Isamaa piiraks ingliskeelset õpet ning suurendaks välistudengitele eesti keele ja kultuuri õpet
Kvaliteetse eestikeelse kõrghariduse kättesaadavuse tagamiseks tuleb riiklikes strateegiadokumentides määratleda ingliskeelse õppe osakaalu ülempiir, leiab Isamaa riigikogu fraktsiooni esimees Priit Sibul. Lisaks tuleb tema hinnangul ülikoolide järgmistes halduslepingutes suurendada eesti keele ja kultuuri õppe mahtu siin õppivatele välistudengitele.
Sibul esitas riigikogu kultuurikomisjonile kõrghariduse rahastamise jätkusuutlikkust puudutavas arutelus Isamaa seisukohad, kus tunnistas, et tänane kõrgharidusrahastus pole pikemas plaanis jätkusuutlik.
"Selleks, et tagada kõrghariduse kvaliteet, tuleb suurendada riigieelarveliste eraldiste ja erasektori panust kõrgharidusse. Täiendavate rahaliste vahendite eraldamine riigieelarvest tuleb seejuures siduda kindlate eesmärkidega - näiteks põhjendamatu dubleerimise vähendamine kõrgharidusmaastikul," märkis Sibul.
"Samuti tuleks silmas pidada, et nn tasuta kõrgharidus on mõeldud ainult eestikeelsetele õppekavadele. Seega tuleks kehtestada piirangud, mis lõpetaksid ingliskeelsete õppekavade doteerimise Eesti maksumaksja arvelt."
Kolm korda rohkem välistudengeid
Sibul kirjutas, et pärast 2013. aasta kõrgharidusreformi on välisüliõpilaste vastuvõtt ülikoolidesse kolmekordistunud. Sellega on kaasnenud ingliskeelsete õppekavade arvukuse kasv.
"Ligi veerand magistriõppe tudengitest õpib täna võõrkeelsel õppekaval. Mõnel sotsiaalteaduste õppekaval on võõrkeeles õppijate osakaal juba 70 protsenti," märkis Sibul.
Ta lisas, et Eesti kõrgkoolidel on akadeemiline vabadus, kuid ka selge ühiskondlik kohustus, milleks on eestikeelse kõrghariduse säilitamine.
"Kvaliteetse eestikeelse kõrghariduse kättesaadavuse tagamiseks tuleb riiklikes strateegiadokumentides määratleda ingliskeelse õppe osakaalu ülempiir. Teadmiste omandamine erinevates keeltes ning võõrkeelsete allikate kasutamine on kõrghariduse omandamisel kasulik ja oluline. Kõrghariduses on seega oluline roll ingliskeelsetel õppekavadel, kuid sellega ei tohi kaasneda eestikeelsete õppekavade taandarengut," märkis Sibul.
Sibula sõnul tuleb kaotada regulatsioonid, mis toovad otseselt või kaudselt kaasa eestikeelsetest õppekavadest loobumise kõrgkoolides.
"Eelkõige puudutab see ülikoolidele õiguse andmist luua kakskeelseid õppekavasid ning eestikeelse õppekava avamist ka siis, kui ingliskeelne on juba olemas," leidis Isamaa fraktsiooni esimees.
Ta lisas, et välistudengite hulga kasvamise tõttu tuleb pöörata rohkem tähelepanu ka nende integratsioonile.
"2019. aastast kehtima hakanud ülikoolide halduslepingutesse sai juba sisse kirjutatud nõue, mis kohustab vähemalt kaheaastastes ingliskeelsetes õppekavades tagama kuue ainepunkti mahus eesti keele ja kultuuri õpe," nentis Sibul ja lisas, et esimeseks sammuks sellest piisab, kuid järgmistes halduslepingutes tuleb määrata veelgi suurem eesti keele ja kultuuri õppe maht.
Sotsid ja EÜL: 1,5 protsenti SKP-st kõrgharidusele
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ettepanekud olid napimad. Nemad pakkusid, et kõrghariduse rahastamist tuleks suurendada kuni 1,5 protsendini SKP-st.
"Kõrgharidus ja teadus on omavahel lahutamatult seotud. Toetame teadus -ja arendustegevuse rahastamist avalikest vahenditest 1 protsendini SKP-st."
Lisaks märkisid sotsiaaldemokraadid, et toetavad tasuta kõrgharidust, mitte üldist tasulist kõrgharidust, millise mõttega aeg-ajalt on mängitud. Lisaks tahavad sotsid, et rohkem toetataks regionaalset kõrgharidust ning selle osalist rahastamist regionaalarengu summadest.
Sotsidega sarnastele seisukohtadele, et kõrghariduse rahastamine peaks olema 1,5 protsenti SKP-st ja et säilima peab tasuta kõrgharidus, jõudis ka Eesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL).
Nemad tõid oma kommentaaris välja, et Eesti on seni valinud endale eeskujuks Skandinaavia kõrgharidusmudeli, mis eeldab tugevat riigipoolset toetust kõrgharidusele suurusjärgus 1,5 protsenti SKT-st.
Samas toob tudengeid esindav organisatsioon välja, et 2013. aastal toimunud kõrgharidusreformi algusaastatel see osakaal saavutati, kuid majanduskasvu tingimustes on riiklik rahastus stagneerunud.
"Koos inflatsiooni ja keskmise palga tõusust tuleneva survega on see tähendanud kõrgharidusele eraldatud avaliku ressurssi tegelikku vähenemist. Kuna avalik-õiguslikud kõrgharidusasutused on viimastel aastatel väljendanud tõsist muret rahastuse jätkusuutlikkuse teemal (millele juhtis tähelepanu ka OECD Education at Glance 2019), on just riigi kohustus leida täiendav rahastus kõrghariduse tarvis," märkis EÜL.
Toimetaja: Urmet Kook