Tööstusharu allakäigu eest tuleb peamiselt kiita loomade eestkostjate aastakümnete pikkust valjuhäälset osutamist karusnaha ebaeetilisele taustale.

Karusnahk ei ole enam ammu elitaarsuse sümbol, vaid vihjab hoopis kandja madalale moraalile, sest sümboli sisu on teinud kannapöörde. Kandjat algselt kaunistanud ja esile tõstnud hinnaline materjal töötab nüüd oma algsele kuvandile risti vastu, kutsudes esile ühiskondlikku häbimärgistamist ning seda sageli just eliidi enda sees.

Avalikult teatavad karusnahast loobumisest järjest tuntumad moeloojad, lauljad, näitlejad – just need, kelle seljas karusnahk madalamatele sotsiaalsetele gruppidele nii ihaldusväärne on tundunudki. Karusnahavabu moeloojaid tunnustab Loomus eraldi märgisega Fur Free Retailer, mis tõestab nende vastutustundlikkust.

Töösturid kui karusnahaäri peamised õigustajad põhjendavad tootmisharu vajalikkust endiselt ka karmi põhjamaa talvega, mis sunniks igaüht vähemalt üht kasukat soetama. Tegelikult astub kasukate sihtgrupp ju majast autosse ja teise maja ees jälle uksest sisse.

Ürgse vältimatu kehakattega puudub tänapäevasel esemel igasugune seos. Tõeliselt karmides tingimustes liikujad (alpinistid, polaaruurijad jms) kannavad tänapäevaseid sooje, kergeid, hingavaid ja tarku materjale, mis raskeid ja ebapraktilisi kasukaid igati ületavad.

Loobumise peamise põhjuse võib kaheks lahutada, kuid nad on üksteisega tegelikult tihedalt põimunud: eetika ja keskkonnahoid. Pikalt hoolega varjatud karusloomakasvanduste igapäevased toimemehhanismid on avalikkusele filmide ja artiklitena rohkem kättesaadavad ning anonüümsel mütsitutil on korraga kurvad silmad.

Kui panna joonele karusloomakasvanduste argipäev ja esimesed pähe tulevad kuulsad koerapiinamisjuhtumid, teeb karusloomadega toimuv kõigele silmad ette. See on sotsiaalse normi katkestus, mis lubab vaikival kõrvalevaatamisel rikkuda tava, mis teises – igapäevases - kontekstis kutsuks esile vihase avaliku hukkamõistu.

Selline pime katkestus on saanud võimalikuks peamiselt seetõttu, et ühiskonna valdav enamus ei ole siiani teadnud tööstuse tegelikke toimemehhanisme ning on ühtlasi lasknud end uinutada kolmest müüdist, mida töösturid erinevate vormelitena tuimalt korrutavad: et kõik on normikohane ehk siis heaolu tagav; et teistmoodi ei ole võimalik ja et inimesel on sünnijärgne õigus loomadega kõike teha; et üksikisik on muutuste esilekutsumiseks võimetu.

Süsteemis sees olijate eneste muutuv tundlikkus seevastu võimaldab neil rohkem või vähem siiralt uskuda, et loomad elavadki hästi ja et antakse endast parim.

Kõrvutades vajadusi ja kasvandustes võimaldatavat on selge, et eetiline, kõiki looma päris heaoluks vajalikke nõudeid täitev ja samal ajal suurt kasumit tootev kasvandus ei olegi lihtsalt võimalik.

Võib lõputult vaielda iga puurisentimeetri üle, kuid kui karusnaha omahind ei jää nii madalaks nagu ta praeguse ebaeetilise ja väärkohtleva kasvatamisviisi juures on ja kasumid kümnetes kordades langevad, kaotab tööstusharu mõtte. Ainus mõistlik ja kõigile osapooltele väärikuse tagav lahendus on karusloomakasvanduste pidamise lõpetamine mõistliku üleminekuajaga, et töötajad saaksid ümber õppida.

Uued sümbolid on kohal, vanad peavad taanduma ja katkestustest saavad ühendused - karusloomadesse suhtumise paradigma on õnneks pöördumatult muutunud.

11. jaanuaril korraldab MTÜ Loomus Tallinna vanalinnas traditsioonilise rongkäigu loomade heaks, millega juhitakse tähelepanu karusloomafarmide keelustamise vajadusele, toetatakse positiivseid muudatusi seadusloomes ja loomade õigust loomuomasele elule.