Välisüliõpilaste arv ja osakaal on Eestis teadagi tõusuteel. Kõige kiirem kasv jäi aastatesse 2010–2016, kui välisüliõpilaste arv suurenes umbes kolm korda (1200-lt 3600-ni) ja osakaal kahelt protsendilt kaheksa protsendini.

Samasse aega jääb ka üliõpilaste koguarvu kõige järsem kahanemine ligikaudu 70 000-lt umbes 50 000-le, mis tulenes 1990. aastate sündimuse august. See selgitab ka välisüliõpilaste osakaalu eriti tempokat kerkimist. 2016. aastast alates on välisüliõpilaste arvu kasv pidurdunud ja ka osakaal on kasvanud aastas protsendi, mitte enam kahe võrra.

On arusaadav, et sellised muutused tekitavad küsimusi. Miks ja kelle raha eest ülikoolid välismaalasi õpetavad, kes siia õppima tulevad ja mis kasu saab sellest Eesti?

Kvaliteet on kõige tähtsam

Olen nõus Jaak Valgega, et vajame välismaalt häid päid. Valge kirjutas 12. veebruari Postimehes: "Rahvusvahelistumine, kui seda mõista kui ülikoolide õppetaseme parandamist andekate välisnoorte juurdetoomise abil ning suure osa siin tipp- või vähemalt kvaliteetse hariduse saanud spetsialistide Eestisse jäämist, on tõepoolest kõigile kasulik."

Samal ajal näeb Valge suurt probleemi selles, et "Tallinna tehnikaülikool ja Tartu ülikool on pidanud vajalikuks luua sihtstipendiumite süsteemi, millest osa välistudengite õppetasu kinni makstakse". Tema hinnangul saab liiga palju välistudengeid Eestis osaliselt maksumaksja arvel ingliskeelse tasuta hariduse ja lahkub seejärel Eestist.

Pöörame ingliskeelse õppe arendamisel Tartu ülikoolis tähelepanu just kolmele ülalnimetatud aspektile: kvaliteedile – et õpetaksime seda, milles oleme ise tugevad ja mida saavad õppima tulla võimekad tudengid; Eesti tööturu vajadustele ning sellele, et aina enam välisõppijaid maksaksid oma õpingute eest ise.

Nende kolme eesmärgi järgimine ei vii meid aga alati ühes suunas. Kui püüelda kvaliteedi poole, ei saa vastu võtta suurt hulka tasu maksvaid üliõpilasi. Kui hoolida Eesti tööturu vajadustest, siis võib olla kasulikum värvata siia talente ja nende õpe kinni maksta. Küsimus on selles, mis on Eestile kasulikum.

Oleme seni seadnud kvaliteedi kõige tähtsamaks ja olnud välisüliõpilaste värbamisel pigem valivad, mitte püüdnud tuua siia suurt hulka õppijaid, kes tooksid raha sisse. Andekate välisnoorte toomise üks tingimus on olnud anda neile tasuta õppimise võimalus ehk kaasata nad sihtstipendiumite süsteemi.

See ei ole ülikoolile rahaliselt kuidagi kasulik, aga aitab täita kahte teist eesmärki: toetada kvaliteeti ja Eestisse töölejäämist ehk tuua parimaid Eesti tööturule. Näiteks aitab see kallutada andeka ukrainlase valikut Tartu, mitte mõne Ameerika ülikooli kasuks.

Tartu ülikooli tuleb välistudengeid ligikaudu sajast riigist, aga kõige enam Venemaalt, Soomest, Ukrainast ja Aserbaidžaanist. Soome tudengid maksavad oma õpingute eest enamasti ise.

Ent endise Nõukogude Liidu riigi andekas noor, kes soovib õppida Euroopa Liidus, vaatab edetabelite järgi uue Euroopa parima ülikooli – Tartu ülikooli – poole umbes nii, nagu Eesti tudeng vaatas enne 2004. aastat (enne Eesti astumist EL-i) Inglismaa ülikoolide poole. Tasu eest õppimist said seal lubada endale väga üksikud.

Hea meelega jätkaksime liikumist selles suunas. Välisüliõpilaste arvu kasv, riigi valitseva poliitika ja retoorika muutus ning ennekõike väga keeruline aeg kõrghariduse rahastamisel on aga toonud kaasa selle, et oleme hakanud kahandama sihtstipendiume ehk pakume välisüliõpilastele tasuta kohti vähem.

Alustasime sellega eelmisel aastal ja püüame edasi minna samm-sammult, et kogu ingliskeelne õpe, mida on aastaid üles ehitatud, ei kukuks üleöö kokku.

Kolme aasta pärast peaks saama tasuta koha umbes iga neljas välisüliõpilane. See oleks piisav müügiargument, et meelitada siia andekaid välisnoori, mitte vaid neid, kes jaksavad maksta. Tasuta kohti kompenseeritaks osaliselt maksvate õppijate suuremast tasust.

Teine eelmisel aastal ette võetud samm oligi tasu suurendamine ingliskeelses õppes. Sellest aastast maksab ingliskeelne õpe Tartu ülikoolis 3800–12 000 eurot aastas. See peaks tagama, et riigi rahast pole vaja seda õpet toetada.

Teine etteheide, mille Jaak Valge ülikoolidele teeb, on see, et liiga vähe välisüliõpilasi jääb pärast lõpetamist Eestisse. Valge viitab haridus- ja teadusministeeriumi 2017. aasta andmetele, mille järgi jäi Eestisse umbes iga neljas välisüliõpilane.

Ent 2019. aasta detsembris avaldas statistikaamet värsked andmed, mille alusel jääb Eestisse pärast lõpetamist tööle 51 protsenti välisüliõpilastest, kõrgematel haridusastmetel enamgi: magistriõppe lõpetanutest töötab Eestis 57 protsenti ja doktoriõppe lõpetanutest 65 protsenti.

Kadri Rootalu kirjutas statistikaameti blogis: "Kohalike lõpetajatega võrreldes töötavad välisvilistlased sagedamini ettevõtetes, mis tegutsevad info ja side ning töötleva tööstuse alal, aga ka majutuse ja toitlustuse ning haldus- ja abitegevustega seotud ettevõtetes (sh töövahendusfirmade kaudu tehtud tööd)."

See tähendab, et tehakse väga professionaalset ja kõrgetasemelist tööd. Samal ajal on ka neid, kes otsivad oma kohta Eesti tööturul – see on arusaadav, sest enamasti on need inimesed Eestis elanud vaid kaks aastat. Rändeuuringute järgi kulub vähemalt viis aastat, enne kui teise riiki kolinu seal oma haridusele vastava töö leiab.

Kas see, et Eesti tööturule lisandub inimene, kelle õppeks on tehtud investeeringuid vaid kaks aastat (üldjuhul umbes 10 000 euro eest) või kes on hariduse hoopis enda raha eest omandanud, pole siis Eestile kasulik?

Küsimus pole majanduslikus kasus

Oleme arvutanud, et kui ülikool maksab riigi rahaga kaheaastase õppe kinni, siis IT-sektorisse läinud töötaja, kelle palk on umbes 2000 eurot kuus, teenib selle maksudena riigile tagasi ligikaudu ühe aastaga. Keskmise palga korral võtab see mõne kuu kauem aega. Sellele lisandub kasu, mida saavad ettevõtted.

Riik pole pidanud investeerima nende inimeste alus-, põhi- ega keskharidusse ning enamasti ka mitte esimese astme kõrgharidusse, kuna enamik välisüliõpilastest õpib magistrantuuris.

Seega ei ole küsimus majanduslikus kasus – Eestis magistrikraadi saanud välismaalaste siia tööle jäämine on Eesti riigile ja ettevõtlusele igal juhul kasulik. Küsimus võib olla selles, kas meie ühiskond on selleks valmis, et nad siia jäävad. Võiks loota, et juba on.

Sealjuures tuleb arvestada, et räägime siiski väga väikesest arvust: välisüliõpilastest lõpetajaid on aastas tuhande ringis ning siiajääjaid kaks korda vähem.

Omaette küsimus on veel see, kas on eetiline toetada ajude väljavoolu meist vaesematest riikidest. Kuid kui vaadata meie enda lähiajalugu, siis võime end lohutada, et ühel hetkel läheb vähemalt osa neist talentidena koju tagasi.

Kolmas mure, mis kerkib ikka ja jälle üles, puudutab eesti keelt. Siin on sageli segamini mure selle pärast, et eestlaste endi keeletarvitus muutub ja inglise keel hiilib noorte keelekasutusse, ning selle pärast, et ülikoolis on osa õpet ingliskeelne. Viimane pole meie endi lohakas keelekasutuses kuidagi süüdi.

2018. aastal tehti Tartu ülikooli töötajate hulgas keelehoiakute uuring, mille ülesehitus sarnaneb 2017. aastal korraldatud kogu elanikkonna uuringuga. Selle järgi olid ülikooli töötajad "keskmisest eestlasest keeleteadlikumad – nende osakaal, kes märkavad valet või halba eesti keele kasutust ning kes on valmis oma aega ja energiat kulutama selleks, et suhelda heas eesti keeles, on märksa suurem".

Julgen endiselt kinnitada, et Tartu ülikool seisab hea eesti keele kasutuse eest ning see pole kuidagi vastuolus sellega, et pakume õpet ka inglise keeles ja õpetame oma tudengitele umbes 20 võõrkeelt.

Loomulikult peame õpetama välistudengitele ka eesti keelt. Seda nõuab riik halduslepingus, kuid teeksime seda ka ilma selleta. Taas on küsimus ka rahas, mida riik ei ole märgatavalt suuremas mahus keeleõppele seni eraldanud. Alates 2020. aasta sügisest õpetame kõigil Tartu ülikooli ingliskeelsetel õppekavadel eesti keelt ja kultuuri suuremas mahus, selleks kulutab ülikool sisemiste ressursside arvelt 200 000 eurot.

Kokkuvõtteks

Ühiskonna mure välisüliõpilaste arvu kiire kasvu pärast on mõistetav. Vahest on rahustav teada, et see kasv ei ole enam nii tempokas kui mõni aasta tagasi. Kui suurel hulgal välismaalasi vaid ajutise kasu pärast siia õppima tuua, peitub selles kindlasti ohte.

Julgen öelda, et Tartu ülikool pole rahvusvahelistumisel mõelnud majanduskasule, vaid seni on selgelt eespool olnud kvaliteet ja Eesti tööturu vajadused.

Viimastel aastatel on Eestisse tööle jäänud välisüliõpilaste arv hoogsalt suurenenud. Selle majanduslik kasu ilmneb ka lihtsa arvutuse põhjal väga ruttu, isegi kui välismaalased on saanud õppida riigi raha eest.

Vahest peaksime seda rohkemgi tegema, eriti kui arvestada, kui kasulik investeering see on? Kui riik ei jaksa, siis ehk näevad ettevõtjad siin oma võimalust? Õpetame välisüliõpilastele kasvavas mahus eesti keelt ning loodame, et seda teevad ka nende tulevased töökaaslased ja sõbrad.