Loodusturismiettevõtja Aivar Ruukel nentis, et viimase paari kümnendiga on Eesti metsades ja maastikes palju muutunud. "Rohkem torkab silma maastike muutus. Maastike taastamine ei kuku niimoodi välja, nagu mõte on. Lõpuks ei teagi me täpselt, kas elustik on ka olemas, mille pärast me oleme need taastamistööd ette võtnud," rääkis Ruukel.

ELF-i liigikaitse ekspert Lauri Klein märkis, et suurulukite puhul pole arvukuses märkimisväärseid muutusi olnud; need muutused, mis ongi toimunud, on lihtsalt seletatavad. Suuremad muutused pole aga loomade arvus, vaid käitumismustrite muutumises.

"Mis on tunda, et maastikumuutused mõjutavad loomade käitumismustrit. Ja ka inimese liikumine, sest kokkupuuteid on rohkem - maanteel hukkuvate loomade arv järjest kasvab," rääkis Klein, kelle sõnul tingib inimese liikumine uutele elualadele vääramatult uusi kokkupuuteid ka suurulukite, sealhulgas suurkiskjatega.

Keskkonnakaitse strateegia kohta märkis Eesti erametsaliidu juhatuse liige Ando Eelmaa, et raske on ette kujutada stsenaariumit, et Eestis suudetaks suuri alasid puutumatuna hoida, sest selle jaoks on Eesti lihtsalt liiga väike. "Inimene ja keskkond peavad edaspidi koos hakkama saama. See, et paneme hektareid järjest kaitse alla, lihtsalt ei tööta. Ja meil pole neid hektareid ka nii võtta," lausus Eelmaa.

Keskkonnaministeeriumi looduskaitse nõunik Hanno Zingeli sõnul on vaja mõlemat, nii majandustegevust kui looduskaitset, ning siiani ollakse sellega hakkama saadud. "Eestimaal elab ligikaudu 40 000 liiki. Enamus on väikesed olendid ja nemad vajavad vähem ruumi. Suuremate loomade tarbeks on suuremad alad, rahvuspargid ja sood," lausus Zingel.

ELF-i juhatuse liige Silvia Lotman märkis, et loodus pole võimalik piiride mahamärkimisega kaitsta ning Eestis on sellest hästi aru saadud ning lubatud inimasustus ka kaitsealadele.

Lauri Kleini hinnangul looduskaitse siiski tegelikkuses ei toimi. "Looduskaitsealadel justkui kõik toimib ja saab kiita seda tegevust. Aga me peame vaatama väljapoole kaitsealasid. Seal on käimas protsessid, mida ei sa mõneti heaks kiita," märkis ta ning tõi näiteks taimekaitsevahendite rohke kasutamise, maastike ühtlustumise ja koosluste lihtsustumise. "Me peame mõtlema, kuidas efektiivsemalt kaitsealasid laiendada, kuhu vaja," ütles ta.

Ando Eelma sõnul on oluline küsimus, kuidas minna edasi kaitsealade suurendamisega, ilma et seataks ohtu muid eesmärke. "Mina metsaomanikuna küsin, et mida looduskaitsjad on teinud maaga, mis on meie käest ära võetud," ütles ta.

Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni esimees, professor Urmas Tartes märkis, et loodus ei toimi Exceli tabeli järgi ning mingites protsentides kokkuleppimine ei aita kuidagi loodust kaitsta. Tartese sõnul on tänapäevane majandamismudel ja uued tehnoloogiad need, mis aina suuremat mõju looduskeskkonnale avaldavad

Lauri Klein lisas, et looduskaitse üks suurimaid läbikukkumisi on olnud see, et on longitud traditsioonilise majandusmudeli sabas, kuid selline mudel pole tänapäeval enam jätkusuutlik.

Kas me oleme nõus heaolust loobuma?

Hanno Zingel tõi välja, et tänavu on looduskaitse ja kõiksugu majandamismudelite seisukohalt väga oluline aasta, sest ÜRO elurikkuse kongressil pannakse paika järgmise 10 aasta ülesanded, kuidas hoida maailmas elurikkust. Samad tegevused paneb paika ka Euroopa Liit.

Keskkonnainspektsiooni peadirektor Olav Avarsalu märkis, et majanduse ja looduskaitse vastandamine kipub ise üle piiri minema ning me ei saa nõuda teistelt seda, mida me ise pole nõus tegema ehk leppima elukvaliteedi langemisega.

"Me põhiliselt panustame ikkagi elukeskkonna hoidmisele, et oleksime inimühiskonnana jätkusuutlikud. Enamus loodusest saab igal juhul hakkama, küsimus on selles, kas me kukume kiviaega tagasi või mitte. Kardan, et inimesed pole valmis oma heaolust loobuma. Selleks valmisolekuks on vaja dramaatilisi muutusi. Me suudame praegu õigele pool liikuda, aga kas sammud on piisavalt kiired, enne kui kuskil kollaps kuskil käib," küsis Avarsalu.