Vera Jourova ja Virginija Langbakk: õiglasem ühiskond tuleb kasuks kõigile
Enam kui sada aastat. Nii kaua võtaks aega naiste ja meeste võrdõiguslikkuse saavutamine Euroopas, kui me jätkame samas tempos. Peame seda protsessi kiirendama, kirjutavad Virginija Langbakk ja Vera Jourova.
Võrreldes teiste piirkondadega on Euroopa naiste jaoks hea koht elamiseks, kuid iga päev kuuleme siiski liiga paljudest ebaõigluse, diskrimineerimise ja vägivallaga seotud juhtumitest.
Seda kinnitab ka hiljuti avaldatud soolise võrdõiguslikkuse indeks. Euroopa Liit on saanud soolise võrdõiguslikkuse üldises punktiarvestuses saja punkti skaalal 67,4 punkti, mis on vaid ühe punkti võrra rohkem kui kaks aasta tagasi. Eesti puhul oli indeksi tulemus 59,8 punkti, mis on kasvanud 3,1 punkti võrra.
Liiga paljudel naistel ei ole piisavalt valikuvõimalusi töö- ja pereelu tasakaalustamiseks. Ligi neli naist kümnest märkis 2018. aastal, et nad on pidanud hoolduskohustuste tõttu kohandama oma tööelu, samal ajal kui meeste puhul märkis seda vaid kaks meest kümnest. Seepärast oleme EL-is võtnud vastu paindlikkust ning paremat töö- ja eraelu ning hoolduskohustuste jagamist võimaldavad õigusaktid.
Vaatamata asjaolule, et naised on järjest paremini kvalifitseeritud ja statistiliselt kõrgema haridustasemega kui mehed, täidavad naised vaid 17 protsenti juhtivatest ametikohtadest. Tegevjuhtide seas on naiste osakaal vaid 6,9 protsenti.
Veelgi kummalisem on see, et naistele makstakse ikka veel keskmiselt väiksemat tunnitasu kui meestele. Sooline palgalõhe on tänapäeva Euroopas hämmastavalt suur: 16 protsenti. Eestis on see 25,6 protsenti - kõige madalamal kohal EL-is.
Selle probleemi lahendamiseks võeti Euroopa Komisjoni eestvedamisel vastu konkreetseid meetmeid sisaldav tegevuskava.
Nüüd sooviksime näha EL-i riikide piisavat poliitilist tahet tegeleda mõningate ebavõrdsusega seotud probleemide taga peituvate kultuuriliste põhjustega, mis ei ole meie mitmekesises liidus lihtne ülesanne.
Peame panustama aruteludesse ja haridusse, et nii mehed kui ka naised tunneksid end oma tänapäevastes rollides mugavalt, toetaksid üksteist ja mõistaksid, et neil on valikuvõimalus. Peame toetama seda arutelu Euroopas eri tasanditel, et nii riiklikud kui ka kohalikud ametiasutused saaksid aru vajadusest edendada taristut, mis võimaldaks peredel teha otsuseid, mis vastavad kõige paremini nende vajadustele.
See on seda olulisem, et mõnes piirkonnas näeme murettekitavaid suundumusi ja tagurlikku suhtumist võrdõiguslikkusesse, millele aitavad kaasa eelkõige populistid. Naiste õiguste teemat kasutatakse asjatult ära ühiskonda lõhestavate arutelude pidamiseks ja võrdõiguslikkuse ideoloogiliseks küsimuseks muutmiseks. Sellised tagasilöögid muudavad eesmärgi poole liikumise veelgi keerulisemaks.
Seepärast on väga oluline, et komisjoni ametisseastuv president Ursula von der Leyen on oma esimestes poliitilistes prioriteetides pühendunud kindlalt soolisele võrdõiguslikkusele.
Ta toetub oma töös sooliselt tasakaalustatumale volinike kolleegiumile ja talitustele, kus naisjuhtide arv on esimest korda EL-i ajaloos jõudnud 40 protsendini. See kõik ei ole toimunud üleöö – eesmärk seati 2014. aastal ja selle saavutamiseks oli vaja teha süstemaatilisi jõupingutusi.
Sooline võrdõiguslikkus on kasulik ka majandusele. Naised on keskmiselt paremini haritud kui mehed, kuid vaatamata sellele ei leia nende oskused täiel määral kasutust.
Kui parandame soolist võrdõiguslikkust, saame 2050. aastaks luua täiendavalt 10,5 miljonit töökohta ja suurendada EL-i SKT-d kuni 9,6 protsenti (ehk kokku 3,15 triljoni euro väärtuses). Õiglasem ja avatum ühiskond tuleb kasuks mitte ainult naistele, vaid kõigile EL-i elanikele.
Toimetaja: Kaupo Meiel