"Kuidas ma tulistan inimesi?" küsis 18-aastane sõdur ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aleksandr Silantjev
Aleksandr Silantjev Autor/allikas: Sergei Stepanov/ERR

Käsk 1979. aasta 27. detsembril oli lihtne. "Kui teie pihta tulistatakse, tulistage vastu!" Kuidas, tulistame teisi inimesi, küsis Narva poiss Aleksandr Silantjev. "Jah," vastas tema roodukomandör, leitnant Valeri Vostrotin. Afganistani riigijuhi Hafizullah Amini tuledes loss ehk Taj Bek kõrgus nende ees.

Reamees Silantjev oli siis 18-aastane ja leitnant Vostrotin üheksa aastat vanem.

"Kuidas ma tulistan inimesi? Kabulis nad naeratavad meile, lehvitavad. Jolki-palki, me tulime siia Afganistani ehitama sotsialismi, nagu meile räägiti ja nüüd selline lugu."

Kaheksa kuud varem Narva tehases Baltijets freesijana töötanud ja sealt Nõukogude armeesse sundaega teenima võetud Silantjev ja tema kamraadid ei saanud millestki aru.

Keegi ei seletanud 40 aastat tagasi noortele dessantväelastele, et vaadake, poisid, 12. detsembril 1979 kogunesid NSV Liidu toonase liidri Leonid Brežnevi Moskva-lähedases suvilas ülima võimutäiusega inimesed – lisaks Brežnevile ka riigi suurima eriteenistuse KGB esimees Juri Andropov, kaitseminister marssal Dmitri Ustinov ja välisminister Andrei Gromõko. Nemad tegid lõpliku otsuse korraldada NSV Liidu naaberriigis Afganistanis võimupööre, tappa sealne juht Amin, panna ametisse Kremlile lojaalne Babrak Karmal ja viia Afganistani ligi 100 000-meheline väekoondis, ehk selleks invasiooniks moodustatud 40. armee.

Sellest ülisalajasest otsusest, mis algatas ligi kümme aastat kestnud sõja, on vaid kommunistliku partei keskkomitee üldosakonna juhataja Konstantin Tšernenko käsitsi kirjutatud paberileht "Olukorrast [riigis] "A"", kus Afganistani asemel on lihtsalt täht "A". Erinevail andmeil hukkus selles sõjas kuni kaks miljonit afgaani, ametlikult langes üle 15 000 NSV Liidu sõjaväelase, üle 35 000 sai haavata, aga on neid, kes väidavad, et tegelikult on need numbrid suuremad. Eestist käis aastatel 1979-1989 ksäu korras läbi Afganistani sõja 1652 ajateenijat, neist 36 langes.

Niisugust asjade kulgu keegi Brežnevi suvilas kogunenutest ette ei näinud. Teeme Afganistanis võimupöörde, paneme seal uue mehe pukki, viime väed korraks sisse, see aitab opositsiooni maha suruda, anname majanduslikku ja sõjalist abi, toome väed välja ja ongi kõik korras – umbes nii arutati toona.

Tegelikult puhkes kurnav kodusõda, mille lainetus ulatub Afganistani tänasesse päeva.

Aleksandr Silantjev. Autor/allikas: Erakogu

"Seal oli feodaalne kord, inimesed käisid paljajalu, aga meile räägiti, et täidame internatsionaalset kohust ja aitame ehitada sotsialismi. Jolki-palki!"

Vene keeles tähendab "jolki-palki" üllatust, umbes "no kurat küll". Ja Aleksander Silantjev on praegugi minevikku vaadates sama üllatunud nagu 40 aastat tagasi, kui ta dessantvägede ajateenijana Usbekistani Fergana õppekeskusest Afganistani lennutati.

Ta teadis, et kusagil Aasias on Afganistani-nimeline riik, ei midagi rohkemat.

Ja siis saabus 27. detsembri õhtu. KGB eriüksus lasi õhku Kabuli kesklinnas maa-aluse sidesõlme, mis lõikas läbi Afganistani tähtsad sideliinid ja haakis Kabuli lahti ülejäänud maailmast. See oli algussignaal operatsioonile "Baikal 79", mis tähendas kõigi oluliste Afganistani valitsusasutuste ja pealinna sõjaväeosade hõivamist. Otsekui skalpellilõige südamesse pidi aga olema erioperatsioon "Torm 333" – Afganistani liidri Amini lossi vallutamine ja Amini tapmine. Selleks ajaks oli KGB üritanud Amini mõrvata kuuliga ja uinutada mürgiga, aga ta ta oli alati pääsenud.

Nüüd on teada, et kokku osales "Torm 333" rünnakus üle poole tuhande inimese: KGB erigrupid "Grom" ja "Zenit", GRU ehk sõjaväeluure eriotstarbeline üksus ja leitnant Vostrotini dessantväelaste 9. rood 87 ajateenijaga. Nende seas radistina Narva poiss Aleksandr Silantjev.

27. detsembri õhtul rivistusid nad nagu tavaliselt, et minna õhtusöögile. Järsk käsklus "Jätta! Autodesse!" tähendas, et plov sõdurisööklas jääb jahtuma.

Dessantväelaste ülesanne oli takistada Aminile lojaalsete üksuste jõudmist Taj Beki lossi juurde, kui seda ründasid KGB ja GRU üksused.

"Kõikjal lendasid kuulid, nagu oleksime hakklihamasinasse sattunud," mäletab Silantjev. "Afgaanid lähedal asuvas tankiväeosas jooksid siia-sinna, aga keegi neist väravatest välja ei tulnud. Kui oleks tulnud, pidime nende pihta tule avama."

Aleksandr Silantjev (vasakul) koos kamraadidega. Autor/allikas: Erakogu

Barnaulist pärit Mihhail, kellega Silantjev koos siderühmas teenis, sai selles lahingus kuuli rindu. Aga Silantjev ei teadnud, ega saanudki teada, et mõnesaja meetri kaugusel, Taj Beki vallutamisel langes ka Eestiga seotud 23-aastane Andrei Jakušev. Venemaal sündinud, vanematega 1960-ndate aastate lõpus Tallinna kolinud Jakušev lõpetas Moskvas ida keelte instituudi, spetsialiseerus pärsia keeltele, võeti tööle KGB välisluure peavalitsusse ja oli Amini lossi rünnanud eriüksuse "Grom" tõlk. Ta sai surma kas granaadikildudest, kui oli jõudnud lossi seinani või omade kuulipildujatulest, kui oli juba lossis sees, selle kohta on erinevaid mälestusi. Tema haual praegusel Tallinna kaitseväe kalmistul põleb tihti küünal.

Õhtusööki dessantväelased tol korral ei saanudki. Ka järgmine hommikusöök jäi vahele. Siis pandi nad Taj Beki ümbrust valvama, et võõrad uudistama ei pääseks ega näeks, mis seal eelmisel õhtul ja öösel juhtus. Sõdurid aga pääsesid korraks lossi esimesele korrusele vaatama ja ise süüa otsima.

"Kõik oli lõhutud, puruks. Verd oli, palju verd. Afganistani sõdurite laibad, need pidime ära viima. Aga kuidas, olime 18-aastased, ei teadnud, milline on surma nägu. Siis tulid nende sõdurite naised või emad oma sugulaste surnukehi ära viima, nutsid lohutamatult."

Silantjev ei taha üksikasju meenutada.

Pärast seletasid ohvitserid, et Amin oli ameeriklaste poolt värvatud ja tahtis Afganistani tuua USA väed, aga "meie jõudsime päev-kaks neist ette ja ameeriklased meie piiride äärde ei saanudki". Veel räägiti midagi haruldastest maavaradest, millele ameeriklased tahtsid käpa peale panna.

TASS, NSV Liidu ametlik teadeteagentuur, andis aga teada, et 27. detsembril 1979 toimus Afganistanis revolutsiooni järjekordne etapp, mille käigus kukutati Amini klikk, revolutsioonikohus mõistis Amini surma rahva vastu suunatud kuritegude eest, Afganistani valitsuse palvel läks neile appi NSV Liidu piiratud väekontingent.

Leitnant Vostrotini dessantväelased teadsid hästi, millised üksused Amini lossi vallutasid ja Amini maha lasid. Need ei olnud Afganistani uue valitsuse liikmed, kes ootasid sel ajal KGB kaitse all, kuidas sündmused kulgevad, et siis võitjatena avalikkuse ette astuda.

Aleksandr Silantjev sõdis Afganistanis veel poolteist aastat ja Narva tagasi jõudis 13. juunil 1981.

"Sõda imeb sind endasse ja kodus ei suutnud paljud tavalise eluga harjuda. Ka mina. Läksin armeesse, ei suitsetanud ega joonud. Tulin tagasi... Ema muudkui nuttis: pojake, miks sa jood. Oktoobris [1981] käis krõks! ja sain jälle normaalseks inimeseks."

Silantjev ei rääkinud emale, mida ta Afganistanis täpselt koges, ei rääkinud ka naisele. Need, kes pole seda ise näinud, ei mõistaks ega saaks aru. Need, kes on näinud, ei saa mälestustest vabaks. Sõda kestab ju kauem, kui esimene küsimus "Kuidas ma tulistan inimesi?"

Kaks aastat tagasi korraldas Aleksandr Silantjev koos kamraadidega ühendusest Bastion Narvas Afganistani sõdades langenutele mälestusmärgi püstitamise. Sellel on kahed aastaarvud – 1979-1989 ja 2004-2014. Kõigile Eestist pärit poistele, kes seal surma või haavata said. Mälestuskivi autor, skulptor Aivar Simson, kes ise sõdis NSV Liidu ajateenijana Afganistanis, pani lõunamaa pimedaid öid sümboliseerivale mustale kivile kaks läbilastud padrunihülssi. Sõda on läbi, võiksid need öelda.

Silantjevi poeg Roman teenis Eesti kaitseväes Tapal, ajateenistuse lõpus tehti talle ettepanek jääda kaitseväkke elukutseliseks sõduriks ja minna vabatahtlikult missioonile... Afganistani.

"Ütlesin: ära isegi mõtle. Keegi pole suutnud Afganistani vallutada, aga oled seal ja juhtub midagi... Ei!"

Roman ei läinud Afganistani.

Aleksandr Silantjev Autor/allikas: Sergei Stepanov/ERR

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: