Riigikogu kultuurikomisjon algatas arutelu kõrghariduse rahastuse üle ja seadis ettepanekute tegemisel prioriteediks kvaliteetse kõrghariduse, tööturul vajalike töötajate koolitamise ja üldise ligipääsu kõrgharidusele.

Ettepanekuid olid riigikogus piisavalt julged esitama EKRE, Reformierakonna, Isamaa ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonid. EKRE, Isamaa ja Sotsiaaldemokraadid pidasid oluliseks kõrghariduse rahastuse kasvamist 1,5 protsendini SKT-st.

Ülikoolide riiklik rahastamissüsteem

Eesti Üliõpilaskondade Liit nõustub eelmainitud fraktsioonide seisukohaga, et kõrghariduse rahastuse riiklik osakaal peab tõusma vähemalt 1,5 protsendini SKT-st.

Kui kõrghariduspoliitika keskne probleem on trilemma hariduse madala maksumuse, ligipääsetavuse ja solidaarse kulude jagamise vahel, siis Skandinaavia riigid on otsustanud tagada võimalikult laialt ligipääsetav ning lahtikaubastatud kõrgharidus, olles valmis selleks võtma ka võrdlemisi suurt avalikku kulukohustust^¹.

Antud osakaal - 1,5 protsenti SKT-st - väljendab meie nägemuses kindlat suunda Skandinaavia tüüpi kõrgharidussüsteemi ideaali poole. Kõrgharidusel on asendamatu roll sidusa, õiglase ning demokraatlikest väärtustest lugupidava ühiskonna tagamisel - 2013. aasta kõrgharidusreform oli oma olemuselt oluline samm nende väärtuste parema realiseerimise suunas.

Skandinaavia riikidega sarnaselt haridust kõrgelt väärtustava ning egalitaarse kultuuriga Eestile on kõrghariduse rahastamise korraldamisel sobilik antud rada tulevikus vaid süvendada.

Praeguse mudeli tulemusrahastuse "rahapott", mida kõrgkoolide vahel igal aastal ümber jagatakse, on sedavõrd kokku kuivanud, et see ei motiveeri enam kõrgkoole oma tulemusnäitajaid (näiteks nominaalajaga lõpetanute osakaal, lõpetanute töötamine ja edasiõppimine ning õppurite rahvusvaheline mobiilsus) suurendama.

Antud näitajad on püsinud samad alates 2017. aastast ning nende sätestamisega kaasnema pidanud läbipaistvus ja stabiilsus, millest on juba praegu vajaka, ei ole garanteeritud ka tulevateks aastateks².

Kuna tulemusrahastuse eelarvet jagatakse ümber, mitte ei suurendata märkimisväärselt vastavalt näitajate paranemisele, paneb see kõrgkoole omavahel konkureerima ja raskendab eelarve prognoosimist.

Kõrgkool võib oma tulemusnäitajaid parandada, kuid see ei pruugi toetuse kasvu tagada³. Kuivõrd raha on 11 kõrgkooli peale kokku vaid 140 miljonit eurot, siis välisüliõpilaste arvu suurendamine ega nominaaliga lõpetavate tudengite arvu kasv ei kasvata tegelikult tulemusnäitajaid tõstnud kõrgkooli rahastust oluliselt.

Praegune kõrgharidusrahastuse süsteem asetab kõrgkoolid ebavõrdsesse olukorda, näiteks seavad kõrgkoolide eriilmelisused takistusi tulemusrahastusele konkureerimisel.

Rakenduskõrgkoolidel on lihtne täita õppeasutuse vastutusvaldkonda vastuvõetud üliõpilaste nõutavat osakaalu, kuna kõik pakutavad erialad kuuluvadki vastava valdkonna alla. See-eest on aga rakenduskõrgkoolidel keerulisem suurendada välisüliõpilaste arvu: näiteks on Eesti tervishoiusüsteemi spetsiifilistel õppekavadel raske suunata fookust välisüliõpilaste õpetamisele.

Õpe ja praktika toimuvad käsikäes ainult eesti keeles ning võõrkeelsete õppekavade arendamine nõuaks kogu süsteemi muutmist, nõnda jääb välistudengite osakaal täitmata. Samas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) on ammu ületanud 15 protsendi välistudengite osakaalu, millest edasi rahastust enam selles valdkonnas ei suurendata. Seega on EMTA rahastus antud osas tupikseisus.

Kõrghariduse rahastuse süsteem peab suunama kõrgkoole prioteetseid eesmärke seadma, kuid mitte asetama neid rahastuses ebavõrdsesse olukorda. EÜL on tudengkonna eestkosteorganisatsioonina valmis laua taha istuma, et arutleda kõrghariduse rahastamise tingimuste muutmise üle, sest praegused tingimused on jäänud ajale jalgu.

Fraktsioonide ettepanekutest

Eesti on ainus riik, kus pakutakse kõrgharidust eesti keeles. On oluline, et riik toetaks eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkust ja ligipääsetavust kõigile motiveeritutele ja võimekatele.

Eestikeelse kõrghariduse kestlikkuse tagamine eeldab, et Eestist pärit õppuritele on kõige soodsam ning mugavam omandada kõrgharidust just enda kodumaal ja emakeeles - seda eriti tingimustes, kus mitmed Eesti naaberriigid suudavad pakkuda tasuta ning tugevate sotsiaalsete garantiidega ingliskeelset kõrgharidust kõikidele Euroopa kõrgharidusruumist pärit tudengitele.

Eesti Üliõpilaskondade Liit leiab, et üldjoontes fraktsioonide esitatud ettepanekud toetavad antud mõttekäiku.

Siiski ei saa EÜL täielikult nõustuda kõigi fraktsioonide tehtud ettepanekutega. Näiteks rõhutame, et kõrgharitud töötaja töötasu vähene erinemine keskharidusega töötaja omast ei viita mitte kuidagi Eestis pakutava kõrghariduse madalale kvaliteedile.

Eestis pakutava kõrghariduse kvaliteeti hindab Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur, mis on välja töötanud Eesti kõrghariduse kvaliteedihindamise põhimõtted, võttes seejuures aluseks Euroopa kõrghariduse ühtsed standardid. Sellest lähtuvalt on paslik väita, et Eestis pakutakse rahvusvaheliselt tunnustatud kvaliteetset kõrgharidust.

Eesti kõrgharidus on maailmatasemel ning pakub kvaliteetset õpet kõikidele võimekatele ja motiveeritud inimestele neile meelepärastel ja kaasaegsetel õppekavadel. Et see ka nii jääks, on oluline tõsta kõrghariduse rahastamist riiklikult 1,5 protsendini SKT-st nagu EKRE, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid toonitanud on.

Eestis on kõrgharidus loomulik osa haridusteest ning alates 2013. aastal toimunud kõrgharidusreformist on kõrghariduse pakkumine riigi vastutada. Nüüd on vaja vaid üle vaadata, kuidas seda riiklikku rahastamist päriselt ja jätkusuutlikult tagada.