Merit Valge: karusnahatööstuse hääbuv lõpp ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Merit Valge
Merit Valge Autor/allikas: Erakogu

Koroonapandeemiast hoo sisse saanud majanduskriis on nagu muutuste katalüsaator. Meil ühiskonnana on ülesanne kiiresti järele mõelda, mis kannatada saavatest valdkondadest on väärt uuesti ülesehitamist ja taastamist endisel kujul ning mis vajaksid ümberkujundamist, kirjutab Merit Valge.

Karusloomafarmide hääbumise kiirenemine annab võimaluse see tegevusharu lõplikult ajalukku jätta. Ainuüksi 2019. aastal teatasid enam kui sada brändi üle maailma, et ei kasuta oma toodangus enam ehtsat karusnahka. Nende hulgas olid näiteks sellised moehiiglased nagu Burberry, Lacoste ja Prada. Karusnahatööstus on viimastel aastatel olnud aegade suurimas kriisis ning puurides kasvatatud loomade naha eest mingitki tulu teenida on ülimalt raske.

Karusnahafarmide tegevus on keelustatud juba pooltes Euroopa riikides, teistes toimub aktiivne diskussioon. Ka Eestis on erinevad poliitilised jõud koos keskkonna- ja loomakaitsjatega aktiivselt karusloomafarmide keelustamise nimel töötanud. Samal ajal paistab aga aina tõenäolisem, et ka vaba turu tingimustes lõpetab Eesti karusnahatööstus üsna pea pankrotistumise tõttu tegevuse.

Praeguses, mil paljud varasemalt edukad ja innovatiivsed ettevõtted peavad kriisi tõttu oma uksed sulgema, on iga jätkusuutlik töökoht ja majandusharu Eesti riigile kasulik. Karusnahatööstus ei pruugi aga olla enam jätkusuutlik ei õitsvas majanduses ega kriisiajal.

Eesti karusnahatööstus ja toodete realiseerimine

Eesti ei ole suur karusnahatootja riik, kuid viimastel aastatel on siinne karusnahatööstus vähenenud peaaegu olematuseni - kõigest viimase kuue aastaga on karusloomade arv Eestis kahanenud ligi 90 protsenti.

Varasemalt Eesti ja Baltikumi karusnahatööstuse "lipulaevaks" nimetatud soomlastele kuuluv karusnahafarm AS Balti Karusnahk pakkus eelmisel aastal tööd vaid kümnele inimesele. Lisaks AS Balti Karusnahale on Eestis veel kümmekond peamiselt tšintšiljakasvatusega tegelevat pisiettevõtjat. Kuna nahad müüakse maha välismaal, siis pärast nahastamist see tegevusharu Eesti inimestele rohkem tööd ei paku.

Maailmaturg ja oksjonikeskused

Karusnahaäri toimub läbi rahvusvaheliste oksjonite. Tootjad müüvad oma loomade nahad oksjonikeskustesse, kus need sorteeritakse ja hinnatakse. Oksjoneid peetakse kolm-neli korda aastas ning seeläbi saavad nii moetootjad kui karusnahka investeerijad osta korraga suurema hulga samasugust karusnahka.

Peamised karusnaha oksjonikeskused maailmas on Saga Furs (Soome), Kopenhagen Fur (Taani), Sojuspushnina (Venemaa) ja NAFA (Kanada). Eesti rebaste nahad müüakse peamiselt Saga Furs oksjonikeskusele ja tšintšiljanahad Kopenhagen Fur oksjonimajale.

Maaülikooli poolt läbiviidud karusloomakasvatuse uuringu järgi hindavad Kopenhagen Fur ja Saga Furs oksjonikeskused halvema kvaliteedi tõttu Eestis toodetud loomanahku keskmisest veel umbes 20 protsenti odavamaks, kui teistes riikides kasvatatuid.

Kuna karusnahkade hinnad on maailmaturul juba aastaid rekordiliselt madalad olnud, siis on loomulikult kannatanud ka oksjonikeskused. Mullu novembris teatati, et Põhja-Ameerika suurima karusnaha oksjonikeskus NAFA on pankroti äärel, pankroti asemel aga võttis keskuse üle Soome oksjonikeskus Saga Furs, mis üritab iga hinna eest ärile jälle elu sisse puhuda[1].

Karusnahakriisi tekitajaks ei ole kindlasti koroonaviirus, küll aga on maailmas kehtiv eriolukord asjad kiiresti veel hullemaks teinud. Nii Kopenhagen Fur kui ka Saga Furs kolisid kevadised oksjonid internetti.

Saga Fursi oksjon lõppes aprilli esimesel nädalal ning neil õnnestus müüa vaid murdosa pakutavatest karusnahkadest[2]. Selle kohutavate müügitulemustega oksjoni tagajärjel on Saga Furs sunnitud koondama kolmeks kuuks kogu oma personali.

Teine suur oksjonikeskus Kopenhagen Fur oli samuti sunnitud oma aprilli lõpus toimuva oksjoni internetti kolima ning isegi kehvaks hinnatud aastaks loodetud müügitulemused olid katastroofilised.

Pangad laenu ei anna

Kuigi üle poole Euroopa riikidest on otsustanud karusloomafarmide tegevuse keelustada, tuleb siiski umbes pool kogu maailma karusnahast just Euroopas kasvatatud loomadelt. Enim Euroopa karusloomi kasvatatakse Taanis ja Poolas.

Taani ettevõtte Minkpapir tegevjuht Rudi Pedersen tunnistab, et kõige hullem on olukorra juures just see, et ka rahastajad teavad, et karusnahatööstuse tegeliku allakäigu põhjus ei peitu koroonaviiruses ning Taanis on lähiajal oodata veel sadade karusloomafarmide pankrotistumist.

Minkpapiri tegevusala on naaritsakasvatajatele vajaliku varustuse tootmine, ettevõte oli miinustes nii 2018. kui ka 2019. aastal ning on seda kindlasti sel ja järgmisel aastal, praegused ärajäävad oksjonid ja veel hullemad müügitulemused ei veena rahastajaid kuidagi naaritsakasvatusse investeerima.[3] Ka Poola karusloomafarmid on sunnitud hindadeaastatepikkuse madalseisu tõttu uksi sulgema.

Laenudest keeldumine pankade poolt karusloomafarmidele algas mitu aastat tagasi. Hollandi suurpank The Dutch Rabobank on üks peamistest globaalsetest toidu ja põllumajanduse rahastajatest ning on karusloomafarme rahastanud üle saja aasta.

2018. aastal teatas The Dutch Rabobank, et nad ei võta uusi kliente, kelle tegevusalaks on karusnaha tootmine või müük.[4] Sama otsuse võttis 2019. aastal vastu Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank[5] ning 2015. aastal otsustas ING Grupp, mis on üks maailma suurimatest pankadest, loobuda kõikide karusnahaga seotud tegevuste rahastamisest[6].

Eesti karusnahatööstuse mannetust olukorrast on meedias juba palju räägitud[7]. Pannes selle rahvusvahelisse konteksti ja lisades juurde koroonakriisi, võime ennustada, et ka järgnevatel aastatel on oodata vaid kuhjuvat kahjumit.

Miks siis keelustada?

Kui ühelt poolt on karusloomafarmide nukker majanduslik olukord loomadele heaks uudiseks, siis kahjuks toob see vähestele allesjäänud loomadele kaasa uskumatu piina. Kuna karusnaha turuhind on väiksem kui raha, mis kulub looma üleskasvatamisele, peavad majanduslikes raskustes olevad ettevõtted hakkama raha kokku hoidma.

Paraku ei ole karusloomafarmides palju võimalusi kulude kokkutõmbamiseks, mis ei tuleks niigi kehvades tingimustes elavate loomade arvelt.

Euroopa karusloomafarmide hiiglane Poola on näinud juba sadade kasvatuste pankrotistumist. Selle tulemusel sagenevad ka juhtumid, kus loomad peavad surema õõvastavalt julmades tingimustes.

Näiteks leiti 2019. aastal Poola Sileesia piirkonnas karusloomafarm, kus puurides olid elusate nälginud loomade kõrval juba kõdunevad laibad. Lisaks rebastele hoiti puuris ka koeri, kellel puudus samuti ligipääs joogiveele ja toidule.[8]

Pandeemia on teinud palju kahju inimeste majanduslikule turvatundele ning praeguses olukorras on veel raske öelda, milline hakkab välja nägema meie uus ettevõtluskeskkond. Inimestel on vaja tööd ja sissetulekut, ent selle kõige hea kõrval, mida oleme kaotamas, annab pandeemia meile võimaluse kujundada ka ümber asju, mis ei ole juba ammu olnud jätkusuutlikud ega kasulikud.

Olukorras, kus kogu ühiskonnakorraldus on sunnitud kiirelt muutuma, saaksime karusloomafarmide keelustamisega majanduslikult ja moraalselt sandistunud tööstuse asemel teha ruumi uutele, jätkusuutlikele ja keskkonnasõbralikele ettevõtelele.


Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: