2013. aastal läbi viidud kõrgharidusreformi peamine eesmärk oli tagada kõigile võimekatele majanduslikest võimalustest sõltumatu ligipääs kvaliteetsele kõrgharidusele. Võrreldes kõrgharidusreformi eelse ajaga ei tohi avalik-õiguslikud kõrgkoolid enam eestikeelses õppes täiskoormuses üliõpilastelt õppemaksu küsida.

Kuid kas kõrghariduse ligipääsetavus ja kättesaadavus on pelgalt tasuta kõrghariduse pakkumisega tagatud?

Ainult tasuta kõrgharidus paraku tudengite probleeme ei lahenda. Siiani on suured puudujäägid sotsiaalsetes garantiides, mis toetaksid tudengi toimetulekut õpingute ajal. Kuigi õigus tasuta õppida on erineva sotsiaalse taustaga õppurite vahel võrdne, on nõrgema sotsiaalse taustaga õppurite võimalused ainult õpingutele pühenduda oluliselt kehvemad.

Üpris levinud on arusaam, et tudengil ongi kasulik töötada, kuna see annab kogemusi ja tagab isikliku sissetuleku. Õpingute kõrvalt töötamisel on siiski ka omad negatiivsed küljed. Vajadus ühildada nii õppe- kui ka töögraafikut muudab tudengitele üheks enim võimalusi pakkuvaks töösektoriks teenindussektori, selle palgad ei kata aga tihtipeale elementaarseid elamiskulusid (eriti osakoormusega töötades). Seetõttu proovitakse teha rohkem ja pikemaid vahetusi, mille tagajärjena muutub töö prioriteediks, suureneb kontaktõppest puudumine ja õppetulemused langevad.

"Aga vanemad peaksid ju toetama," võidakse siinkohal öelda. Tegelikult valitseb suur juriidiline tohuvabohu.

Perekonnaseaduse järgi on vanemal kohustus last ülal pidada kuni 21. eluaastani, lapsetoetus lõpeb aga lapse 19-aastaseks saamisel või gümnaasiumi lõpetamisel. Üliõpilaste vajaduspõhine toetus põhineb aga eeldusel, et vanemad toetavad oma lapsi kuni nende 25-aastaseks saamiseni.

Seejuures näitavad uuringud, et Eesti üliõpilased on üldiselt Euroopa keskmisest iseseisvamad ja teenivad pigem iseseisvat sissetulekut ning elavad vanematest eraldi.

Pankade huvid esikohal

Tudengitele suunatud rahalised toetused võime üldpildis jaotada kaheks: õppetoetused ja õppelaen. Nende määrad ja tingimused peaksid lähtuma sotsiaalsete garantiide süsteemi eesmärkidest ehk kindlustama kõigile motiveeritud ja akadeemiliselt võimekatele inimestele ligipääsu kõrgharidusele ning võimaldama neil täielikult õpingutele pühenduda.

Toetused peavad tagama piisava sissetuleku üliõpilase õppimis- ja elamiskulude katmiseks ning toetama üliõpilase võimalusi lõpetada ülikool nominaalse õppeajaga. Selleks on vajalik, et süsteem viidaks vastavusse tudengite tegelike vajadustega.

Haridus- ja teadusministeerium on saatnud kooskõlastusringile õppelaenusüsteemi muudatused. Seni on õppelaenu taotlevalt üliõpilaselt nõutud kas tagatist või kaht käendajat, eelnõu järgi on tulevikus õppelaenu taotledes vajalik kas tagatise või ühe käendaja olemasolu.

Praegu kehtiva 5-protsendilise intressi asemel on eelnõu järgi õppelaenu intressimäär tulevikus üliõpilase jaoks maksimaalselt 3 protsenti pluss Euribor. Juhul kui antud valemi järgi kujuneks intressimäär suuremaks kui 5 protsenti, maksaks üliõpilane intressi 5 protsenti ja riik kataks pankadele ülejäänud intressiosa.

Võib üsna kindlalt väita, et Euribor ei jää igavesti miinusesse ja õppelaenu intress on üliõpilase jaoks seega mingil hetkel 3-5 protsenti. Teiste Euroopa riikidega võrreldes pannakse Eesti tudengid seega halvemasse olukorda, sest Euroopas on õppelaenu intress keskmiselt 1-2 protsenti.¹

Pankade jaoks on õppelaen peaaegu ohutu laenutoode, mille riski võtab enda peale riik. Planeeritud muudatused muudavad süsteemi küll praegusest pisut paindlikumaks ja tudengisõbralikumaks, kuid arvestavad siiski pigem pankade kui üliõpilaste vajaduste ja huvidega. Näiteks kui Euribor on üle 2 protsendi, on antud intressivalem pankadele kasulikum kui eelmine.

Kokkuvõtteks – õpingute ajal töötamine ei ole midagi hukkamõistetavat, kuid kahetsusväärne on olukord, kus üliõpilane on sunnitud sissetuleku stabiilsuse huvides pidevalt töötamist õppimise ees prioriteediks seadma. Seetõttu on oluline kuulda võtta sihtrühma ettepanekuid ja teadvustada tudengite reaalseid vajadusi. Eesti Üliõpilaskondade Liit on oma ootused koondanud 2019. aasta riigikogu valimiste platvormi.

¹ European Commission/EACEA/Eurydice, 2017. National Student Fee and Support Systems in European Higher Education - 2017/18. Eurydice Facts and Figures. Luxembourg: Publications Office of the European Union, lk 19

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.