Põhiseaduse preambul peidab endas lühidusest hoolimata sügavaid eetilisi põhimõtteid – mõneti isegi terve eetilise universumi. Selles leiavad koha nii üksikisik kui ka kollektiiv, nii individuaalse inimelu väärtused kui ka kollektiivsed suurused nagu rahvus, keel ja kultuur. Mõlemaid mõõtmeid peaks nägema vastastikus suhtes, üksteist täiendavalt ja mõtestavalt.

Põhiseaduse preambul visandab selliselt omal viisil inimelu eetilis-poliitilise loogika, selle, mis on põhiseaduse arvates inimese hea ja õige elu jaoks riigiga seoses põhimõtteliselt oluline.

Võrreldes põhiseaduse terviktekstiga on tähelepanuväärne, et selle preambul on hakanud elama justkui omaenda elu. See on muutunud tüvitekstiks ja lipukirjaks, mida avalikus ruumis ikka ja jälle tsiteeritakse ja meenutatakse, mille najal õigustatakse omaenda tegemisi ja püüdlusi.

Kasutus määrab suurel määral tähenduse ja seetõttu on vajalik sellele tähelepanu pöörata. Preambuli riigieetiline kasutus ja tähendus paistab üha enam taanduvat selle ühele lausele, mida mõistetakse tihti ka Eesti riigi eesmärgina – rahvuse, keele ja kultuuri säilimise tagamisele.

Järgnevas soovin avada, miks selline kasutus on eetiliselt probleemne ja jätab vildaka mulje tervest preambulist. See näib vajalik eriti nüüd, kui põhiseadus on saamas saja-aastaseks ja me seisame pandeemia poolt põhjustatud uute arengute lävel.

Milles seisneb preambuli eetiline väärkasutus? See seisneb millegi üle rõhutamises ja vastupidiselt millegi pisendamises või maha vaikimises.

Millegi rõhutamine ja millestki vaikimine võivad olla sõltuvalt kontekstist eetiliselt õigustatud. Kui vanematel on kaks last ja nad keskenduvad ainult ühele, võib see mingis kontekstis olla õige ja hea.

Mõnes teises seoses ja üldise hoiakuna võib see olla aga sügavalt väär. Sarnane on lugu ka preambuli kasutusega – sõltuvalt kontekstist võib olla vahel õigustatud, et rõhutatakse üht või teist aspekti. Tihti keskendutakse aga ühele aspektile ka seal, kus tähelepanu vajaksid mõlemad.

Tänapäevase riigieetika fookus

Uusaegse, valgustusjärgse riigieetika puhul nihkub tähelepanu keskmesse üksikinimene, tema vabadused, õigused ja väärikus. Kodaniku ja riigi suhet iseloomustab riigi liberaalne enesepiiramine – riik ei kirjuta inimestele ette, mis on hea elu või mille nimel elada, vaid loob õigusreeglite kaudu vabaduseruume, kus igaüks võib realiseerida omaenda eluprojekte.

Esiplaanile asetub üksikinimene ja tema väärikus, mitte kollektiivsed antused ja nende huvid. Üksikisiku väärikuse tunnistamises ja tagamises võib näha tänapäevase riigieetika ja põhiseaduse vundamenti.

See ei tähenda muidugi, et riigi ja kodaniku suhet ei võiks struktureerida ka kollektiivsed hüved või väärtused. Inimene elab alati sotsiaalses tegelikkuses, on osa perekonnast, rahvusest, keelest ja kultuurist. Vabadus realiseerub alati sotsiaalsetes suhetes ja institutsioonides.

Üksikisiku ja kollektiivi intiimsele vahekorrale osutas kunagi suur filosoof Hegel ja nüüd poliitilise filosoofia kommunitaristlik suund. Selle vahekorra täpsem määratlus ei ole sugugi lihtne. Küll aga võib öelda, et tänapäevase riigi sügavaim orientiir on üksikisik.

Nii peavad ka riigi kollektiivseid nähtusi (rahvus, kultuur) toetavad tegevused olema üksikisikute poolt demokraatlikult legitimeeritud, tuginema üksikisikute kaalutletud otsusele. Ühtlasi ei tohi need toimuda üksikinimeste väärikuse, vabaduse ja võrdsuse arvelt või hinnaga.

Eesti põhiseaduse preambuli kaks hoovust

Ühes praeguseks juba klassikalise jumega artiklis osutab õigusteadlane Lauri Mälksoo terava pilguga Eesti põhiseaduse preambuli kahele põhihoovusele. Üks on herderlik-rahvuslik ja selle eesmärk on "eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade", teine on kantilik-vabariiklik ja rõhutab, et Eesti riik on rajatud "vabadusele, õiglusele ja õigusele" (Põhiseaduspatriotism – kas ka Eesti jaoks?, Vikerkaar 2009/24, 129−134).

Mälksoo osutab, et läbi pikkade aastate on kantilik hoovus selgelt tahaplaanile jäänud. Elulist probleemi näeb ta siinjuures seoses mitte-eesti rahvusest elanike, eelkõige eestivenelaste kaasamise ja identiteediga.

Preambuli valgustuslik, üksikisiku väärikusele ja vabadusele, õigustele ja võrdsusele suunatud mõõde näib siinkohal atraktiivse alusena eestivenelaste positiivse identiteedi jaoks Eesti kodanikena.

Mälksool on kahtlemata õigus. Samas tundub mulle, et tema kantiliku hoovuse "elulise vajaduse" diagnoos on liiga kitsas. Kantiliku mõõtme nõrkus ei ole probleem ainult seepärast, et see takistab eestivenelaste integratsiooni ja avatuma, poliitilisema "eestlase" (rahvuse) mõiste arengut.

See on probleemne ja väär ka seetõttu, et takistab meie kõigi eetiliselt asjakohast suhet Eesti riigiga, selle aluste ja eesmärkide sügavamat mõistmist.

Eesti riigi kaks eesmärki

Siinjuures on olulised ka mõisted, mida preambuliga seoses kasutatakse. Nii räägib põhiseaduse kommenteeritud väljaanne sellest, et Eesti riik on rajatud "alusideedele" (vabadus, õigus, õiglus) ja et riigi "eesmärgiks" on eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.

"Alusidee" on iseenesest vajalik ja kohane mõiste, ei väljenda aga piisavalt seda, et vabadusel, õiglusel ja õigusel on ühtlasi ka eesmärgikarakter. Ka ei ole see leidnud avalikkuses "eesmärgiga" võrreldavat resonantsi.

Preambuli kasutuses paistab juurduvat ja levivat tähendus, et preambul tipneb justkui Eesti riigi ainsas ja ülimas "eesmärgis" – rahvuse, keele ja kultuuri säilimises. Eesmärgiline sõnastus varjutab mängeldes "alusideed". Seetõttu peaks minu hinnangul rõhutama ka alusideede eesmärgilisust.

Asjakohasem ja Mälksoo osutatud hoovusi paremini tabav oleks seega üldisem tõlgendus, et Eesti riigil on kaks eesmärki. Preambulile toetudes ja sellele osutades tuleks seda põhimõtet võimalikult suurel määral jälgida, sidudes kokku nii inimväärikuse ja inimõigused kui ka eesti rahvuse, keele ja kultuuri.

Preambuli eetilist väärkasutust võib lõpetuseks illustreerida paari näite najal.

Esimene oleks hiljutine otsus, et Eesti välispoliitika üldeesmärk on Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Selline sõnastus ei võta arvesse, et Eesti välispoliitika eesmärk peaks olema elementaarselt ja preambulile vastavalt ka väärikuse, vabaduse ja õiguste tagamine ja kaitse.

Sarnaselt valmistab küllap paljudes küsimusi Postimehe juhtmõte. Et olla preambulile vastavam ja riigieetiliselt kohasem, võiks Postimees laiapõhjalise ajalehena seista oma juhtmõttes selge sõnaga ka inimväärikuse ja inimõiguste eest.