Tõnu Lehtsaar: Jälje jätmisest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tartu ülikooli religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar.
Tartu ülikooli religioonipsühholoogia professor Tõnu Lehtsaar. Autor/allikas: Andres Tennus/Tartu ülikool

Psühholoogias on üheks oluliseks teemaks vajadused ja nende rahuldamine. Räägitakse näiteks füsioloogilistest, sotsiaalsetest ja eneseteostuslikest vajadustest. Inimestega suheldes on mulle jäänud silma üldinimlik vajadus jätta endast jälg.

Ma ei tea, et psühholoogias oleks seda vajadust eraldi käsitletud, vähemalt selles sõnastuses mitte.

Mulle tundub, et iga inimene tahab jätta endast mingi jälje. Jälg on see, mis meist maha jääb. Jälg kitsamas mõttes puudutab konkreetset suhet või olukorda, laiemas mõttes inimese elu üldse. Jäljetu lahkumine on kurb lahkumine. Jäljetust inimesest jääb vaid mälestus. Me ei taha olla tühi koht. Me tahame olla märgatud, mõistetud ja mõjusad.

Jälje jätmisel on mõned vääramatud tingimused. Jälge võib jätta erinevatel viisidel, jälje astuja võib oma jälge suhtuda väga erinevalt ja lõpuks jälg ise on otsekui elusolend, mis elab oma iseseisvat elu.

Jälje jätmise vääramatuteks tingimusteks on sihipärane liikumine ja vorm. Jälgi jätab vaid see, kes liigub. Paigal tammuja või lihtsalt seisja jälgi ei jäta. Selleks, et jälgi jätta, ei piisa ka sellest, et ringi tiirutades jälgi teha. Esmatähtis pole mitte see, kui arvukad on jäljed. Otsustavaks saab liikumissuund ehk see, kuhu jäljed viivad.

Jäljel nagu mistahes loomingul peab olema mingi vorm. Kunagi kuulsin ühe Yale'i Ülikooli professori ettekannet, kes ütles, et ajalugu ei kirjutata mitte tunnete, vaid tegude ajaloona. Meie vormistamata mõttesööstud või läbielatud tunded, mis ei saa teoks, omavad paremal juhul tähendust vaid meile endale.

Vormi poolest võivad jäljed olla nii materiaalsed kui ka mittemateriaalsed. Tegelikult üks ei välista teist. Nad käivad sageli käsikäes. Sealjuures on üks esmane, teine teisane. Hinge jäetud jälg võib kehastuda loominguna, näiteks luuletuse või muusikapalana, mis puudutab kusagil kellegi hinge. Ilus arhitektuur vaimustab inimest. Surnud jälg algab ja lõpeb iseendaga.

Materiaalse jälje jätjatel on lihtsam, sest nende jälg on meeltega tajutav. Kadestan müüriladujaid, tänavaparandajaid, kõiki tükitöö tegijaid. Vaimuinimestel, nagu seda on õpetajad, kunstnikud ja teadlased, on raksem. Peab usku olema, et su tehtust on kasu. Mäletan, et dekaanina arutasin ühe teise dekaaniga seda, kuidas meil läheb. Meie ühine järeldus oli, et kindel on vaid see, et oleme õhtuks väsinud. Kuid me ei osanud kumbki täpselt öelda, mida me siis ära tegime.

Jälje jätmiseks on kaks meetodit või viisi. On neid, kes jätavad jälgi lihtsalt oma teed astudes. Nad ei tegele teadlikult jälgede jätmisega, nad lihtsalt on. Mõtlen siinkohal näiteks varalahkunud Marju Lepajõele. Marju ei tegelenud ära tegemise, paika panemise, juurutamise kui sellisega. Ta lihtsalt tegi ja tema isik ning töö jätsid jälje. Näiteks Ööülikooli võrratu loenguna "Miks haridus on püha?"

Omaette seltskond on need, kelle eesmärgiks on jätta jälgi. Mõnel juhul see õnnestub. Näiteks lugesin, et Frank Sinatra salvestas teadlikult oma laule, et jätta neid järeltulevatele põlvedele. On aga neid, kes jätavad jälgi jälgede pärast, tehes seda koha peale trampides, ja ei liigu edasi. Nad jätavad palju jälgi, kuid need jäljed on tähenduseta, mürarikkad, arenguta.

Metsa eksinu saaks metsast välja, minnes kellegi jälgedes. Aga kui jäljed on lihtsalt jäljetegija vigur või sihitult ringitrampija omad, siis metsast välja nende abil ei saa. Seepärast on ikkagi tähtis see, kuhu jäljed viivad.

Huvitav on jälje jätja suhe oma jälge. Puškin luuletas ausambast, mille ta endale eluajal rajas ja mille juurde rahva rada ei saa rohtuda. Vähesed saavad endale niisugust jälje kirjeldust lubada. Paljud jälje jätjad lihtsalt kõnnivad oma teed, sünnitavad, kasvatavad ja kannatavad. Jäljele annab tähenduse distants. Olgu see siis keegi teine inimene või aeg, mis möödudes annab olnule mõtte.

Jälje jätmisega kaasneb vähemalt üks risk. See on kiusatus jääda oma jälge imetlema. Imetleja ei liigu edasi, ta vaid vaatab ja naudib. Sealjuures võib imetlejale endale tunduda, et ta teeb tähtsat asja, on otsekui tõe jälil. Lõpuks loeb ikkagi tulemus. Kui uusi jälgi ei tule, on ka vanad oma tähenduse saavutanud.

Jälg hakkab elama oma elu. Jälje jätja ei kontrolli seda. Liigne kohendamine või ka ümbertegemine võib osutuda jälgede segamiseks, mis ähmastab jälje jätja kuvandit ja tekitada jäljeajajates segadust, sest nad ei saa enam aru, kuhu jäljed viivad.

Üheks huvitavaks omaduseks on jälje taaselavnemise võime. Jälg võib aja jooksul tuhmuda, n-ö liiva alla mattuda, kuid olude muutudes tuleb see taas esile. Hakatakse meenutama, et kunagi keegi ütles või tegi, me ju teadsime seda.

Jäljel võib olla oma peiteaeg. Võib juhtuda, et aja möödudes me muutume jälje vääriliseks. Saame aru, kui rikkad me tegelikult oleme. Mõistame, mis meile on ja/või oli antud. Vanematekodu, kust tahtsime põgeneda, lähedane inimene, kellest me ei osanud lugu pidada, töökoht, kus meil oli kõik olemas.

Mulle tundub, et viimsena me samastume oma jäljega. Meid teatakse ja mäletatakse meie jälje kaudu. Rikkad on need, kes jätavad jälje, tänu neile saame kellegi jälgedes astuda.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: