On viienda veebruari hommikupoolik. Saan äreva kõne kolleegilt, kes edastab haridus- ja teadusministeeriumist saadud info, et täna peaks allkirja saama ajalooline otsus, millega tunnistatakse kehtetuks tegutseva Krabi kooli tegevusluba.

Ministeerium ei rutta kommentaare andma. Palub oodata, kuniks minister paneb kaheksa leheküljelisele käskkirjale käe lõplikult alla. "Aig om aig" nagu Võrumaal öeldakse ning ma asun tegema kõnesid koolijuhile ja lastevanematele.

Endale ebameeldivaks üllatuseks avastan, et ministeerium on olulisest uudisest teavitanud küll meediat, ent neid, keda see otsus tegelikult ja päriselt mõjutab, mitte. Minust saab lisaks ajakirjanikule ka sõnumitooja. Pikk vaikus telefonis, raske ohe, uudis tuleb šokina. Laste lähedastega on veelgi keerulisem. Pisaratemeri. Heitlus, kas anda intervjuu või mitte...

Oluline samm jäi tegemata

Istusin tol päeval tükk aega diivanil ja mõtlesin, mis nüüd siis valesti läks. Miks ei peetud kinni elementaarsest ja inimlikust suhtlusest, kus esmalt teavitatakse otsusest asjaosalisi ja alles siis kõiki teisi.

Olnuks täiesti elementaarne, et ministeeriumi inimesed tõstnuks juba mitu päeva varem toru, teinud kõne ja andnud teada, et otsus on tehtud, minister paneb varsti allkirja ja siis saadame ka pressiteate välja. Miks jäi see oluline samm tegemata?

Päev varem, 4. veebruari varahommikul, sai Eesti rahvas teada, et Tartu ülikooli kliinikumi 19 juhtivtöötajat soovivad kliinikumi nõukogu esimehe, Tartu linnapea Urmas Klaasi ja kliinikumi juhatuse esimehe Priit Eelmäe lahkumist oma kohalt. Ka Urmas Klaas ja Priit Eelmäe said sellest koos teiste kaasmaalastega meedia vahendusel teada.

Meediaeksperdid kehitasid sõnatult õlgu ja ega keegi ei saanudki täpselt aru, miks viivuks ministrina särada saanud ja Kagu-Eesti naistel põllu peal sünnitada soovitanud Janek Mäggile kuuluv kommunikatsioonifirma Powerhouse just sellise strateegia valis.

Igal juhul lasid nad sellise käitumisega endale jalga. Lugupeetud doktorid jäid lolli olukorda ning need, kelle lahkumist sooviti, said vaid käsi laiutada. Mida sa ikka kostad millegi nii toore peale, nagu on seda umbusalduse avaldamine läbi meedia. See lihtsalt pole tõsiseltvõetav ja iga haritud inimene teab, et nii ei tehta.

Eelmisel nädalal avastas end taolisest olukorrast Põlva vallavalitsus. Ajakirjanikud tahtsid teada, mida abivallavanem kostab Hoolekandeteenused AS esitatud vaide peale. Jutt käib riigiettevõttest, mis soovib Põlvasse rajada psüühilise erivajadustega inimeste kodu.

Vallavalitsus oli andnud ettevõttele teada, et nad ei saa ühe määruse pärast väljastada neile projekteerimistingimusi. Riigiettevõtte Hoolekandeteenused esitas seepeale vallale vaide.

Sellest, et vaie on esitatud, sai vald teada aga alles ajakirjanikelt. Infost segadusse aetuna, kontrolliti vallas kõik viimasel ajal sissetulnud kirjad ja dokumendid läbi. Ei midagi.

Viimases hädas helistati vaide esitajatele, et uurida, kas nad on mingi vaide saatnud. Hoolekandeteenused tunnistab tagantjärele, et see oli üks piinlik lugu. Dokument ei läinud infosüsteemist läbi ja ei jõudnudki valda. Ometi jõudis see dokument ajakirjanikeni. 

Hoolekandeteenused vabandas ja nõustus, et nii ei oleks tohtinud juhtuda. Täpselt sama peaksid nentima ka kõik need, kes on ühel või teisel põhjusel tormanud infot jagama küll ajakirjandusega, aga mitte asjaosaliste endiga.

Vajadus hoida head mainet

Ajakirjandusuurija Marju Himma põhjendab sellise ilmingu tekkimist vajadusega hoida igal juhul head mainet. Aga ka vajadusega olla esimene avalikkuse informeerija ja seega ka kommenteerija.

Seejuures ei arvestata, et ei ole olemas sellist nähtust nagu anonüümne avalikkus.

Me ei kujuta ju endale ette olukorda, et teavitame avalikkust läbi ajakirjanduse kellegi kohtusse andmisest, aga jätame seejuures kohtule vajalikud paberid saatmata. Või et politsei jagaks meediaga lugu autoga kihutanud avaliku elu tegelasest, kes on kiiruskaamera fotole jäänud, aga keda ennast unustatakse rikkumisest teavitada. Ikka ja alati on need teised inimesed, kellega suhtleme.

Eriti tasuks seda endale meelde tuletada just ametkondadel, kes kipuvad arvama, et nende eesmärk on avalikkus lihtsalt n-ö ära teavitada. Mingi info pannakse kuhugi e-riiki üles ja asi korras, aga kas see ka asjaga seotud inimesteni jõuab, ei huvita enam kedagi. Samal ajal on just selline üks-ühele inimesega suhtlemine kõige elementaarsem teguviis, mida ei saa ega tohi ära unustada. Olgu see siis tüütu või mitte, inimestega tuleb rääkida!

Olgu selle heaks näiteks lugu eelmisest nädalast, kui sotsiaalminister Tanel Kiik ütles "Terevisioonis", et Eestis on esimene koroonaviirusesse nakatanu. Me saime sellest intervjuust teada, et haige ei saabunud Eestisse lennuki ega laevaga, aga me ei saanud teada ka seda, millega ta siis saabus.

Sisuliselt samal ajal, kui Tanel Kiik andis "Terevisioonis" intervjuud, asus terviseamet suhtlema Lux Expressiga, et teha enne avalikkuse informeerimist täielikult ja lõplikult selgeks, kas tegemist oli ikka nende bussifirma või mõne teisega. Me võime vaid oletada, mis saanuks siis, kui minister oleks kõik korraga välja öelnud ja bussifirma pidanuks seda kõike kuulma mitte ametnikelt vaid Eesti Televisioonist.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.