Karl Kivil: USA presidendivalimiste eel minevikust ja tulevikust ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Karl Kivil
Karl Kivil Autor/allikas: Erakogu

Ameerika Ühendriikides on praeguseks jõutud selleni, et ligi pool valijaskonnast ei usalda enam erinevatel põhjustel traditsioonilisi poliitikuid ja Washingtoni keskvõimu. Selline institutsiooniline kriis pole Ameerikas esmakordne, kirjutab Karl Kivil.

Donald Trump lubas Ameerika uuesti suureks teha. See oli paljudele arusaamatu loosung, mis tekitas segadust isegi tema enda parteis. Samal ajal töötas loosung väga hästi kesk-lääne töölisklassil, sest nende arvates olid Ühendriigid tõesti languses, sest nad tunnetasid seda isiklikult.

Selleks, et nende hääli saada, Trump raevutses, solvas (sihtgrupiks oli peamiselt Washingtoni keskvõim). Ta tegi kõike seda, mida klassikaline peavoolu vabariiklane kunagi ei teeks, ja see töötas. Selline lähenemine oli Trumpi tugevus ja see töötab sama hästi ka aastal 2020, mis näitab, et tegelikult ei ole olukord muutunud, Trumpi lubatud uus ajastu pole saabunud.

Vastumeelsus föderaalvõimu ja tehnokraatidesse on jätkuvalt suur, just nemad on sümboliseerinud globalismi ja majanduslikke muutusi. Sarnane usaldamatuse tunne valitseb paljuski ka nende demokraatide ridades, kes on koondunud Bernie Sandersi selja taha.

Ent nende eesmärk on hoopis vastupidine - föderaalvõimu suurendamine, kuid sarnaselt Trumpi valijaskonnaga suhtuvad nemadki suure umbusuga riigivõimu ja selle institutsioonidesse.

Kui Trump lubas Ameerika taas suureks teha, siis Sanders tahab eeskuju võtta Euroopa heaoluriikidest, mida pole Ühendriikide ajaloos seni veel juhtunud. Sandersi toetajad on veendunud, et tugev föderaalvõim oleks kõige efektiivsem näiteks tervishoius.

Kuid kui süsteem tegutseb ebaefektiivselt, siis leitakse, et see on disainitud teenima rikaste ja prominentide huve. See on viinud arusaamisele, et kogu keskvõim on mehitatud superrikaste agentidega ja tekitanud Trumpi valijatega sarnase umbusu tehnokraatide ja nn peavoolu rahvaesindajate vastu.

Praeguseks on jõutud selleni, et ligi pool valijaskonnast ei usalda enam erinevatel põhjustel traditsioonilisi poliitikuid ja Washingtoni keskvõimu. Selline institutsionaalne kriis pole Ameerikas esmakordne, seda on juhtunud ajaloos varemgi ja alati on olnud peamiseks teguriks föderaalvõimu osatähtsus riigi juhtimises.

Ajalooline taust

Asutamisest peale on Ühendriikide siseriiklikuks eesmärgiks olnud vaba konkurents, see oli üldse üks olulisi põhjusi riigi loomiseks, kuna Briti koloniaalvõim ei pakkunud piisavalt vabadust ausaks konkurentsiks.

Seetõttu sai loodud riigi põhiseadus, mille eesmärk oli kaitsta vabadust, aga eelkõige vaba ettevõtlust. Kuid seal on alati olnud võitjad ja kaotajad, sest inimestel on erinev tegutsemisind, intelligentsus ning õnn ja ka ebaõnn.

Seetõttu ei loo selline turumajanduslik protsess mitte ainult heaolu, vaid ka ebavõrdsust ning sageli isegi üksikisikute ja tervete elanikkonna rühmade sotsiaalset viletsust. Seda on Lääne-Euroopas pärast Teist maailmasõda kompenseerinud riigipoolne sekkumine, mis on saanud lahutamatuks osaks stabiilse turumajandusega süsteemist.

Mandri-Euroopas sai pärast Teist maailmasõda eesmärgiks võimalikult suur ühiskondlik heaolu. Selle nimel võeti kasutusele riiklik sotsiaalabi, pensionikindlustus ning astmeline maksusüsteem. Lisaks riiklikud haridusasutused, mis igas haridusastmes peavad andma võimaluse igaühele vastavalt oma võimetele saada parim ettevalmistus eluks.

Ameerika koges 20. sajandil vähem kahe maailmasõja kannatusi, mis jättis nad ilma Euroopaga sarnasest võimalusest ühiskond ümber korraldada. See aga ei tähenda nagu poleks Ühendriikides olnud ühiskondlikke kriise, mis on kaasa toonud riigivõimu muudatusi.

Suurim sõjaline konflikt Ühendriikide ajaloos oli kodusõda. Ühel poolel oli tööstuslik põhi ja teise rinde moodustas põllumajanduslik lõuna, mis toetas ka orjapidamist. Pärast iseseisvussõda olid jõujooned tasakaalus, põhi toetas tugevamat keskvõimu, lõuna oli sellele vastu, kuna see oleks vähendanud suurmaaomanike mõjuvõimu nende koduosariikides.

Sajandi keskpaigaks olid põhjapoolsed osariigid tunduvalt jõukamad, mille tulemusena kasvas Washingtoni mõjuvõim. Kõikides uutes lääneosariikides keelati orjapidamine ning toetati põhjaosariikide ideoloogiat tugevama keskvõimuga Ühendriikidest.

See loomulikult vihastas lõunaosariike, mis tundsid, et neid on kõrvale jäetud ning lõpuks kulmineerus see kodusõjaga, mille võitis Põhja juhitud föderatsioon. Selle tulemusena kasvas keskvõimu osakaal riigis märkimisväärselt, mille tulemusena Ameerika Ühendriigid astusid juba suurriigina rahvusvahelisse poliitikasse.

Kodusõda on olnud kõige ekstreemsem juhtum institutsionaalsetest kriisidest USA-s, kus keskvõimuga ei oldud rahul. F. D. Roosevelti ajal toimus ,,new deali" ("uus kurss") raames samuti keskvõimu hüppeline kasv, riik sekkus otseselt tööjõuturgu, vältimaks katastroofi, mille tulemusel oleksid miljonid inimesed jäänud aastateks töötuks ja mis oleks loonud tugevad eeldused radikaalsete jõudude esile tõusmiseks.

Samuti toimusid 1970. aastate alguses muutused riigijuhtimises. Võeti vastu hulk olulisi otsuseid segregatsiooni küsimustes, mille tulemusena kujunesid tänapäevased valimispiirkonnad - demokraadid rannikutel ja linnades, vabariiklased kesk-läänes ja maapiirkondades.

Opositsiooni võimalused

Roosevelti valitsuse reformid olid mõeldud eelkõige just töölisklassi kaitseks. 1970-1980. aastatel vastu võetud seadused, lisaks globaliseerumine ja tehnoloogia areng järgmistel aastakümnetel muutsid jälle olukorda.

Tehasetöö osatähtsus hakkas Ameerika majanduses hüppeliselt vähenema. 2016. aasta presidendivalimistel olid tehasetöölised võimas jõud, kuid see ei realiseerunud kongressis. Nad on hääbuv klass ja neil pole enam mõjuvõimu, et pöörata sotsiaalne ja majanduslik protsess tagasi ajastusse, mis oli nende jaoks soodne.

Industriaalajastu enam Ameerikas tagasi ei tule ja lõpuks kaotavad sealsed töölised vananemisega oma viimase mõjuvõimu. Kuna 1970. aastatel vastu võetud otsused olid neile ebasoodsad, siis just nemad on föderaalvõimu suurimad vastased. Paradoksaalsel kombel olid nad enne selle kõige suuremad toetajad, kuna Roosevelti "new deal´i" reformid olid peamiselt just nende heaoluks mõeldud.

Nagu eelnevalt mainitud, siis Sandersi valijad just soovivad suuremat rolli keskvõimule, mille tulemusena on kaks suurt erinevat kultuuri ning Ühendriigid tervikuna viidud järjekordsesse institutsionaalsesse kriisi.

See kriis ilmnes ühes Trumpi valimisvõiduga, mille tulemusena on föderalistid olnud üha valjuhäälsemad. Opositsiooni keskmes on selle sama valge töölisklassi lapsed, kel puudub igasugune mälestus ja arusaam keskklassi nn kuldajastust. Nendega on liitunud grupid, mis soovivad kõige enam ühiskonna tuge ja abi, nagu noored mustanahalised ja latiinod, kes ei identifitseeri end ainult rassi vaid ka vajaduste järgi.

Selle tulemusena on tekkinud omapärane liit, mida praegu juhib Sanders ja mis on aina suuremas kasvutrendis. Kuid sarnaselt Trumpi toetajatega pole neil õnnestunud saada kontrolli kongressis ja seda ei juhtu suure tõenäosusega ka selle valimistsükli ajal.

Tulemuseks on kahe suure ja erineva kultuuri üheaegne opositsioonis olemine ja neil puudub usaldus kongressi, senati ning teiste riigiinstitutsioonide vastu. Et seda kriisi ületada, on vaja kaasata vähemalt üks neist jõududest aktiivsesse valitsemisse, mis tooks siis kaasa kas keskvõimu suurenemise või vähenemise.

USA ja Eesti

Eestile ja läänemaailmale tervikuna oleks kasulikum, kui USA jätkaks aktiivset kohalolemist maailmapoliitikas. Keskvõimu suurendamine on seda alati taganud, kuid selle kiire vähendamine võib viia hoopis suurema isolatsioonipoliitikani, mida Trump mingil määral isegi propageerib.

Et saavutada stabiilne juhtimine ja ületada praegune institutsionaalne kriis, kus üle poole valijatest ei usalda enam valitsust, peab varem või hiljem toimuma leppimine vähemalt ühe opositsiooni osapoolega.

Sandersi ümber koondunud toetavad suuremat föderaliseerumist ning nende arvukus on kasvamas, samuti on nende poolt nii demograafilised kui ka majanduslikud arengud. Karl Popper nimetas arvamust, et ajalugu uurides saab tuletada ajaloolise arengu seaduspärasusi, historitsistlikuks.

Kindlasti ei saa veendunult väita, et Ameerika oleks Sandersi juhitud opositsiooni kaasamisega läänemaailmale edaspidi mugavam partner. Küll aga on olnud ajaloost näha, et mida rohkem tugevneb Ameerikas keskvõim, kas siis pärast kodusõda või Roosevelti, seda aktiivsemad on nad olnud oma huvide kaitsmisel maailmapoliitikas, olles selleks valmis kasutama nii pehmet kui ka sõjalist jõudu.

Eestile on tänapäeva keerulises välispoliitilises õhkkonnas sellised Ühendriigid koos tugeva Euroopa Liiduga hädavajalikud, et siin säiliksid kodanike vabadus ja enesemääramisõigus.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: