Joonatan Nõgisto: vajadus visiooni järele Eesti kõrghariduspoliitikas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Joonatan Nõgisto
Joonatan Nõgisto Autor/allikas: Erakogu

Kevadel möödub aasta sellest, kui valitsus otsustas taganeda 2018. aasta detsembris sõlmitud teadusleppest. Lisaks teadus- ning arendustegevuse jätkuvale alarahastusele on viimasel aastal aina tugevamalt esile kerkinud ka kõrghariduse alarahastatuse probleem, kirjutab Joonatan Nõgisto.

Mõlemad rahastuse kitsaskohad on tõsiseks ohuks teadmistepõhise Eesti konkurentsivõimelisele ja jätkusuutlikule arengule, sellest lähtuvalt on Eesti Üliõpilaskondade Liit, Akadeemiliste Ametiühingute Nõukogu, Eesti Teaduskoda ning mitmed teised haridus- ning teadusmaastiku olulised partnerid algatanud koostöös petitsioonikampaania kõrghariduse ja teadus-arendustegevuse rahastamise tingimuste parandamiseks.

Petitsioon näeb ette:

  1. määrata riikliku kõrghariduse ja teadus-arendustegevuse rahastuse määrad suhtena sisemajanduse kogutoodangusse;
  2. lisada kolmepoolsete palgaläbirääkimiste kohustuse akadeemiliste töötajate, tööandjate ning haridus- ja teadusministeeriumi vahel1.

Kõrghariduse rahastamisega seonduv nõue suurendada kõrghariduse rahastuse mahtu osakaaluni 1,5 protsendini SKT-st ei ole iseenesest midagi ennenägematut ega radikaalset: antud osakaalu pakkusid hiljuti riigikogu kultuurikomisjonile esitatud sisendis eesmärgiks ka EKRE ja SDE2. Kuid millistel alustel on õigustatud nõuda just sellist numbrit?

Vastuolu Eesti rahvusvahelise imagoga

Eesti paistab Euroopa võrdluses silma kõrgharidusse tehtavate investeeringute aeglase kasvuga, mis jääb märkimisväärselt alla majanduskasvu tempole3.

Eesti on üks seitsmest riigist Euroopas, kus kõrgharidusinvesteeringute kasv on jäänud majanduskasvu tempoga võrreldes maha rohkem kui 20 protsenti. Inflatsiooni tingimustes on see tähendanud kõrgharidussüsteemile eraldatud ressursside tegelikku vähenemist, 2008. aastaga võrreldes lausa 23,3 protsenti.

Kontrasti näitlikustavat võrdlust ei pea kaugelt otsima: meie naaberriigis Rootsis on samal perioodil toimunud kõrgharidusrahastuse tegelik suurenemine 25,4 protsenti.

Tõsi, Eestis on sellel perioodil erinevalt Rootsist vähenenud üliõpilaste arv, kuid osakaaluna SKT-st on kõrgharidusrahastus langenud kiiremini. Kui 2012. aastal moodustasid valitsussektori kulud kõrgharidusele kokku peaaegu 1,5 protsenti SKT-st, siis 2017. aastaks oli rahastus vähenenud alla ühe protsendi taseme.

Rahvusvaheline võrdlus annab selge pildi, et kõrgharidus on Eesti avalikus poliitikas viimastel aastatel olnud üpriski madalaks prioriteediks, mis tundub olevat sügavas vastuolus Eesti rahvusvahelise imagoga kui nutikast, innovatiivsest ning sügavalt hariduse usku riigist. See annab tunnistust, et Eesti kõrghariduspoliitikas puudub hetkel terviklikult läbi mõeldud visioon.

Kõrghariduse rahastamise poliitika tiirleb kolme keskse küsimuse ümber:

  1. kui palju maksab;
  2. kes maksab;
  3. kelle eest makstakse.

Nendele küsimustele vastust andev poliitikakujundaja peab aga silmitsi seisma "Anselli trilemmaga", ehk kaks-kolmest valikuga madala avaliku maksumuse, madala eramaksumuse (maksudest solidaarsuspõhimõttel rahastamise) ning laialdase ligipääsetavuse vahel4.

See, milline eesmärk ohvriks tuuakse, sõltub juba põhimõttelistest maailmavaatelistest erinevustest. Paratamatuks järelduseks on, et kõiki osapooli rahuldavat lahendust kõrghariduse rahastamisele ei olegi olemas – tegu on poliitilise, mitte haldusliku probleemiga. Tehtavaid valikuid tuleb aga õigustada ning ka status quo jätkumine on valik, millega kaasnevad teatud tagajärjed tulevikus.

Eesti kõrghariduspoliitika suund

Anselli kohaselt võime Euroopas määratleda kolme kõrgharidussüsteemi tüüpi – kontinentaalne, anglosaksi ning skandinaavia – vastavalt sellele, milliseid eesmärke trilemma kontekstis prioriseeritakse ja ohvriks tuuakse.

Rektorite nõukogu on hiljuti väljendanud seisukohta, et lisanduva rahastuseta on ülikoolid sunnitud piirama regionaalset tegevust, vähendama õppe mahtu ning saatma töötajaid palgata puhkusele, mis viiks kõrghariduse ligipääsetavuse järsu vähenemiseni5.

Sisult tähendaks see liikumist elitistliku, kontinentaalset tüüpi kõrgharidussüsteemidega riikide suunas, seades pikas perspektiivis ohtu ühiskonna sidususe ning jätkusuutliku regionaalse arengu – enesele suuresti teadvustamata on Eesti kõrghariduspoliitika hetkel just sellisel teel.

Üheks pakutud alternatiiviks on puuduoleva rahastuse leidmine üliõpilaste ning nende perede arvelt, kehtestades universaalsete õppemaksude näol tasuline kõrgharidus. See tähendaks Eesti liikumist anglosaksi tüüpi kõrgharidussüsteemi suunas.

Peab aga arvestama, et ilma laiaulatusliku sotsiaalsete garantiide ning õppelaenusüsteemi reformita jääks kõrgkoolide uksed paljudele võimekatele, kuid vähemkindlustatud sotsiaal-majandusliku taustaga potentsiaalsetele tudengitele suletuks.

Kust leitakse raha õppemaksuks, kui kuni 24-aastaste bakalaureuseõppes või rakenduskõrgharidusõppes täiskoormusega õppivate üliõpilaste keskmine igakuine netosissetulek on vaid 477 eurot?6

Õppemaksud ei ole seega imeravim – isegi kui riik ei ole valmis otse investeerima kõrgkoolidesse, peaks ta siiski suurendama riiklikke kulutusi kõrghariduse ligipääsetavuse säilitamiseks, kusjuures vajaduspõhiste, means-tested tüüpi toetussüsteemide puhul kaasneks veel kaardistamata tõus ka administratiivkuludes.

Õppemaksude kehtestamine looks ka ohtliku stiimuli: seistes eelarveliselt piiratud valikute ees, oleks riigil kerge koormat nihutada aina rohkem ülikoolidele, suunates neid suurendama õppemakse.

Pikas perspektiivis viiks see riigi järkjärgulise taandumiseni kõrgharidusest ning õppelaenukoorma suurenemiseni. Täpselt selline stsenaarium on teostumas Ühendkuningriigis, kus 1998. aastal kehtestatud 1000-naelane õppemaks on nüüdseks pea kümnekordistunud7 ning riiklik toetus aastast aastasse vähenenud, langedes kasina 0,5 protsendini SKT-st8.

Äärmuslikuks näiteks on Ameerika Ühendriigid, kus laiub rohkem kui $1,4 triljonilise õppelaenukoorma kriis. Terve põlvkond noori seisab silmitsi ohtliku võlakoormaga, mis käib aina rohkematele üle jõu ning karistab kõige otsesemalt kesk- ning madalklassist pärit õppureid, kes ei suuda ilma õppelaenuta õpingute eest tasuda, suurendades seeläbi niigi suurt majanduslikku ebavõrdsust.9

Anglosaksi mudeliga riigid on hoiatav näide, et isegi kui õppelaenude näol on võimalik tasulise kõrghariduse tingimustes tagada kõrghariduse ligipääsetavus, kaasneb sellega märkimisväärne majanduslik ja sotsiaalne kulu.

Kvaliteetne kõrgharidus võimalikult paljudele

Leidub ka kolmas variant. Eesti Üliõpilaskondade Liit koos oma partneritega näeb Eestile parima eeskujuna skandinaavia kõrgharidussüsteeme, mis pakuvad kvaliteetset ja lahtikaubastatud kõrgharidust võimalikult paljudele, käsitledes kõrgharidust olulise heaolupoliitika sambana.3

Ei ole ilmselt kokkusattumus, et Skandinaavia riikide kõrghariduse väärtustamine väljendub ka eesrindlikes tulemustes ülemaailmses innovatsiooniindeksis 10 – kõrgharidus on Skandinaavia riikides keskne osa pikaajalisemast konkurentsivõime ja jätkusuutlikkuse strateegiast.

2013. aastal läbi viidud kõrgharidusreform oli oluline samm Skandinaavia mudeli suunas, kuid juba valitud rajale tuleb nüüd kindlamalt pühenduda. Lähtume alusväärtuslikust põhimõttest, et ühiskonna kollektiivne teadmine peaks olema vabalt kättesaadav kõigile, ning et kõrgharidusel on kriitiline roll sidusa ning võimestatud kodanikkonnaga demokraatliku ühiskonna arendamises.

Kõrgharidus peaks toetama inimese potentsiaali realiseerimist ja laiendama valikuid, mitte neid piirama. Nagu ka alus-, põhi- ja keskastmeharidus, on kõrgharidus ühiskondlik hüve ja vastutus, millele tuleb tagada universaalne kättesaadavus ja tugev avalik toetus.

Anselli trilemmast lähtudes on meie valik selge: kvaliteetne ning sotsiaalselt õiglane kõrgharidus eeldab piisavat riigipoolset rahastamist. Siit ka õigustus nõudele suurendada kõrghariduse riigieelarvelise rahastuse mahtu osakaaluni 1,5 protsenti SKT-st – just selline osakaal on tüüpiline Skandinaavia mudeliga riikides.11

Kõik, kes jagavad visiooni kõrgharidusest, mis pühendub korraga nii kvaliteedile, laialdasele ligipääsetavusele kui ka õiglusele, seades seejuures sihiks järgi jõudmise meie teedrajavatele naabritele Skandinaavias, saavad 12. aprillini anda allkirja petitsioonile "Kõrghariduse ja teadus-arendustegevuse rahastamise korrastamine".


4 Ansell, B. W. (2008). University Challenges: Explaining Institutional Change in Higher Education. World Politics(60), 189-230.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: