käsitlevates teadusartiklites vahetevahel otseselt üles loetakse (Heinö 2016; Van Hauwaert ja Van Kessel 2017; Eger ja Valdez 2019).

Selliste parteide meil kõige tuntumad esindajad on Prantsusmaal Front National, uuema nimega Ressemblement National (parteijuht Marine Le Pen), Hollandis Partij voor de Vrijheid (esimees Geert Wilders), Belgias Vlaams Belang, Austrias Freiheitliche Partei Österreichs (FPÖ, varasem esimees Jörg Haider, nüüd Heinz-Christian Strache), Taanis Dansk Folkeparti, Saksamaal Alternative für Deutchland (AfP), Itaalias La Lega Nord (esimees Matteo Salvini), Rootsis Sverigedemokraterna, Soomes Perussuomalaiset, Šveitsis Schweizerische Volkspartei (SVP), Ungaris Jobbik, aga ka Fidesz (esimees Victor Orban), Poolas Prawo i Sprawedliwosc (PiS, esimees Jaroslaw Kaczynski). PPRP-d on aga esindatud ka mujalgi kui Euroopas.

Populistlike paremradikaalsete parteide iseloomulikud jooned

Üks osa PPRP-de iseloomulikest joontest seostub populismiga. Paremradikaalne populism on populismist vaid üks osa. Tavaelus mõistetakse populismi all üliemotsionaalset ja lihtsustatud aruteluvormi, mis on sihitud inimeste kõhutundele.

Poliitikas tähendab see lihtsate lahenduste väljapakkumist valijatele meeldimise eesmärgil, selle asemel et erinevate osapoolte vahel kompromissi otsida. Näiteks maksude alandamine enne valimisi või katteta lubaduste andmine. Poliitikateadlaste seisukohast ei jõua aga selline käsitlus asja tuumani.

Mudde (2004) defineerib populismi kui ideoloogiat, mis käsitleb ühiskonda jagunenuna kaheks homogeenseks ja antagonistlikuks rühmaks - "puhas rahvas" ja "korrumpeerunud eliit".

Populismil on manihheistlik iseloom: populistil on vaid sõbrad ja vaenlased. Oponendid pole lihtsalt inimesed teistsuguste prioriteetide ja väärtustega, nad on vaenlased, kellega kompromissi peetakse inetuks. Isegi kui valitsuskoalitsiooni minnakse, pole kompromiss nende poliitika päriseesmärk.

Populisti jaoks on "rahvas" kujuteldav ühtekuuluv inimeste kogu. Populistlik kogukond aktiveerub siis, kui ta tunnetab tõsist ohtu "meie elustiilile". Populismile on väga omane hirmude konstrueerimine, kus "meie" oleme ohustatud "nende" poolt.

Need "teised" võivad olla väga mitmesuguse sisuga – juudid või moslemid, naaberriik, liberaalid, kosmopoliidid, Euroopa Komisjon, Euroopa Inimõiguste Kohus, mõni rahvusvaheline organisatsioon, rahvusvaheline konventsioon, rahvusvaheline õigus.

Populistide tegutsemisstiil on provokatiivne, vastandina kompromissiotsingutele, mis on iseloomulik peavooluparteidele. Populistid kasutavad ära kriisiolukordi, külvates ja võimendades vaenu ja hirme.

Kriiside ajal on avalik arvamus võrreldes tavapärasega nihkes, populistid võimendavad seda nihet ja kasutavad oma huvides. Riikides, kus rahvahääletused on laialt kasutusel (nagu Šveits), on populistid suhteliselt edukamad kui puhastes esindusdemokraatiates – justnimelt läbi referendumite, mida algatatakse eriti kriisiolukordades.

Populism pole eraldiseisev ideoloogia, seda saab kombineerida väga erinevate ideoloogiatega, sealhulgas kommunismi, ökologismi, natsionalismi või sotsialismiga. Siinkohal huvitab meid populismi kombinatsioon paremradikaalsusega.

Populistliku paremradikaalse partei (PPRP) kõige iseloomulikum joon – populistlike joonte kõrval - on immigratsioonivastasus (Gidron ja Hall 2017; Biard 2018, 2019; Bevelander ja Wodak 2019; Biskamp 2019; D'Amato 2019; Feldman 2019; Norocel 2019; Odmalm ja Rydgren 2019; Wodak 2019).

Traditsiooniline elustiil vajab PPRP arvates kaitset kõige teistsuguse eest. Rahvast mõistetakse tavaliselt nativistlikus tähenduses. Nativism on mõtteviis, mille kohaselt vaid üks rahvus peaks asustama ühe riigi ja välismaalased kujutavad endast ohtu rahva identiteedile ja traditsioonilistele väärtustele (Biard 2019; Wodak 2019; Norocel 2019; Biskamp 2019).

Teised etnosed pole rahva "õige" osa, nad on võõrad, kes ei peaks "meie" juures elama, eriti aga poliitikas mitte osalema. Eger ja Valdez (2019) kogusid ja analüüsisid erinevate parteide ligi 1500 valimisplatvormi ja mõõtsid selle põhjal parteide positsiooni natsionalismi-globalismi teljel. Selgus, et kõik PPRP-d eristuvad kõigist peavooluparteidest märgatavalt kõrgema natsionalismi skoori poolest globalismi vastu.

Populistliku paremradikaali jaoks pole põhimõttelist vahet, kas sisserännanu on Euroopa Liidu seest või väljastpoolt (Bevelander ja Wodak 2019). See on lähtepunkt PPRP veel ühe iseloomuliku joone – euroskeptilisuse – mõistmiseks.

Euroopa Liidu alusprintsiipide hulgas on tööjõu vaba liikumine. Euroopa Liit on üles ehitatud nn Euroopa konsensuse alusel, mis sisaldab kõiki liberaalse demokraatia põhialuseid. Euroopa Liidul on oma kohtuvõim, mille otsused on kõrgemal liikmesriikide kohtute omast. PPRP arvates on kõik see "meie" rahva suveräänsuse rikkumine (Grabbe ja Lehne 2019). Rahva suveräänsuse mõistmine sellisel viisil, mis sõidab üle võimude lahususe põhimõttest, on totalitaarse varjundiga (D'Amato 2019).

Neile, kes Läänemaailmale iseloomulikke vabadusi ja kõrget elustandardit seostavad liberaalse demokraatiaga, tekitavad kõrgendatud ohutunde PPRP rünnakud peaaegu kõigi liberaalse demokraatia põhimõtete ja institutsioonide vastu (Urbinati 2014).

Pluralismivastasus ei piirdu kultuurivaldkonnaga. PPRP maailmanägemuses pole kasulikku kohta opositsioonil, vähemuse õiguste kaitsel, võimude lahususel, rahvusvahelisel õigusel ega sõnavabadusel (Grabbe ja Lehne 2019; Wodak 2019; Urbinati 2019). Rünnakud liberaalse demokraatia alustalade vastu korduvad eri riikides uskumatu metoodilisusega. Feldman (2019) ütleb selle kohta: "Kollektiivse hullumeelsuse eosed on jälle õhus".

Mõnes riigis on PPRP välja kasvanud varasemast uus-fašistlikust rühmitusest, aga igas riigis see nii ei ole. Üldnähtus on see, et paremäärmuslased on PPRP-s teretulnud, aga neid hoitakse tagalaval ja neid õpetatakse otsesest paremäärmuslikust retoorikast hoiduma (Feldman 2019; Wodak 2019).

On aru saadud, et paremäärmuslik retoorika kahandab valijate toetust. Rassilise üleoleku tees on asendatud rahvuskultuurilise identiteedi kaitsmisega. Ei ole kohta paramilitarismil, liidri jumaldamisel, fašistlikel lööklausetel, saluutidel ega mustadel särkidel.

Üks kuu enne europarlamendi valimisi 2001 andis Briti Rahvuspartei (British National Party) välja käsiraamatu oma tagalava aktivistide jaoks "Language and Concepts Discipline Manual". Hoidumine äärmuslike vaadete esitamisest on valijate häälte võitmisel nii oluline, et näiteks Prantsusmaa Rahvusrinde varasem esimees Jean-Marie Le Pen visati oma varjamatu antisemitismi tõttu parteist välja.

Üks PPRP käitumistava on "arvestatud ambivalentsus". Austria Vabaduspartei varasem liider Jörg Haider on tuntud selle võtte valdaja. Näiteks kui ta viitas väidetavalt võimsale juudi lobitööle New Yorgis, kasutas ta väljendit "idarannik". Kõik said aru, mida ta silmas pidas, aga kui teda vastu rünnati, kaitses ta end väitega, et polnud öelnud midagi antisemiitlikku, vaid silmas pidanud lihtsalt üht geograafilist piirkonda.

Eufemisme kasutatakse oma sõnavõttudes näiteks selleks, et näidata oma karmi immigratsioonipoliitikat vastuvõetavas valguses.

28. juunil 2018 Brüsselis Euroopa Liidu liidrite kohtumisel tutvustasid Austria kantsler Sebastian Kurz ning tema liitlased Orban ja Salvini uut lingvistilist terminit "regionaalsed disembarkatsiooni platvormid" põgenike jaoks – et mitte öelda "laagrid" (Wodak 2019).

Teine tuntud võte on konspiratsiooniteooriate levitamine. Näiteks Victor Orban publitseeris nimekirja kahesajast "Sorose palgasõduritest", kes püüavad aidata põgenikke Ungaris, sealhulgas teadlased, ajakirjanikud, intellektuaalid ja valitsusvälised organisatsioonid, keda väidetavalt toetab see juudi rahvusest Ungari-Ameerika filantroop.

Sorose demoniseerimine käib kõigis nelja Visegradi riigis ja kaugemalgi. Wodak (2015) on selle nähtuse nimetanud "Iudeus ex machine" strateegiaks.

Kellegi patuoinaks tegemine on tavaline võte PPRP diskursuses. Patuoinasteks võivad olla etnilised või religioossed vähemused, kapitalistid, sotsialistid, karjääri tegevad naised, valitsusvälised organisatsioonid, USA, vasakpoolsed, valitsevad parteid, eliit, Brüssel, finantskapital, meedia jne.

Endale lubatakse jämedusi, valetamist, destruktiivset argumenteerimist, teadlikku mitmesuguste tabude rikkumist, rassistlikke, seksistlikke, homofoobseid ja antisemiitlikke märkusi (Wodak 2019).

Võimulolev populistlik režiim on äratuntav selle järgi, et see alandab poliitilist opositsiooni ja (otse või kaude) levitab seisukohta, et opositsioonil pole moraalset õigust legitiimsusele. Trumpi üks lemmiklauseid on, et "me võtame maa tagasi". Justkui oleks rahvas olnud varem legitiimselt esindamata.

Valimised võitnud PPRP loeb end mitte ajutiseks võitjaks, vaid õigeks võitjaks. Võimule tulles asub ta alandama teisi institutsioone, mis tema võimu piiravad. Kui võimalik, siis kirjutab ta põhiseaduse ümber (Urbinati 2019).

PPRP iseloomulikest joontest on veel nimetamata intellektuaalide-vastasus (Wodak 2019) ning autoritarism (Norocel, 2019).

Peavooluparteide poliitika PPRP suhtes

Reeglina ei moodusta peavooluparteid PPRP-ga koalitsioone. See reegel on mõnel pool kehtestatud formaalse lepingu kujul (cordon sanitaire; Jagers ja Walgrave, 2007) – näiteks Belgias -, aga mõnel pool on vaikne kokkulepe, näiteks Prantsusmaal (Biard 2019).

Üks osa eksperte rõhutavad, et liberaalset demokraatiat toetavad erakonnad peavad omavahel PPRP vastu koostööd tegema, sest paljudel juhtudel on PPRP oma eesmärgi saavutanud või saavutamata jäänud just sõltuvalt teiste erakondade omavahelisest koostöö puudumisest või olemasolust.

Samas, populistlikud paremradikaalid mõjutavad poliitikat isegi siis, kui neid valitsuses pole (Biard 2019; Gidron ja Hall 2019). Aastatel 1994-2019 oli Euroopa riikides moodustatud koalitsioone PPRP osavõtul 12 riigis kokku 24 korral (Feldman 2019).

Populistlike paremradikaalsete parteide toetus valimistel

PPRP-de toetus Euroopa demokraatlike riikides alustas tõusutrendi aasta 1980 paiku, mil toetus valimistel oli veel 0,5 protsendi kandis. Aastaks 2016 oli see jõudnud 17,1 protsendini (Heinö 2016).

Kasv on kulgenud võrdlemisi ühtlase kiirusega. Pole selge, kuhu see trend välja viib, igatahes pole märke, et populistide toetus lähiajal kahanema võiks hakata. Põhjusi, miks selline tõus just 1980. aastatel pihta hakkas, on rohkem kui üks (Mudde 2004).

Paradoksaalselt, valijad on emantsipeerunud, varasemaga võrreldes targemaks saanud. Valija arvab, et ta saab poliitikast hästi aru ning on poliitikategijate suhtem kriitilisem kui varem. See tähendab, et protestihääli kõlab rohkem kui aastakümned varem.

Teiseks on meedia iseloom kiiresti muutunud. Läänemaades läks alates 1960. aastate lõpust suur osa meediast parteide käest erakätesse. Eraomanikel on konkurentsi tingimustes vajadus skandaalsete ja ärritavate uudiste järele. Populistid vajavad meediat ja meedia vajab populiste.

Vaatamata meedia kriitilisele hoiakule töötab populistide teemade fookuses hoidmine nende toetusele kasuks. Sotsiaalmeediaplatvormid on meedia polariseeritust veelgi teravdanud.

Kolmandaks, globaliseerumine on suuresti piiranud rahvusliku eliidi võimu.

Veenev enamus populistlike paremerakondade toetajatest on mehed. Näiteks Austrias on suhe 60:40 (Spierings ja Zaslove 2017). Üks võimalik seletus on, et naised hindavad meestest enam koostööd ja väldivad konflikte.

Soolise lõhe põhjuseid peab olema rohkem kui see, sest vasakpopulistlike erakondade toetajate hulgas on sooline lõhe tunduvalt väiksem. Üks võimalik seletus on, et PPRP üleskutse traditsioonide taastamiseks sisaldab ka naiste emantsipatsiooni tagasipööramist.

Teine empiiriline fakt on madala haridusega inimeste suhteliselt kõrgem esindatus populistlike paremradikaalide valijaskonnas võrreldes kõrgema haridusega valijatega. Kõrghariduseta valgete valijate hulgas oli Trumpi edumaa Hillary Clintoni ees 20 protsenti. Brexiti otsuse poolt hääletas 64 protsenti lihttöölisi ning vaid 43 protsenti juhtivtöötajaid ja oskustöölisi.

Selge seletusega empiirilise sõltuvuse leidsid Gidron ja Hall (2017), kes uurisid, milline on seos subjektiivse staatuse – see on enesehinnang oma staatusele ühiskonnas skaalal 1 kuni 10 palli – ja PPRP poolt hääletamisel. See uuring tehti Belgias.

Selgus, et inimeste hulgas, kelle subjektiivne staatus on 10 palli, on PPRP poolt hääletajaid vaid 0,5 protsenti; staatuse 8 juures on hääletajaid ligi 6 protsenti, staatusega 6 on hääletajaid 8,5 protsenti ja staatusega 4 ja vähem on hääletajaid 10 kuni 11 protsenti. Nähtavasti mõjutab madala staatusega inimeste hääletusotsust lootus oma staatuse paranemisele traditsioonide taastamise läbi.

Väga iseloomulik on PPRP valijale poliitiline künism (Van Assche jt 2018). Künism on selle mõõt, millega rahvas halvustab (peavoolu) poliitikuid ja poliitikat. Tüüpiline lause, millega küsitlustes poliitilist künismi mõõdetakse, on: "Enamik poliitikuid on valmis loobuma oma ideaalidest ja lubadustest, kui see suurendab nende võimu."

Näited riikide kaupa

Suhteliselt selge ettekujutuse PPRP strateegilistest eesmärkidest saame nende riikide poliitikaelu jälgides, kus PPRP on ainuvõimu saavutanud. Huvi võivad pakkuda aga ka sellised riigid, kus PPRP on pikka aega koalitsioonivalitsuses.

Ungari

Aastal 1988 oli Fideszi eellane Noorte Demokraatide Allianss, mis aastal 1992 ühines Liberaalse Internatsionaaliga. Aastal 1993 lõhenes selle liikmeskond – lahkusid liberaalid - ning järelejäänud partei Victor Orbaniga eesotsas pöördus tsentrisse. Pärast ebaõnnestumist 1994. aasta valimistel kaldus Fidesz üha enam konservatiivseks. Järgnevatel aastatel oldi kord koalitsioonis, kord opositsioonis.

Fidesz tuli Ungaris ainuvõimule aastal 2010, pärast eelmise valitsuse – sotsialistide – läbikukkumist, eriti seoses valetamisskandaaliga aastal 2006, mis sotsialistide toetuse peaaegu nullistas.

Võimuletulek aastal 2010 tõi nii suure enamuse, et Fidesz sai asuda radikaalselt põhiseadust muutma. Uut põhiseadust on Veneetsia Komisjon teravalt kritiseerinud selle eest, et liiga palju võimu on koondatud võimuloleva partei kätte, aga ka Ungari Põhiseaduse Kohtu volituste piiramise eest, võimude lahususe ja tasakaalu rikkumise eest mitmes valdkonnas, sealhulgas meedias.

Ungari on uut põhiseadust parandanud ligi 2000 korral. Oktoobris 2013 väljendas Euroopa Komisjon rahulolu, et kritiseeritud vead on parandatud.

Aastatel 2014 ja 2018 võitis Fidesz parlamendivalimised uuesti. Aastal 2018 olid Fideszi ja Orbani kampaania üles ehitatud immigratsiooni ja välismõjude küsimustele. Fideszi valimisvõitu aastal 2018 peetakse kaugparempoolse populismi võidukäiguks Euroopas.

Orban ise on kritiseerinud liberaalset demokraatiat kui ebatolerantset alternatiivsete vaadete osas, ebasobivaks ja vastolus olevaks kristliku demokraatiaga (Beauchamp 2018). Ta on nimetanud Türgit, Venemaad, Hiinat ja Singapuri illiberaalsete režiimide õnnestunud näideteks (Wikipedia: Fidesz).

Septembris 2018 hääletas Euroopa Parlament Ungarilt hääleõiguse peatamise küsimuses, süüdistades teda demokraatia normide rikkumises ja Euroopa Liidu põhiväärtuste hülgamises. Fidesz on konfliktis ka Euroopa Parlamendi EPP fraktsiooniga, milles tema osalus on peatatud.

Ungari valitsus on käima pannud siseriikliku kampaania, mille kohaselt Soros on Euroopa Liidu immigratsioonipoliitika kujundaja. Sorose vastase kampaania tulemusel oli Kesk-Euroopa Ülikool 2018. aasta lõpus sunnitud kolima Budapestist Viini (Grabbe ja Lehne 2019).

Poola

Õiguse ja Õigluse Partei (PiS) võidukäigule Poolas parlamendivalimistel 2015 oli üks peaosalisi islamofoobia. See on hirmupoliitika. PiS-i moslemivastasele identsusnarratiivile ei osutanud märkimisväärset vastuseisu ei liberaalsed, mõõdukalt konservatiivsed ega vasakpoolsed parteid. Ei teinud seda ka Rooma-Katoliku Kirik.

Seejuures pole Poolas praktiliselt üldse moslemipõgenikke ning kohalikke moslemeid on vaid 0,07 protsenti elanikkonnast ning nad on hästi integreerunud. Arvamusküsitluse järgi arvavad poolakad ise, et neil on moslemeid 7 protsenti, st sada korda rohkem kui tegelikult.

Ksenofoobia tõusu Poolas seostatakse islamiterroristide rünnakutega Lääne-Euroopas alates 2014. aastast, majanduskriisiga eurotsoonis, Venemaa ekspansionistliku poliitikaga Ukrainas, pagulaskriisiga alates 2015 ning Smolenski lennuõnnetusega. Islamofoobia avaldumine ühiskonnaelus sagenes dramaatiliselt aastal 2016, kui PiS määras uued juhid Poola TV-le ja Raadiole.

Aastal 2017 viis Eelarvamuste Uurimise Keskus (Centre of Research on Prejudice) Poolas läbi sotsioloogilise uurimuse. Küsitletavatelt paluti arvamust järgmise teksti kohta: "Las pagulased tulevad Poolasse. See annab meie elektrijaamadele põletusmaterjali. Ning neist, kes ahjuuksest sisse ei mahu, teeme koeratoitu."

Veidi üle 50 protsendi vastnuist pidas seda teksti ühemõtteliselt inimväärikust alandavaks; aga 35 protsenti pidas seda muslimitest põgenike kohta asjakohaseks (Balcer 2019).

Ksenofoobia viis vihakuritegude arvu järsult üles. Aastal 2010 oli kohtutes 180 sellist kriminaaljuhtumit, aastal 2016 oli see üheksa korda kõrgem. Kohtutesse jõudnud kuritegude arv langes uuesti aastal 2017, aga selle põhjus oli, et prokuratuur ei võtnud neid juhtumeid enam endise tõsidusega. Lõpetati ka 75 protsenti varemalgatatud juhtumitest.

ODIHR/OSCE andmetel, mis jälgisid Poolas kaht konkreetset piirkonda, võeti politsei poolt üles vaid viis protsenti seda tüüpi kriminaaljuhtumeid. Aastal 2017 olid umbes pooled vihakuritegude kannatajad kas moslemid või islamiusuga seostatud rahvusest inimesed. Mittemoslemeid rünnati põhjusel, et nad arvati väljanägemise järgi olevat moslemid (Balcer 2019).

Aprillis 2016 saatis peaminister Beata Szydlo (PiS) laiali Rassismi ja Ksenofoobia Vastu Võitlemise Nõukogu. Valitsuse toetus valitsusvälistele organisatsioonidele, kes tegelevad immigrantide integreerimisega, tühistati. Valitsus tühistas kõik politseinike õppused ksenofoobia asjus. Siseminister on mitmel korral öelnud, et ksenofoobsed rünnakud välismaalaste vastu Poolas on "absoluutselt marginaalsed".

PiS-i esimees Jaroslaw Kaczynski on sageli öelnud, et Poola poliitiline süsteem on õiguslikult võimatu missioon (legal impossibility). Teiste sõnadega, demokraatlikult valitud Poola valitsusel pole võimalik täita "rahva tahet", sest seda kammitseb Poola Konstitutsiooniga määratud võimude tasakaal (Wodak 2019).

Euroopa Liit on ähvardanud õigusriigist kaugenemise eest Poola vastu sanktsioone rakendada, millele PiS on reageerinud propagandaga, et Euroopa Liit ja islam on liitlased, kes ohustavad Poola julgeolekut, identsust ja suveräänsust.

PiS on võtnud ette sammud kohtute politiseerimise suunas. Aastal 2016 fikseeriti riigikohtunike ametisoleku tähtaeg. Aastal 2018 kinnitas Euroopa Kohus Iiri Kõrgema Kohtu otsuse mitte välja anda Poola kodanikku, kuna kahtlustuste kohaselt pole Poola kohtuvõim sõltumatu. Euroopa Kohtu (European Court of Justice) otsuse sunnil võeti novembris 2018 kohtuvõimu reformimise samm Poolas siiski tagasi.

Pärast PiS-i valimisvõitu aastal 2015 moodustati Poolas ülemaaline opositsiooniliikumine Demokraatia Kaitse (KOD). Paraku liiga hilja. PiS võitis varasemast veelgi suurema ülekaaluga ka parlamendivalimised aastal 2019.

Liberaaldemokraatlikke väärtusi kaitsev opositsioon ootab tugevamat toetust teistest riikidest. Euroopa Liidu võimalused liikmesriikidelt demokraatiast põhimõtetest kinnipidamist tagada on küll märkimisväärselt nõrgemad kui sedasama kandidaatriikidelt nõudes, ent Euroopa Liit on sunnitud vahendeid ikkagi otsima. On plaane vähendada Euroopa Liidu fondide toetusi riikides, kus on probleeme õiguskorraga (Grabbe ja Lehne 2019).

Šveits

Šveitsi Rahvapartei (SVP) on kõige kauem valitsuskoalitsioonides püsinud PPRP Euroopas. See on kõige suurema valijate toetusega partei Šveitsis. Šveitsi Rahvapartei on valitsuskoalitsioonis, kuid 2009. aasta paiku oli nii, et kõik SVP poolt parlamendile esitatud eelnõud, isegi kui need leidsid toetust alamkojas, lükati tagasi ülemkoja poolt (Biard 2018). Šveits on aga tuntud sagedaste rahvahääletuste poolest ning populistid kasutavad seda osavalt ära.

Rünnakud Šveitsi Põhiseaduse vastu rahvahääletuste teel algasid 2008 "Demokraatliku Naturalisatsiooni Algatusega". Selle mõte oli tühistada seaduste ülemvõim kodakondsuse omistamisel. See ettepanek kaotas rahvahääletusel: vastuhääli oli 63,8 protsenti.

Järgmisel aastal võeti ette uus rünnak, mis oli "Minarettide Algatus". Selle sisu oli keelata minarettide ehitamine Šveitsi pinnal. Rahvahääletusele pandud säte oli vastuolus usu- ja religioonivabadusega, mida justkui tagab Põhiseadus. SVP algatus võitis rahvahääletusel 65 protsendiga.

Tulisemaks läksid rünnakud aastal 2010, mil SVP tuli välja "Kriminaalsete Välismaalaste Deporteerimise Algatusega". See oli põhiseaduslike õiguste ahendamine karistuste proportsionaalsuse ning juhtumipõhise kohtupidamise küsimustes.

Föderaalvalitsus, mis püüdis ettepanekut seada kooskõlla rahvusvahelise õiguse ja õigusriigi põhimõtetega, esitas referendumile vastuettepaneku, ent SVP algatus kogus rahvahääletusel 52,3 protsenti poolthääli.

Arutelud välismaalaste väljasaatmise küsimustes said hoogu juurde aastal 2013, mil Euroopa Inimõiguste Kohus tühistas Nigeeria kodaniku ja Šveitsi residendi Kinsley Chike Udehi väljasaatmisotsuse. See oli piiripealne juhtum ning Inimõiguste Kohtu otsust on lihtinimesel raske heaks kiita.

Udeh oli kaks korda narkokuritegudes vangis istunud. Teise korral järel keeldus Šveitsi Migratsiooniamet uuendamast tema elamisluba. Nüüd aga otsustas Euroopa Inimõiguste Kohus, et deporteerimine tähendaks Euroopa Inimõiguste konventsiooni artikli 8 rikkumist.

Kohus andis põhjaliku selgituse. Mehe kahekordne kriminaalkaristus andis talle miinuspunktid, kuid plusspoolel olid tema kaks last Šveitsis (kes on Šveitsi kodanikud) ning eeskujulik käitumine vanglas, millega seoses oli ta ka ennetähtaegselt vanglast vabastatud.

Šveitsi-poolset argumenti, et mees kujutab endast ohtu avalikule korrale, pidas Euroopa Inimõiguste Kohus puhtalt spekulatiivseks.

SVP võttis seisukoha, et välismaisel kohtul ei ole õigust muuta  Šveitsi institutsioonide ja kohtute otsusi (ehkki Šveits oli selles kohtus ühe kohtunikuga esindatud). Eriti seetõttu, et Šveitsi rahvas oli aastal 2010 referendumil vastu võtnud "Kriminaalsete Välismaalaste Deporteerimise Algatuse", mille oli referendumile esitanud just SVP, et saaks välja saata selliseid kriminaale nagu Udeh.

Euroopa Inimõiguste Kohus pole ainus institutsioon, millele SVP etteheiteid teeb. Populistide arvates püüab Euroopa Liit ankurdada Šveitsi riiki kosmopoliitsetele radadele. SVP politiseerib migratsiooni ja rahvusvahelist õigust. D'Amato väidab, et SVP peamine sihik pole immigratsioonivastasus, vaid kosmopoliitsusvastasus.

SVP seisukohast pole põhimõttelist vahet migratsiooni, kosmopoliitsuse ja rahvusvahelise õiguse vahel. Lääne ühiskondade kultuuriline evolutsioon on kaasa toonud uue elustiili - samasooliste abielud, võrdsed õigused, multikultuursed reaalsused. SVP käsitluse järgi on see uus vasakpoolsus, millel on üleatlantiline hegemoonia. Selle reegleid nimetavad populistid poliitkorrektsuseks.

SVP järgmised algatused läksid õigusriigi aluste, inimõiguste Euroopa ja ÜRO konventsioonide ning Euroopa Liiduga Vaba Liikumise lepingu vastu.

Aastal 2014 võitis SVP esitatud "Massilise immigratsiooni vastane algatus" rahvahääletusel 50,3 protsendi poolthäältega. Viimatine inimõiguste vastane algatus tehti aastal 2018 pealkirjaga "Šveitsi rahvas väliskohtute asemel", mille sisu oli asetada Šveitsi seadused rahvusvahelisest õigusest kõrgemale.

See initsiatiiv sai rahvahääletusel kaotuse tänu massilisele vastukriitikale juristide poolt. PPRP seekord referendumil küll kaotas, aga ettepaneku sisu peegeldab selgesti nende taotlusi. On olnud katseid deporteerida isegi teise põlvkonna immigrante. Migratsioon on valdkond, milles inimõigused on kõige enam rünnakute all. (D'Amato 2019).

Prantsusmaa

See on riik, kus PPRP on selgesti esindatud Rahvusrinde näol, aga seda pole kunagi valitsuskoalitsiooni võetud. Sellest hoolimata on tema kaudne mõju riigi poliitikale märgatav. Biard kirjeldab seda kodakondsuse äravõtmise teema näidetel.

Rahvusrinne on järjekindlalt oma valimisplatvormides (aastatel 2002, 2007, 2012 ja 2017) kodakondsuse äravõtmist välja pakkunud. Peavooluparteid pole seda kunagi teinud. Rahvusrinne on vaid korra välja pakkunud ka seaduseelnõu – see juhtus vahetult pärast terroriakte Nizzas 31. augustil 2016 -, kuid peavooluparteid ei andnud sellele oma toetust, soovides Rahvusrindega distantsi hoida.

Seaduseelnõude esitamise asemel eelistab Rahvusrinne kasutada meediat, et dramatiseerida konkreetset sündmust või provotseerida skandaal. See toob PPRP küsimused avalikus arutelus esiplaanile. Peavoolupoliitikud tunnetavad sellises olukorras valijate survet ja astuvad pikkade sammudega populismi suunas.

30. juunil 2010 lubas president Nicolas Sarkozy laiendada kodakondsuse äravõtmist isikutele, kes on tapnud politseiniku. See sai inspiratsiooni tegelikust sündmusest, politseiniku mõrvamisest. Eelnõu sai toetuse rahvusassamblees, ent ei leidnud toetust senatis. President võttis ise eelnõu tagasi.

Järgmise samalaadse sammu tegi järgmine president François Hollande pärast terroriakte Pariisis 13. novembril 2015. Hiljem on Hollande tunnistanud, et tegelikult ei toeta ta kodakondsuse äravõtmist, aga ta oli soovinud rahvast ühendada. Avalik arvamus toetas tol hetkel Hollande'i ettepanekut 85-protsendiliselt. Samal ajal oli parlamendiliikmete toetus madal. Eelnõud parandati väga tugevasti parlamendis, eriti senatis. President võttis oma eelnõu tagasi märtsis 2016.

Mis saab edasi?

Küsimusele, kas ja kuidas liberaalne demokraatia oma põhialuseid PPRP-de rünnakute vastu kaitsta suudab, on poliitikateadlased vastust otsinud, aga head rohtu leitud ei ole. Mõned arvavad, et populism demokraatlikus ühiskonnas ongi uus reaalsus ning et aja jooksul leitakse lihtsalt uus tasakaal.

Minu hinnangul teadlased, kes illiberaalset demokraatiat heaks lahenduseks peavad, akadeemilistes ringkondades välja ei paista. Vastupidi, paljud teadlased rõhutavad koostöö vajadust liberaalse demokraatia kaitsjate vahel. See on suund, millega Poolas hiljaks jäädi, aga millest näiteks Prantsusmaal ja Belgias aastakümneid järjekindlalt kinni peetakse.

Eesti poliitikud ja rahvas peaksid tähelepanelikult jälgima, mis toimub. Piltlikult öeldes, meid meelitatakse rongi nimega illiberaalne demokraatia. Enne rongile astumist oleks meil väga vaja selgusele jõuda, mida sellise nimetusega ühiskonnakord endast tegelikult kujutab. Et mitte üllatuda, kui rongi lõpp-peatuses ootavad meid avasüli Erdogan ja Putin.


Kirjandus

  • Van Assche, J., Dhont, K., Van Hiel, A. and Roets, A., 2018. Ethnic Diversity and Support for Populist Parties. Social Psychology.
  • Balcer, A., 2019. Islamophobia without Muslims as a social and political phenomenon. Europe at the Crossroads, p.207.
  • Bevelander, P. and Wodak, R., 2019. Europe at the crossroads: an introduction. Europe at the Crossroads, p.7.
  • Biard, B., 2019. The influence of radical right populist parties on law and order policy-making. Policy Studies, 40(1), pp.40-57.
  • Biskamp, F., 2019. Six theories and six strategies concerning right-wing populism. Europe at the Crossroads, p.93.
  • D'Amato, G., 2019.The battle over rights in Switzerland. Europe at the Crossroads, p.259.
  • Feldman, M., 2019. On radical right mainstreaming in Europe and the US. Europe at the Crossroads, p.23.
  • Gidron, N. and Hall, P.A., 2017. The politics of social status: Economic and cultural roots of the populist right. The British journal of sociology, 68, pp.S57-S84.
  • Grabbe, H. and Lehne, S., 2019. The EU's values's crisis. Europe at the Crossroads, p.49.
  • Van Hauwaert, S.M. and Van Kessel, S., 2018. Beyond protest and discontent: A cross‐national analysis of the effect of populist attitudes and issue positions on populist party support. European Journal of Political Research, 57(1), pp.68-92.
  • Heinö, A.J., 2016. Timbro authoritarian populism index. Timbro, June. https://timbro.se/allmant/timbro-authoritarian-populism-index.
  • Mudde, C., 2004. The populist zeitgeist. Government and opposition, 39(4), pp.541-563.
  • Odmalm, P. and Rydgren, J., 2019. Introduction: comparing and reconceptualising the (populist) radical right. European Political Science, 18(3), pp.373-378.
  • Spierings, N. and Zaslove, A., 2017. Gender, populist attitudes, and voting: explaining the gender gap in voting for populist radical right and populist radical left parties. West European Politics, 40(4), pp.821-847.
  • Urbinati, N., 2014. Democracy disfigured. Harvard University Press.
  • Urbinati, N., 2019. Political theory of populism. Annual Review of Political Science, 22, pp.111-127.
  • Wikipedia:Fidesz.
  • Wodak, R., 2019. Analysing the micropolitics of the populist far right in the 'post-shame era'. Europe at the Crossroads, p.63.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: