"Kuna suurem osa keskkonnakuritegusid sarnaneb majanduskuritegudega ja on olemuselt peitkuriteod, on jälitusõiguseta sellistele kuritegudele jälile saada ja konkreetsete isikute tegude toimepanekut tõendada äärmiselt keeruline, et mitte öelda võimatu," põhjendas inspektsiooni õigusosakonna juhataja Väino Vaidla Eesti Päevalehele.

Jälitusõigus ei aitaks küll juba toime pandud juhtumeid lahendada, kuid tänu sellele saaks sääraseid olukordi ennetada, märkis Vaidla.

Jälitusõiguse puudumist peab keskkonnainspektsioon oma töös suurimaks probleemiks, sest praegu jäävad inspektorite käed sageli lühikeseks. Sel on mitu põhjust: ajale jalgu jäänud trahvimäärad, keeruliselt tõendatavad tingimused kriminaalmenetluse alustamiseks ja asjaolu, et potentsiaalseid kurjategijaid ei tohi jälitada, kirjutas EPL.

Justiitsministeerium ei toeta inspektsiooni jälitusõiguse saamise soovi. "Jälitustegevus on isikute põhiõigusi ja -vabadusi kõige rohkem riivav riigipoolne sekkumine," põhjendas justiitsminister Raivo Aeg EPL-ile. "Siin on minimalistlik lähenemine väga põhjendatud," lisas ta ja tõi võrdluseks maksu- ja tolliameti, millele jälitusõiguse andmist on aastaid arutatud, kuid mis pole seda seni saanud.

Samas väidab inspektsioon kindlalt, et osale kuritegudele, näiteks salaküttimisele, ei saa nad muudmoodi jälile, samuti toob EPL oma artiklis näiteid röövpüüdjatest või prügi ebaseaduslikest ladustajatest.

Peale jälitustegevuse loa soovib inspektsioon, et jälitamine oleks lubatud ka jäätmekäitluse ja teiste keskkonna saastamise kuritegude puhul, kus seda õigust pole praegu ka politseil. Praegu tohib jälitada loodusliku loomastiku vastaste kuritegude, ebaseadusliku raie, keskkonna saastamise ja kaitstava loodusobjekti kaitsenõuete eiramise korral.