Veebruaris avaldas riigikontroll seisukoha, et hasartmängumaksust erinevate võrdõiguslikkust või samasooliste õiguste kaitset edendavate projektide rahastamine sotsiaalministeeriumi poolt ei olnud kooskõlas hasartmängumaksu seadusega.

Probleem seisneb selles, et nendes projektitaotlustes polnud seost seaduses loetletud kasutusaladega.

Sotsiaalministeeriumi ja rahandusministri vahel puhkenud ja pikale veninud vaidlusest ajendatuna vaatasin hiljuti tagantjärele Postimees TV-s toimunud debatti soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Liisa Pakosta ning sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhatuse esimehe Varro Vooglaiu vahel ja soovitan seda teistelegi.

Saate vaatajaile garanteerin tõsise üllatuse, sest nähtu ja kuuldu oli kole ning tõi esile otseseid puudujääke ning vääriti käitumist meie ametiasutuste poolt.

Avalikkuse hanitamine

Esmalt – riigiametnike poolne avalikkuse hanitamine ei ole kuidagi kooskõlas riigiametniku ametikoodeksiga. Riigikontroll on ühemõtteliselt väitnud, et sotsiaalministeeriumi poolt eraldatud raha konkreetsetele võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise projektidele ei ole olnud kooskõlas hasartmängumaksu seadusega.

Seaduses on konkreetselt ja ühegi tõlgendamisvarjundita sätestatud, et sotsiaalministeeriumi kaudu võib hasartmängumaksust toetada meditsiini, hoolekande, perede, vanurite ja puuetega inimestega seotud projekte ning hasartmängusõltuvusega inimestega seotud tegevusi.

Taotlejad ei olnud projekti eesmärgina ega sihtrühmadena puudutanud hasartmängumaksu seaduses toodud kasutusalasid. Nagu peakontrolör Ines Metsalu-Nurminen ministeeriumile teada andis: "Kui seadus näeb ette raha kasutamisel sihtotstarbe, tuleb sellest ka lähtuda".

Kui riik on seniseid rahastusotsuseid tehes eksinud, siis tuleks neid vigu tunnistada ja seadusevastane olukord parandada, mitte püüda asjade tagantjärele ümbernimetamisega probleemi formaalselt lahendada.

Tõsiselt häirib, et süsteemse vea olemasolu ametnikkond lihtsalt ei tunnista. On olnud täiesti vastutustundetu kleepida külge perede toetamise silti täiesti teistsugustele tegevustele ja sellega õigustada senise praktika jätkamist.

Ka volinik proovis riigikontrolli öeldut kõikvõimalikke retoorikavõtteid kasutades pöörata rööbastesse, justkui mingit seaduserikkumist ei ole olnudki, vaid sõnastus olla olnud kehvapoolne.

Kuid küsimus ei ole olnud siiski sõnastuses ja laias tõlgendusvõimaluses. Tuleb tunnistada ilmselget seaduserikkumist raha eraldamisel. Osapooltel, kes leiavad, et hasartmängumaksust tuleks edaspidi rahastada ka selliseid projekte, mille eesmärk on sooline võrdõiguslikkus jne, tuleks teha konkreetne ettepanek muuta hasartmängumaksu seadust. Projektid peavad olema seotud seaduses viidatud kasutusaladega.

Praegusele hasartmängumaksu seaduse § 7 lg 2 p 4 loetelule tuleks sellisel juhul lisada "võrdse kohtlemise ja võrdõiguslikkusega" seotud projektide toetamiseks. Kui seda teha ei soovita, ei ole mõtet avalikkust tehtud vigade ilusaks rääkimisega eksitada. Riigikontroll ega rahandusminister ei ole süüdi selles, et sotsiaalministeerium ei ole kehtivat seadust täitnud.

Ja mis peamine – selliselt, nagu on praegu arutletud ja avalikkust eksitatud seoses projektide rahastusega, ei tohiks arutleda ega käituda mitte ükski poliitik ega riigiametnik. Kuidas saab riik üldse oodata oma kodanikelt seaduskuulekat käitumist, kui riigi enda kõrged ametnikud annavad mõista, et seadused ei olegi täitmiseks ja nende üle võib irvitada?

Ülimuslik seadusesõna

Pakosta ja Vooglaiu debatti vaadates hämmastas mind enim voliniku järgmine väide: "kõiki seadusi tuleb täita võrdse kohtlemise seadust silmas pidavalt", justkui see seadus oleks ülimuslik kõikide teiste üle. See ei vasta lihtsalt tõele. Täpselt niisamuti ei ole võimalik kõiki inimesi ühe mõõdupuuga ühepikkuseks mõõta.

Tekkinud arutelu juures pole küsimus ju mitte selles, et võrdsete võimaluste eest ei tohiks seista, vähemusi ei tohiks toetada või millist peremudelit üks või teine osapool õigeks peab. Vaidlused eelistuste üle on iga kodaniku enda asi ning ei puutu vähimalgi määral sellesse, kuidas kirjutavad meile seadused ette rahastamismudeleid või ka võrdset kohtlemist.

Kas kujutaksime ette olukorda, kus mõni aineõpetaja või ka teadlane väidab, et kõik muud tegevused ja uurimisalad peaks lähtuma ainult tema ainest ja distsipliinist ning kõik teised õppeained peaks olema allutatud selle ühe aine huvide toetamisele ilma tervikut silmas pidamata?

Kui Eestis on üldse üks keskne ja kõikide teiste seaduste suhtes ülimuslik seadusesõna, millest lähtumine peaks olema keskne siht ja kohustus kõikidele ministeeriumitele, ametitele nagu ka ametnikele, siis on selleks põhiseaduse preambulas sätestatud nõue, mille kohaselt on meie riigi ülesandeks tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

Rahvastikuministrina on minu roll seista selle eest, et meie rahvaarv kasvaks ja et meie peredes kasvaks rohkem lapsi. Perede toetamine on just üks selliseid valdkondi, mis kindlasti põhiseaduse preambulis nõutavaga, aga ühtlasi ka hasartmaksu seaduses öelduga kokku läheb. Leian, et vabaneva raha arvelt tulebki just peresid rohkem toetada.

Kokkuvõtteks rõhutan veel kord, et seadusi tuleb täita ning hasartmängumaksust laekunud raha tuleb kasutada selleks, milleks see seadusega mõeldud on. Perepoliitika on selleks sobiv ja seaduslik valdkond. Kui sotsiaalministeerium soovib eelarvest rahastada muid talle olulisi eesmärke, siis peab ta selleks leidma ka muud allikad ja käituma vastavalt seadusele.