Ahto Kaasik: munapüha ja raierahu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ahto Kaasik
Ahto Kaasik Autor/allikas: Kiur Kaasik

Meie põline rahvakalender on looduskalender, mis järgib ja tähistab looduse muutumist. Vaid loodust tundes, arvestades ja austades on võimalik püsima jääda. Seega tähistab munapüha rändlindude saabumist ja munema hakkamist, sigimist, elu tärkamist ja sündimist, kirjutab Ahto Kaasik.

Pühapäeval on munapüha, mis on meie rahvakalendris üks tähtsamaid kevadpühi. Nagu nimigi ütleb, pühitseb see päev muna ja uue elu sündimist. Muna on kui elu jätkumise ja sünni ime.

Mune värvides, koksides, üles riputades või veeretades järgime iidset tava, mis on omane nii paiksetele loodususunditele kui ka kristlikele rändusunditele. Ajapikku on põline looduspüha ja kirikupüha liikunud samale ajale. Tuleb tunnistada, et munas on vägi, mis köidab paljusid.

Kas teil on olnud võimalust jälgida, kuidas kana haudub? Keskmiselt on kanamuna 62 grammi raske ja meie jaoks tavaline toiduaine. Hauduva kana all muutub see toiduaine - munarebu ja -valge - kolme nädala jooksul imeväel elusolendiks.

Munast koorub omal jõul tibupoeg, kellel on nokk, silmad, tiivahakatised, haraliste varvastega jalad ja udusuled. Kohe peale koorumist ajab ta end jalgele ja hakkab piiksuma ja nokkima.

Muna muutumine linnupojaks on ime, mis sünnib ka siin ja praegu. See ime avaldub märkamatult kõikjal meie ümber, ka siis, kui tibatillukesest kuuseseemnest sirgub laanehiiglane või kui mehe seemne- ja naise munaraku kohtudes kasvab sellest inimene. Elu jätkamine on püha ime. Kevad, linnud, munad ja munapüha on selle kõige nähtavam väljendus.

Kas mäletate veel tänavuse vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõtu kontserti? See keerles lindude ja rahvatarkuse ümber ning veenis, et rahvapärimusel põhinev nüüdislooming on paeluv ja kõnekas.

Etendus meenutas, et Eesti algu- ja omapära toetub esivanemate vaimsele pärandile, mis omakorda toetub loodusele. Erinevate linnuliikide esindajaks kehastunud näitlejate suu läbi kõnelesid meie esivanemad. Nende peamine sõnum oli, et me peame linde ja elu hoidma.

Etenduse lõpus avanes vaatajale Jeesuse püha õhtusöömaaega meenutav pilt. 13 lindu, justkui Jeesus ja apostlid, kogunesid pika laua äärde einestama, kuremarju nokkima. Erinevalt Uue Testamendi loost ei lõppenud see aga reetmise, vaid elu jätkumisega. Munast koorus linnupoeg. Rahvaste usundid, kõlblus, pühaduse mõõt ja ellujäämisõpetused on erinevad.

Erinevatel rahvastel ja usunditel on rohkesti loomislugusid, mis selgitavad maailma tekkimist. Loomislood kasvavad välja kultuurist ja looduskeskkonnast. Loojana esinevad näiteks draakon, kilpkonn, vööloom, krokodill, linnud ja erinevad jumalad.

Isegi Eestis leidub erinevaid loomislugusid. Piibliõpetusest tuttava isajumala kõrval on kõneldud kahest erinevast loojast. Vanajumal loob lamba ja vanakurat hundi, vanajumal loob tasase maa ning vanapagan lükkab selle kortsu jne. Kõigel on oma koht ja eesmärk.

Üks loomislugu meenutab üsnagi tänapäevast teadusikku käsitlust. Nimelt olnud Vanaisal suur ratas, mida ta vändaga ringi ajas. Aina kiiremini ja kiiremini, kuni ratas plahvatas tükkideks ja tükkidest sai kõik see ilm. Kuid leidub veel üks loomislugu ja selle looja äraarvamiseks tuleb lahendada mõistatus.

Karvane jumal kerisel

Mõista, mõista, mis see on, karvane jumal kerisel? Mõistatused järgivad üldiselt regilaulude vana keelt ning kirjeldavad sama nähtust kujundlikult mitmel moel. Karvane, jumal ja keris on siin kujundid, mis viitavad millelegi muule.

Õige vastus on – kana haudub poegi. Munadel hauduv kana on siis karvane jumal. See mõistatus pole sugugi erandlik. Mõistatuste andmebaasis leidub veel 60 teisendit. Nende vastuseks on reeglina kana ja vaid ühes teisendis hani.

Idapoolsetel soome-ugri rahvastel on maailma loojaks tavaliselt veelinnud. Üksi, või paaris tegutsevad linnud toovad vee põhjast muda, millest sünnib maailm. Vähem levinud lugudes sünnib maailm ka linnumunadest.

Näiteks maridel on lugu, milles part laskus oma taevasest pesast maal laiunud merele, munes kaks muna ja haudus neist välja kaks venda-jumalat – Jumo ja Iõni, kes lõid meie maailma.1 See lugu on põnev, sest vastab ka küsimusele, kust tulid või tulevad jumalad.

Läänemeresoome rahvastel on aga valdavaks loomislugu, kus linnumunadest sünnib kogu maa ja ilm. Erinevalt Eesti teistest loomislugudest on see lugu edasi antud lauludes. Regilaulude andmebaasist leiab ligi 190 loomislaulu teisendit, mis on kirja pandud 19. ja 20. sajandil. Nende seas on lühemaid ja pikemaid, samuti erinevaid laulutüüpe lõimivaid kirjapanekuid.

Läbivaks jooneks on aga lind, kes lendab meie koju, teeb oma pesa meie kodumurust ja kodumetsa raagudest, muneb sinna 3-7 muna, haub välja pojad ning neist saavad päike, täht, kuu, kivi/ maa, mari, erinevad puud, linnud, loomad ja inimesed. Mõnikord ka Maaema, maahaldjad, taevas, vikerkaar, ilma ime, tähtkujud, pilv, arm jpm.

Looja-linnuna mainitakse tetre, kurge, parti, varest, tuvi, linnukest, kuid enim pääsukest. Looja-linnu kirjelduses mainitakse sageli sinist ja punast – "Sinikirja linnukene, punapäine pääsukene" jne.

Linnu lähtekohaks öeldakse kõige sagedamini meri, mõnikord järv ja soo. Lind tõuseb merre pühitud laastudest, merest tõusnud tammelt ja õunapuult, merre veerenud õunast, või otse lainetest. Lind teeb pesa kiigele, õunapuule, kodumetsa, maja räästasse jm, kuid peamiselt kodukopli kuldsele või hõbedasele põõsale.

Tavaliselt põlgab ta kõigepealt ära sinise ja punase põõsa ning teeb pesa kolmandasse. Tavaliselt lõpevad loomislaulud poegade jagamisega. Mõnes teisendis tõuseb lind lõpuks ise maa ja ilma kohale: "Ise ta lendas ilma maale, Pää tal paistis päälta pääva, Jalad alta arva metsa."2 Nõnda võib meie loojat nimetada ka ilmalinnuks.

Loomine jätkub

Kuu loomise ehk kaduaja kohta öeldakse, et kuu on pesas. Kuu luuakse ehk munetakse aastas 13 korda. Päike on pesas kaks korda aastas – suvepühal ja jõulude aegu. Päeval, kui päike veereb oma talvisest pesast välja – 25. detsembril – algab uus päikeseaasta.

Siinkohal on oluline märkida, et vanemas maakeeles tähendab loomine munemist. Eeskätt seto, võro, tartu ja mulgi keeles on looma/luuma munemine. Maavalla põhjarannikul seostub see sõna lisaks sünnitamisega. Niisiis tähendab loomislaul eesti keeles munemislaulu ja meie looja ehk maailma muneja on lind.

Tuleb tunnistada, et see loomislugu on väga kaunis, lisaks oma ja põline. Usundiloolane Ülo Valk kinnitab, et loo teisendite rohkus viitab selle iidsusele. Kuna Euroopa teistel rahvastel on selline loomislugu üldiselt tundmatu, siis oletab Valk, et see on sündinud siinsamas, või siis on päritud juba Eesti ja Euroopa algasukatelt. Sarnased loomislood esinevad veel Lõuna-Euroopa vanemas pärimuses ning samuti kaugemal maailmas, näiteks Polüneesias ja Kesk-Ameerikas.3

Meie loomisloo muudab eriliseks keerukas ajataju, mida tänases lihtsustama kippuvas maailmas võiks määratleda ulmeliseks. Maailma loomine toimub ühtaegu ennemuistses minevikus ja siinsamas, meie kodus. Maailma loomiseks vajaliku pesaaine korjab looja-lind kokku meie õuemurust, metsa raagudest ja kodusoo samblast.

Samad algosakesed peituvad pesamaterjalis, maas, taevatähtedes ja meis endis. Kõige algus ja põhjus peitub siinsamas. Maailma loomine kehastub uuesti meie lauldud regilauludes, samuti lindude pesapunumises, poegade haudumises ja koorumises.

Kas selline ajakäsitlus on mitteteaduslik? Aastal 2020 tõdevad teadlased jätkuvalt, et neil pole õrna aimugi, mis asi on aeg. Kõik loomislood on vaid lood, ka lugu suurest paugust. Nad kõik on omal kombel ilusad ja väärtuslikud. Veel enam, ükski neist pole õige ega vale, sest sellised määratlused ei küüni igavikulisi asju mõõtma.

Kui looja oleks jumal

Maarahva ilmalinnu lugu on kaunis, eriline ja salapärane, kuid temas on midagi veel tähtsamat. See lugu kõneleb midagi olulist meist, eestlastest, meie meelelaadist ja kõlblusest.

Maarahvas ei teinud oma loojast jumalat. Loomise lugu mäletati, loomislaule lauldi järjepidevalt 20. sajandi alguseni välja, kuid ei midagi enamat. Nagu on erinevad loomislood ja loojad, on erinev seegi, kuidas jutustajad neisse suhtuvad.

Teine meile hästi tuntud loomislugu jõudis Eestisse koos ristiusuga. Kui meie oleksime oma loojaga talitanud samal kombel, siis... pääsuke oleks kuulutatud jumalaks, Vanemuine oleks andnud välja kümme käsku, mille esimesed ütlevad, et inimesel ei tohi olla teist jumalat Pääsukese kõrval, kõikides hiites oleks palvetatud Pääsukese poole, Pääsukese poegadest oleks maalitud pühapilte ja tehtud pühakujusid. Hiietargad oleksid rännanud teiste rahvaste juurde rõõmusõnumit kuulutama ja nimelt – on ainult üks tõeline isand ja see on Pääsuke.

Ja kui teised rahvad poleks meie rõõmusõnumit kuulda võtnud, oleksime saatnud oma sõjamehed, malev maleva ja laev laeva järel usku kuulutama. Ja kui teised rahvad poleks ikka veel meie usku vastu võtnud, oleksime raiunud surnuks nende mehi, naisi ja lapsi päikese tõusust loojakuni, kuni meie malevate käed väsiksid. Just nii nagu kirjutab Henriku Liivimaa kroonika.

Päev päeva, aasta aasta ja sajand sajandi järel oleksime seda teinud oma Pääsukese nimel. Ja nende pühapaigad oleksime puruks raiunud, ära põletanud ja üles kündnud. Nende kirikute asemele oleksime lasknud kasvada Pääsukese elurikkad hiied.

Ja me oleksime Pääsukese nimel võtnud ära teiste rahvaste maa ja vara ning oleksime nad muutnud orjadeks, keda oleksime alandanud ja piinanud sajandite kaupa. Ja niimoodi, olgu jõu või kavalusega oleksime viinud oma Pääsukese usu kõikide mandrite kõikide rahvasteni.

Oleksime tapnud kümneid miljoneid inimesi, ja veel enam hävitanud haiguste ja viletsuse läbi, oleksime hävitanud kümneid rahvaid ja kultuure ning loendamatul hulgal inimkonna kultuurivara. Seda kõike oleksime teinud ühe kujutelma ja loo pärast, soovist enda loomislugu kehtestada ning seda teistele iga hinna eest peale suruda.

Muidugi, me ei teinud seda, sest see pole meie moodi. Ja ei tee ka tulevikus. Või teeme? Me oleme ilusa vaimu ja põliselt ilusa maailmapildiga rahvas. Pääsuke on meie looja, see on meie loomislugu ja meie õige elu mõõt. Ning pidagu iga rahvas armsaks oma.

Kõige lähemale jumalaks tõstmisele jõudis pääsuke 1962. aastal, kui ta kuulutati Eesti rahvuslinnuks. Ning järgmine kord 1992. aastal, kui ta kõige tähtsama rahvussümbolina kanti meie oma kõige suuremale rahatähele – 500 kroonisele. Kuid jah, siit jumalani on veel pikk tee.

Kuigi meie rahvas pole oma loojat jumalaks muutnud, peetakse linde siiski pühaks. Mõnes loomislaulus nimetatakse ilmalindu otsesõnu pühaks. Veel selgem pühaduse mõõt avaldub aga selles, kuidas rahvakultuuris lindudesse suhtutakse.

Maarahva maailmavaade pole mustvalge. Vaheldusrikka maastiku ja lopsaka taimestiku varjus avanevad elu keerukad ja mitmetähenduslikud seosed. Maa ja ilma ainel on ka vaimne mõõde, ikka ja alati.

Kõigel millel on keha, on ka hing. Meid ümbritsev loodus on elus ja hingestatud, mitte pelk tooraine. Teatud linde kütitakse söömiseks, süüakse ka linnumune. Rändlinnud võivad ära petta ja haigusi tuua. Kõige selle juures aga suhtutakse lindudesse suure lugupidamise ja armastusega.

Metsamees ja metsaline on kaks ise asja

Mart Mäger alustab oma 1969. aastal ilmunud raamatut "Linnud rahva meeles ja keeles" Amblast pärineva hoiatusega: "Ennemuiste kuulutanud üks tark ette, et tähtsamad linnud Eestimaa metsades nõnda ära kaovad, et vasest kujud tehakse, mis endisi linde meelde tuletavad". Autor lisab, et see ennustus toob muige suule ja õnneks ei saa see täide minna.

Möödunud 50 aasta jooksul on see muie kadunud paljude loodusesõprade näolt. Fred Jüssi kõneleb väsimatult, kuidas meie metsad on jäänud mõnekümne aastaga linnulaulust ja lindudest vaeseks. Kunagised helisalvestised on selle tunnistuseks.

Mõne päeva eest Toonela maile läinud Soome kauaaegne looduskaitsja Pentti Linkola kõneles sama oma kodumaast. Lindude kadumine käib käsikäes loodusmetsade rüüstamisega. Lugematud Eesti looduskaitse, loodusturismi ja loodusfotograafiaga tegelevad inimesed ja ühendused ja mitmed juhtivad loodusteadlased on viimastel aastatel tõestanud, et käimas on metsade arutu rüüstamine.

Looduseuurijad Renno Nellis ja Veljo Volke toovad pikaaegse uuringu põhjal välja karmi tõe. Metsalindude arvukus väheneb keskmiselt 101 400 linnu võrra aastas.4

Riigiasutused ja metsaga seotud äri on põimunud tihkeks sündikaadiks, mis on võtnud Eesti metsa ja selle üle otsustava avaliku võimu oma haardesse.

Pühapaikade uurija ja säästva metsanduse standardi töörühma liikmena olen seda aastaid lähedalt jälginud. Lagedaks raiutud hiiepaikade kõrval on üheks ilmekamaks näiteks pühapaikade kaardi peitmine.

2018. aasta kevadel valmis Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse, Hiite Maja sihtasutuse ja maa-ameti koostöös seni kaardistatud pühapaikade kaart. See sai riiklikus metsaregistris ja maa-ameti geoportaalis vaid veidi ülal olla, kui mõne suurema metsafirma nõudmisel, muinsuskaitseameti heakskiidul ja keskkonnaministeeriumi käsul see maha võeti. 

Ikka selleks, et vaid 0,1 protsenti Eesti metsadest hõlmavaid pühapaiku saaks rahva teadmata segamatult rahaks teha. Ja nii raiusid peidetud kaardil olevaid pühapaiku eelmisel suvel lindude pesitsemise ajal nii RMK, kui ka eraomanik.

Metsatehnika ja ärimaastiku arengud on toonud kaasa elurikkuse ja kõlbluse allakäigu meie metsanduses. Nii kiiret ja ulatuslikku loodusvarade riisumist pole Eesti ajaloos seni nähtud. Ööd ja päevad aasta läbi metsa raiuvad ettevõtted on muutnud senise väärika metsatöö röövimiseks ja tapatalguteks.

Eksitavalt metsa majandamiseks nimetatav röövraie hävitab maapinna ja taimestiku kõrval lugematul hulgal roomajaid, kahepaikseid, pisiimetajaid, ulukite poegi ning samuti linnupesi ja linnupoegi.

Paratamatult tekib küsimus, et kui võimalikult suure ja kiire kasumi nimel on metsas loobutud inimlikkusest ja loodusest, siis millal on kord eesti kultuuri, keele, inimeste ja Eesti riigi käes? Mis summa eest on ärikad, ametnikud ja valitsevad poliitikud valmis need raha vastu vahetama?

Raierahu nõuab nii kirjutatud kui ka kirjutamata seadus

Looduskaitseseadus ütleb, et looduslike lindude tahtlik häirimine, eriti pesitsemise ja poegade üleskasvatamise ajal on keelatud. Samuti on keelatud linnupesi ja mune tahtlikult hävitada.

Sellised tegevused on lubatud erandjuhul vaid keskkonnaameti loal. See nõue kehtib ühtviisi kogu Eestis – nii majandusmetsades, parkides, looduskaitsealadel, era- ja riigimaal. RMK on lisaks vabatahtlikult kehtestanud raierahu, mis puudutab osasid metsi ja osa pesitsusajast. Kuna aga seaduse järgimist tegelikult ei kontrollita, juhib metsandust peamiselt raha.

Riigi vaikival heakskiidul toimuvad igal kevadel ja suvel Eesti metsades ohjeldamatud tapatalgud. Nõnda siis pole verised mitte üksnes raiemasinad, vaid ka ärimeeste, ametnike ja poliitikute käed, kes sellisel asjal toimuda lubavad.

Riiklikult lubatud tapatalgud toimuvad igal aastal ka Lääne-Eestis ja saartel, kui peamiselt välismaalastest jahituristid surmavad tapmiskire ajel tuhandeid veelinde. See on tarbetu, rumal ja võigas. Mõned lõunapoolsed rahvad söövad oma kodumaal laululinde ja tapavad linde ajaviiteks. Siin maal on see põliselt kuritöö.

Ärimehed, poliitikud ja ametnikud on ikka ja jälle otsinud õigustusi, miks ei saa lindude pesitsemise ajal raierahu pidada, või miks lindude tapatalgud on vajalikud. Jäägu see nende hingele. Eesti rahvakultuurist ja põlisest kõlblusest lähtudes pole sellel mingit õigustust.

Meie maa ja rahva põline tava ja tarkus on linde ja metsa hoida ning kasutada loodusvarasid säästlikult. Näiteks on Otepääl öeldud, et urbepäevast (nädal enne munapüha) tõusevad puud elule ning kuni sügiseni ei tohi seepärast isegi hagu teha. Mõistlik majandaja ei lähtu mitte suurimast kasumist, vaid kõlblusest. Me vastutame ühtviisi elusa ja hingestatud looduse ja järeltulevate põlvede terve elukeskkonna eest. Me võime looduselt võtta vaid nii palju, kui otseselt ise vajame.

Oskar Loorits talletas 1921. aastal vana talumehe sõnu metsa ilust ja mõnust. Mees jutustas ka oma poegadest, kes juba lapsena jahil käisid. "Korra lassid paganad nal'lapärast märki ja lassid öhe lõokse maha, - no siss mu süda sai täis ja põrkisin poistega, et metsamees ja metsaline on kaks isi asja ja süüta linnule ei tohe liiga teha."5

Jäta ladvad lindudele

Taunitav pole mitte üksnes lindude asjatu tapmine, vaid ka nende elupaikade laastamine. Regilaulude seas leiab laulutüübi "Ladvad lindudele". Selles manitsetakse neidusid, et noortelt puudelt vihaoksi murdes tuleb jätta ladvad lindude jaoks alles. Üks neist lauludest on kirja pandud 1889. aastal Järvamaal:

Mura oksi neitsikene
Mura oksi, katku kaski
Jäta hella ladvakene
Jäta ladvad linnul lenda
Jata ladvad tuil tulla
Ööpikal olla ööda,
Tedrel teisi kudrutada.6

Linnud on seotud hingede ja teispoolsusega. Tavatult kodu juurde lendavad metslinnud toovad sõnumeid peatsest surmast või õnnetusest. Käo esimene kukkumine ennustab eluaastaid. Toonekurg, toonekägu, toonetikas ja toonetutt kannavad otseselt tolle ilma nime.

Rahvapärimuse uurija Mall Hiiemäe kirjutab, et teadmine lindude seotusest teispoolsusega on igivana ja ülemaailmne. Linnud kannavad inimeste hinged teise ilma ja toovad sealt sõnumeid. See kujutelm on uskumatu järjepidevusega jõudnud kaasaega.7

Rahvatarkus teab, et linnupesade leidmine toob õnne. Selle õnne saamiseks on kevadpühade hommikul toodud tuppa nn linnulaaste.

Ferdinand Linnus kirjutab, et vajadusel on metslindude mune ka söödud.8 See on varakevadise nälja ja nõrkuse ajal andnud hindamatut toiduisa ja päästnud elusid. Seejuures on aga hoidutud pesasid lõhkumast ja pole kõiki mune ära viidud. On öeldud, et kes viib tedre pesast kõik munad, sureb kümne aasta pärast.

Lapsi on maast-madalast manitsetud, et nad linnupesi ei lõhuks ja linnupoegadele liiga ei teeks. Keelatud on isegi munadele ja poegadele peale hingata (hambaid näidata), sest siis jätvat ema pesa maha või hukkuvad pojad muul põhjusel.

On öeldud, et linnud on jumala loodud ja jumala kaitse all. Linnupesade lõhkumist ja/või poegade kiusamist peab meie rahvas rängaks kuriteoks. Kes lindude vastu eksib, seda hakkab mets ja jumal vihkama, pikne lööb ta maja põlema, linnud nokivad tal silmad peast, ta jääb haigeks ja kodutuks.

Hoiatatakse, et linnupoegade surmajal sünnivad tummad, pimedad või vaimse puudega lapsed, või saavad ta lapsed õnnetult hukka. Mart Mäger toob oma linnuraamatus veel hulga näiteid sellistest hoiatustest.

Linnupesade lõhkumine ja noorte puude rikkumine on mõlemad ühesugused suured ja andeksandmata patud. Neid pattusid ei antavat enam andeks. (Viljandi). Kes linnupesi lõhub: selle lööb pikne maha (Rakvere), see pidada põdema jääma (Saarde), selle lapsed surevad ehk sünnivad vigased (Simuna), see piab isi ka rändama ku linnuke, jääma eluajaks ilmaulguseks (Häädemeeste), see jääb vanast piast tummaks (Väike-Maarja), vanadusepäevil jääva see pimedaks (Kodavere).

Keelud ja hoiatused käivad käsikäes armastusega lindude vastu. Isegi vaesematel aegadel anti taludes lindudele talvel süüa ning koduloomade söögile laskunud linde ei tohtinud peletada. Põhjarannikul andsid kalurid vigastele veelindudele kala. Lindude pesitsemist hoonetes peeti heaks endeks ja seda soositi igati. Veel näiteid Mart Mägeri linnuraamatust, Suure-Jaanis on meenutatud:

Tutt- ja rasvatihased muutusid nii julgeks, et lendasid õue ja toa vahet. Toas oli akna juurde või mujale seinale löödud väike riiul, kus oli rasvatükke ja joogimold. Toas olid linnud nii julged, et lendasid igale poole: inimeste pähe ja kätele.

Kevadel on rändlindude saabumist oodatud ja neid rõõmsalt tervitatud. Kadrinas kõneldi:

Lindusid kutsusid meie vanad inimesed sõpradeks. Kui tulid rändlinnud, siis neid teretati nagu vähe nähtud sõpru: "Tere, tere linnukesed, tulite jälle meile tagasi". Mäletan üht varast kevadet, mis oli väga soe, maa oli istumiseks päris kuiv. Palju oli minu kodu lähedal mägedel pühade puhul inimesi, kes istusid või seisid ja vaatasid loodust. Ma mäleta, kas olin nelja- või viieaastane, kui vanaema võttis mind oma sülle ja läks mäe otsa. Ta näitas, kus taeva all lendas suur lind. Kõik, kes olid mäel, teretasid: "Tere, tere, linnukene, kauge teekonna lõpetaja."9

Pärand elab meis ja meie pärandis

Need ja paljud teised pärimused ja tavad on talletatud Eesti Rahvaluule Arhiivis, kuid paljugi elab edasi ka meie seas. Inimesed toidavad talvel meeleldi linde. Kevadel loetakse käo kukkumisest enda järelejäänud eluaastaid. Lindude tavatust käitumisest loetakse endeid. Tean inimesi, kes on kaotanud oma lapse ja on veendunud, et ise varem linnupoegi tappes on nad selle õnnetuse esile kutsunud.

Tean vanainimesi, kes näevad kodu juures pesitsevas väikesed rändlinnus oma surnud abikaasat. Selline teadmine lohutab ja julgustab. Osades peredes jälgitakse kevadel hoolega, et linnupete ei jääks võtmata.

Rändlindude saabumist oodatakse ja neid tervitatakse. Nii ka meie peres. Olen saanud oma emalt kaasa sooja ja tingimusteta linnuarmastuse. Koos temaga olen õppinud maast-madalast kevadel rändlinde ootama, neid tervitama ja nende saabumise üle südamest rõõmustama. Iga järjekordse linnuliigi esmakohtumine kevadel on nagu väike püha.

Ja muidugi olen lapsest peale linde toitnud. Ja olen pidanud lindude pärast isegi oma verd valama. Mu sõrme ehib arm, mille sain lapsepõlves tihaste pekitükile nööri jaoks auku lõigates.

Paljugi meie põlisest tarkusest, tavadest ja hoiakutest elab edasi ja on tänase eesti kultuuri aluseks. Eesti loodus ja maastik, keel ja kultuur on lahutamatult läbi põimunud meie pärandiga. Seda tasub märgata, tunnustada ja teadlikult kasutada. Kiirelt teenitud raha kaob sama kiirelt, kuid juured jäävad.

Mitmed uuringud on näidanud, et valdav enamik eestlasi peab saabuvat püha muna- ja kevadpühaks. Põlisel munapühal on vägevad ja jumalikud juured, mis toidavad kõige kaunimal viisil meie rahvuslikku iseolemist.

Oleme ilmalinnu rahvas, kes austab elu ja loomist. Seetõttu on kahju, et riigipühadeks on võõrsilt toodud suur reede ja ülestõusmispüha. Võõras laenunimi on ka lihavõttepüha. Kindlasti pole mul midagi selle vastu, et kristlased või teiste usundite järgijad oma pühi peavad ja neid endale meelepäraselt nimetavad. Kuid Eesti riigipühad peaksid väärtustama ja edendama ikka kohalikku põlist rahvakultuuri.

Meie põline rahvakalender on looduskalender, mis järgib ja tähistab looduse muutumist. Vaid loodust tundes, arvestades ja austades on võimalik püsima jääda. Seega tähistab munapüha rändlindude saabumist ja munema hakkamist, sigimist, elu tärkamist ja sündimist.

Lõuna- ja Lääne Eestis on see ka kiigepüha. Selle päeva hommikul tuleks tõusta enne koitu, pesta kogu perega nägu veega, millesse on pandud muna, pajuurvad ja hõberaha, urbida üksteist urvaokstega, vaadata õues päikese tõusu ja muidugi värvida, koksida ja kinkida mune.

Need ja paljud teised munapüha tavad on mõeldud looma eelolevateks kuudeks tervist, õnne, edenemist ja üksmeelt.

Head munapüha, rõõmu eestlaseks olemisest, rändlindude saabumisest ja kevade tärkamisest!


1 Калиев Ю.А. Мифологическое сознание мари: Феноменология традиционного мировосприятия. 2003, lk 17.
2 H III 16, 99/100 (4) < Gatschina < ? - K. Wehm (1890)
3 Valk, Ülo. (1993). Kust tuli ilmalind? – Läänemeresoome loomisloo päritolust I–II. Vikerkaar, 21−29; 60 - 66.
4 Nellis, Renno; Volke, Veljo, 2019. Metsalindude arvukuse muutused perioodil 1983–2018. Veebis: https://www.eoy.ee/hirundo/files/Nellisi_Volke_2019-1.pdf
5 L < Kõpu khk., Uia t. - Oskar Loorits < Jaan Tisler, s. 1851 (1921)
6 H II 13, 757/8 (16) < Järva-Jaani khk. - Carl Õiglas (1889)
7 Hiiemäe, Mall, 2017. Väike linnuraamat rahvapärimusest.
8 Leinbock (Linnus), Ferdinand, 1934. Linnumunade korjamisest. - Eesti Rahva Muuseumi Aastaraamat VIII, lk 155-180.
9 M. Mäger, 1969.

* Ahto Kaasik on looduslike pühapaikade ja vaimse pärandi uurija ja tutvustaja ning keskkonnakaitsja, Hiite Maja SA ning Eesti Folkloorinõukogu juhatuse liige, FSC säästva metsanduse Eesti rahvusliku töörühma liige.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: