Peatselt saabuva hariduskonverentsi "Ennast juhtiv ja väärtust loov noor ei ole imeloom" valguses on paslik arutleda, kuidas saame toetada noori tulevikutegijaks kasvatamisel.

Alustuseks, milliseid noori me tulevikus vajame. Edukaid? Kui jah, siis kes on edukas noor - kas ettevõtja, tippjuht, teadlane, hea lapsevanem? Tegelikult ei ole see üldse oluline, mis on tema amet, tähtis on see, et ta saab iseseisvalt hakkama, ei vaja pidevat eestvedamist ja järeltõukamist, vaid suudab ise plaane teha ja neil silma peal hoida. Inimene, kes suudab ebaõnnestumistega toime tulla, oma vigadest õppida ja neid kogemusi kaasa võttes eluga edasi liikuda.

Sellise noore kasvamisel mängib rolli keskkond, milles ta üles kasvab. Keskkonna moodustavad kodu, sõbrad ja kool üheskoos. See on keeruline kooslus, mida on raske juhtida, kuid omalt poolt saame palju ära teha, kui lapsevanemate ja õpetajatena koos oma õppijatega sihte seame ja nende poole ühiselt liigume.

Alustada tuleks sellest, et sõnastame ühiselt, milliste oskuste ja omadustega inimesi me vajame. Kooli tulemuslikkust tuleks mõõta selle järgi, kuidas õpilased hakkama saavad ja mis neist elus edasi saab, mitte eksami punktide järgi.

Õpilastele tuleks anda pikaajalisi koostööprojekte, kus nad saavad ise protsessi juhtida ja valida, kuidas ja mida nad teevad. Õpetaja roll oleks siinjuures hoida protsessil silma peal ja vajadusel suunata. Siin tuleb tegelikult kasuks, kui õpetaja on ise natuke laisk. Liiga tubli õpetaja kipub ise asjad laste eest ära tegema – nagu paljud emad-isad kodudeski.

Mina olin 30 aastat koolisüsteemis ja nüüd, kui olen sellest juba välja astunud, näen ma, et tegelikult saan üksi ära teha väga vähe. Enamik mu tööülesandeid vajavad meeskonnaliikmete kaasamist, sest koos on mõistlikum, efektiivsem ja toredam ka.

Ka õpetajad saaksid oma õppijaid paremini aidata, kui nad teeksid seda koos: ühiselt planeerides, analüüsides, lahendusi otsides. Olgu see siis õpiringide, õpikogukondade või mõne muu ühise koostöövormi kaudu, mõju õpilaste õpitulemustele on uuringute järgi igal juhul positiivne.

Õpetamine on järjest rohkem meeskonnatöö ja vajadus õppida üksteiselt ja üksteisega koos on ka õpetajate puhul ülioluline. Täna on Eestil siin veel arenguruumi küll ja veel: TALIS* 2018 järgi õpetab vaid 22 õpetajat sajast koos teise õpetajaga ühtse meeskonnana.

Kui tahame, et õpetaja saaks pühenduda maksimaalselt tulevikus hästi hakkama saavate noorte õpetamisele-kasvatamisele, siis see koostöine osa peab kuuluma ka tema tööaja sisse, see ei saa tulla öötundide arvelt. Oluliselt peab vähenema see aeg, mil õpetaja seisab loengut pidades klassi ees, ning pikenema aeg, mil õpetajad saavad üheskoos õpilaste arenguvajadusi analüüsida ja plaane teha.

Ka Michael Fullan kinnitab, et õpetajate tiimidena töötamise võimekusele pühendatud aeg on kulutatud oluliselt paremini ning hästi juhitud koolipõhine ametikaaslastega koos õppimine on parim viis õpetamistöö peamiste oskuste omandamiseks (Fullan, 2014).

* TALIS on rahvusvaheline õpetamise ja õppimise uuring, millega kogutakse andmeid õpetajate, õpetamise, õppekeskkonna ja õpetajate töötingimuste kohta OECD riikides.