Kaupo Meiel: vähem tööd ja rohkem palka ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Erakogu

Vargamäe Andres töötas seitse päeva nädalas koidust ehani, leides siiski aega ka hobidega - Piibli lugemise ja naise peksmisega - tegelemiseks. Nüüdsel ajal on hakatud unistama neljapäevasest töönädalast ja kuuetunnisest tööpäevast, kuid kas me ikka oskame puhata, arutleb Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.

Üpris järjekindlalt tekivad, umbes nagu hallitus halvasti ehitatud vannitoa nurka, justkui tühja koha pealt kirglikud arutelud töönädala pikkuse üle. Õigemini selle üle, et töönädala pikkus võiks senise viie asemel olla neli päeva. Või siis võiks tööpäev kaheksa tunni asemel väldata kuus tundi.

Kõige radikaalsema vaatepunkti kohaselt oleks ideaalne töönädal selline, et inimesed veedavad tööl neljal päeval nädalas kuus tundi. Kokku seega 24 töötundi praeguse 40 asemel.

Nagu ma Rahageeniuse portaalist Siim Männiku heast ülevaateartiklist teada sain, lubas hilisem Ameerika Ühendriikide president Richard Nixon asepresidendina juba 1956. aastal, et üsna pea ootab ameeriklasi neljapäevane töönädal. Ajaloost siiski teame, et töölt sai viimaks varem minema ainult president Nixon ise.

Rahvaalgatuse keskkonnast leiame 2017. aastal tehtud neljapäevase töönädala mõjuanalüüsi sissekande. Seal on põhilised punktid, miks lühem töönädal hea võiks olla, ka lühidalt ära toodud. Neljapäevane töönädal jätaks rohkem vaba aega spordi, hobide ja laste jaoks ning inimesed oleksid tervemad ja sellest tingituna kauem töövõimelised.

Alles hiljuti raputas kogu maailma rohkem kui pommid Lähis-Idat uudis, et Soome vastne peaminister Sanna Marin on võtnud nõuks kehtestada meie põhjanaabrite juures kuuetunniste tööpäevadega neljapäevane töönädal. See valeuudis jõudis väikeste variatsioonidega tervele maakerale ringi peale teha, rippudes tõe pähe pakutuna siin-seal senini üleval, enne kui Soome valitsus teatas, et sellist plaani siiski pole.

Päris tühja koha pealt see uudis siiski ei tekkinud. Idee oluliselt lühemast töönädalast käis Marin välja läinud aasta augustis, mil ta oli veel transpordi- ja kommunikatsiooniminister. Mõistagi tõi see toona kaasa Soomes tuliseid arutelusid, aga ega kuhugi välja ei jõutud. Ja eks peaminister ole alati targem kui mõni teine minister, isegi kui tegu on ühe ja sama inimesega.

Noorsots Joosep Vimm sedastas jaanuari algul Eesti Päevalehes ilmunud kommentaaris, et tegelikult on Sanna Marin õigel teel ja eesti inimesed muutuksid märksa õnnelikumaks, kui neil oleks nädalas neli tööpäeva ja kolm puhkepäeva.

Teine noorsots, Raimond Kaljulaid, märgib oma blogipostituses "Neljapäevase töönädala plussid ja miinused", et kuigi riigikogu praegune koosseis töönädalat kindlasti ei lühenda, ei tähenda see, "et neljapäevane töönädal ei või jõuda erakondade programmidesse ja seeläbi ka mõne tulevase valitsuskoalitsiooni koalitsioonileppesse".

Neljapäevase töönädala eelistest kirjutas keskerakondlasest mustamäelane Aavo Vään 22. jaanuaril Eesti Päevalehes ilmunud arvamusloos. Tema kinnitusel lubaks neljapäevane töönädal pensioniiga tõsta, lisaks väheneks inimeste väljavool maapiirkondadest linnadesse, külad ei jookseks enam elanikest tühjaks, inimesed saaksid pühendada rohkem aega tervise eest hoolitsemisele ja paraneksid ka peresuhted, sest abikaasad saavad kauem koos olla.

Neid arvamusi lühema töönädala poolt on päris palju ilmunud ja kõiki tsiteerida ei jõua ning pole vajagi, sest üldjoontes nähakse tulemust sarnasena - neljapäevane töönädal teeb inimesed õnnelikumaks ja tervemaks.

Muidugi lisanduvad veel majanduslikud tegurid. Oletatavalt töötaksid inimesed nelja päeva jooksul intensiivsemalt ja tulemuslikumalt, mistõttu jääks ettevõtete tootlikkus samale tasemele või isegi tõuseks veidi, sest töötajad on väga õnnelikud ja terved.

Nagu iga normaalse töövõtja, on ka minu tööalane põhimõte: "vähem tööd ja rohkem palka!", aga siiski ma väga kahtlen, et lühem töönädal ühtäkki eestlased eriliselt õnnelikeks ja terveteks muudab.

Miskipärast eeldatakse, et inimesed hakkavad rohkemate puhkepäevade saades tublisti sporti vihtuma ja hobidega tegelema, näiteks marke koguma.

Kummaline eeldus, ma arvan küll, et paljud inimesed hakkavad rohkem jooma hoopis, sest neile on jumala enda poolt saadetud lisaks üks pohmellipäev. Kuna lühem töönädal pole väsimust tekitanud, jõuab ka rohkem napsu võtta. Muidugi võib selle asemel tõesti ka marke koguda, aga kui on valida alkoholi ja filateelia vahel, tasub terve mõistuse säilitamise huvides valida esimene.

Sama hästi võiksime tühja koha pealt eeldada, et inimesed tõesti hakkavad midagi õppima või lausa rohkem raamatuid lugema. See oleks kahtlemata väga tore ja vajalik, aga seda ei juhtu, sest ei juhtu. Kui juhtuks, oleks juba juhtunud.

Kui tööpäevi on vähem, siis jääb eestlastele rohkem aega kõige jubedamaks asjaks, eestlaste kollektiivseks ürghirmuks, milleks on oma mõtetega üksinda olemine.

Hullemaks võib asi minna ka peresuhetes, sest kui abikaasad veel rohkem koos aega veedavad, ei pruugi see kaugeltki armastust suurendada, pigem hakkab see kolm päeva järjest vastu vahtiv tuim lõust järjest vastikum tunduma. Lagunevad pered, laguneb riik, hääbub rahvus.

Ametlik lühike töönädal ei paku pealegi mingit väljakutset. Tõelist hasarti saab tunda siis, kui suudad välja mõelda ja filigraanselt teostada plaani, kuidas tööl viis päeva järjest mitte midagi teha, samal ajal jättes kõigile kolleegidele, rääkimata ülemustest mulje, et sa oled ettevõtte kõige väärtuslikum ja virgem töötaja.

Lühidalt kokku võttes, jah, muidugi tundub neljapäevane töönädal paberil ilus. Päriselus kõlab see hea ehk vaid siis, kui sa töötad loovagentuuris või mõnes vähetuntud, kuid ilusa nimega mittetulundusühingus.

Päriselus on nõnda, et tööd me tublid inimesed teha juba oskavad, neile tuleks puhkamist õpetada, ise ei tule midagi. Puhkamisvajaduste rahuldamiseks tuleb kodanike õpetamise ja manitsemisega tegeleva sotsiaalministeeriumi juurde luua Vaba Aja Veetmise Amet, umbes selline asutus nagu tegutses Eldar Rjazanovi võrratus filmis "Ununenud flöödiviis".

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: