Toomas Sildam: aeg märgata, et võõras sõjas sõdisid meie poisid ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Viimane Nõukogude kolonn Kabulist Usbekistani piirile minemas, veebruar 1989.
Viimane Nõukogude kolonn Kabulist Usbekistani piirile minemas, veebruar 1989. Autor/allikas: Toomas SIldam/ERR

Siin elavaid Tšernobõli tuumakatastroofi veterane Eesti riik märkas ja võrdsustas nad represseeritutega, nüüd oleks aeg seda teha ka nende meie inimestega, keda NSV Liit saatis aastatel 1979-1989 käsu korras ajateenijatena Afganistani sõtta, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam.

15. veebruaril vestles ajakirjanik Piret Kriivan Vikerraadio saates "Eesti lugu" meie ühe põnevama ohvitseriga, kolonelleitnant Eero Kinnuneniga, kes praegu on Kaitseliidu Harju maleva pealik. Nad ei rääkinud aga praegusest kaitseväest ega Kaitseliidust, vaid sellest, kuidas Kinnunen sõdis NSV Liidu ajateenijana aastatel 1986 ja 1987 Afganistanis.

Kaks mõtet, mis valusalt kriipisid.

Esiteks, Kinnuneni – ta on Eesti kaitseväe ohvitserina võidelnud ka Iraagis ja veelkord Afganistanis – sõnad, et sellest esimesest sõjast pole ta lahti saanudki.

Teiseks, tema arvamus, et riik võiks nüüd tähele panna ja tunnistada neid mehi, kes sama hea kui lastena käsu korras sõtta saadeti. Aga neid nagu poleks olemaski, ütles Kinnunen, kuigi näiteks Tšernobõli tuumakatastroofi tagajärgede likvideerijaid märgatakse.

Võõras sõda, võib selle eelmise Afganistani sõja kohta öelda. Oli jah, võõras sõda ja aeg oli ka võõras. Aga poisid, kes sealt katlast läbi käisid, on meie omad. Ja sõda oli ehtne, seal tapeti päriselt ning nähtavate haavadeta koju tulek ei tähendanud, et lapseohtu ajateenija polnud pihta saanud.

Ajaloolase Küllo Arjakase andmeil osales aastatel 1979-1989 Afganistani sõjas Eestist 1652 meest, enamus neist 18-, 19- või 20-aastased ajateenijad, kes võeti NSV Liidu sõjaväkke sunniviisiliselt. Praegu elab neist Eestis ilmselt tuhande mehe ringis, kõik vanuses 50-60 aastat. Rahvusarhiivis on see nimekiri olemas.

Jüri Ratase esimese valitsuse ajal võrdsustati represseeritutega Tšernobõli 1986. aasta tuumakatastroofi likvideerimisel käinud Eesti inimesed. Neile kehtib represseeritule makstav toetus ja nad saavad viis aastat teistest varem jääda soodustingimustel vanaduspensionile.

Afganistani võõras sõjas sunniviisiliselt sõdinud meie poisid ei saa midagi, nad ei ole Eestile midagi erilist. Tõsi, Eesti riik ei saatnud neid sinna sõtta, kuid ei saatnud mehi ka Tšernobõli, ometi oskas neid oma inimesi paari aasta eest tunnistada.

Niisiis oleks igati asjakohane – kas valitsuse või riigikogu fraktsioonide või parlamendi riigikaitsekomisjoni algatusel – lisada seadusesse täiendus, et represseerituga võrdsustatud isik on ka inimene, kes saadeti Eesti territooriumilt sunniviisiliselt NSV Liidu relvajõudude ajateenijana aastatel 1979-1989 lahingutegevuse piirkonda Afganistanis ja lisaks kõigele muule võiks tal olla õigus jääda näiteks kolm aastat varem vanaduspensionile.

Miks? Sest nad ongi represseeritud. Võõrast sõjast seal Afganistanis pole paljud neist oma hinges tõesti lahti saanudki ja armid, mida sageli kohe näha ei ole, jäävadki nendega. Oleks ebaõiglane seda mitte märgata.

Toimetaja: Laur Viirand

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: