"Huvitaja": aktiivsusmonitorid ei pane inimesi rohkem liikuma
Ehkki paljude inimeste randmelt võib leida liikumist jälgiva aktiivsusmonitori või taskust vähemalt samme lugeva nutitelefoni, tuleks neid funktsioone kohelda pigem tööriistadena oma tervise parandamisel, kuid teadmine, mida ja kuidas parandada, peab inimesel endal olema, tõdes teaduspargi Tehnopol tervisetehnoloogia ekspert Piret Hirv Vikerraadio saates "Huvitaja".
"Iga inimene peaks enda jaoks küsima selle küsimuse ise. Mis on see probleem, mida ta tahab lahendada," sõnas Hirv, tuues välja personaalset tervist jälgivate seadmete kolm põhilist funktsiooni, milleks on haiguste ennetamine, haiguste sümptomite jälgimine ning tervisenäitajate kogumine.
Enamik aktiivsusmonitore tegelebki, nagu nende nimigi näitab, aktiivsuse ehk liikumise jälgimisega. Hirve sõnul ei pane sääraste seadmete puhul erinevad automaatsed teavitused aga inimesi rohkem liikuma. Uuringud näitavad just seda, et nooremad inimesed küll kasutavad tervist jälgivaid seadmeid aktiivsemalt, aga pigem aitavad aktiivsusmonitorid ära hoida inimese liikumisaktiivsuse langust, mitte ei tõsta seda. "Tervisenäitajate osas väga suuri muutusi ei ole. See tähendab seda, et terve inimene on terve inimene niikuinii, seal paremaks väga ei lähe. Aga mida vanemasse ikka me jõuame, seda olulisemaks muutuvad need tehnoloogilised lahendused, aga samas jällegi, vähemalt tänapäeval on seis selline, et vanem inimene võib-olla kasutab neid lahendusi vähem," rääkis Hirv.
Muutused tulevad siis, kui inimene seab endale eesmärgi, näiteks langetada kaalu või langetada veresuhkrut. "Kui sa lihtsalt niisama mööda metsa iga päev ringi liigud, lihtsalt selleks, et oma kellale heameelt teha, et ta sind toredate sõnumitega premeeriks, siis inimese aktiivsus ei suurene. On oluline seada endale eesmärgid ja kasutada neid tehnoloogilisi lahendusi tööriistana eesmärgi saavutamisel. Seal nad küll töötavad," sõnas Hirv.
Ehkki Apple käivitas USA-s sel nädalal võimaluse jagada oma nutikellalt kogutavaid andmeid teadusuuringute läbiviijatega, hoiatab Hirv sääraste massiivsete uuringute puhul privaatsusreeglite eest, mis nendega kaasnevad ning soovitab enne sääraste uuringutega liitumist põhjalikult uurida, mil viisil inimese andmeid kasutatakse. Samas on võimalik ka Eestis suures meditsiiniuuringus osaleda, andes uurimiseks oma geeniandmed.
Ka meditsiinisektor liigub vaikselt nutikate seadmete suunal. Hirve sõnul on juba osadel arstidel olemas võimekus võtta vastu andmeid, mida genereerib näiteks kodune nutitelefoniga ühendatud vererõhumõõtja. Samas toonitab ta, et normaalse vererõhu korral ei ole mõtet arstile pidevalt selle kohta raporteid saata.
Samas on aina arenemas nende patsientide jälgimiseks mõeldud tehnoloogia, kelle terviseseisundit on vaja pidevalt kontrollida. "Mõiste nutikodu on viidud täiesti uuele tasemele. Eestis on võib-olla kõige levinumad igasugused kukkumisdetektorid, mis saadavad signaali, kui inimene on kukkunud. Ja siin on need lahendused hästi olulised, sest kui vanem inimene kukub, siis tema leidmiseks on ikkagi olulised tunnid, mitte päevad. Ja see prognoos terveneda, mida rutemini ta leitakse, on parem," rääkis Hirv.
Ta tõi ka näite lahendusest, mida kasutatakse patsientide puhul, kes arsti nõuannete suhtes nõnda vastuvõtlikud ei ole, aga põevad väga rasket südamehaigust, sattudes mingil hetkel erakorralise meditsiini osakonda, kuna nad ei jälgi oma tervist piisavalt aktiivselt. "Nende jaoks on välja töötatud selline kaamerate süsteem, mis pannakse patsiendile tuppa ja need pildistavad üles inimese jala mahu. Mingi hetk, kui tekib südamehaiguse ägenemine, siis inimesel vedeliku kogus jalgades tõuseb ja need kaamerad suudavad seda jälgida, registreerida ja saata vastavasse kohta signaal, et siin on tegu peatse EMO juhtumiga," kirjeldas ta.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi