Jaanus Nurmoja: pole vaja niivõrd riiklikku, kuivõrd rahvusvahelist tähtpäeva ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jaanus Nurmoja.
Jaanus Nurmoja. Autor/allikas: erakogu

Arnold Rüütel, Jüri Kraft ja Ivar Raig tegid ettepaneku hakata tähistama Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide tühistamise aastapäeva, mille peale Toomas Sildam küsis, kas vajame veel üht riiklikku tähtpäeva. Minu vastus on: "ei!", kirjutab Jaanus Nurmoja.

Vastan sellele küsimusele "ei!", sest pidades silmas tolle ajaloolise sündmuse iseloomu ja mõju peab see tähtpäev olema rahvusvaheline.

Pole oluline, kas me nimetame NSVL-i rahvasaadikute kongressi otsust 24. detsembrist 1989 de jure okupatsioonist vabanemise päevaks või kuidagi teisiti ning kas me omistame sellele otsusele mingi "sünnitunnistuse" staatuse. Loomulikult võime tunda uhkust, et see sündis eelkõige tänu eestlastest saadikute tööle, kuid sama tähtis oli see ju ka näiteks lätlastele ja leedulastele.

Maailma mastaabis aga tundub miski veelgi märkimisväärsem. Esiteks, ühe väikese ikestatud rahva esindajad suutsid suurriiki sundida tunnistama salasobingut, mille alusel see riik neid üldse ikestas. Teiseks jätkus selle suurriigi juhtkonnal mehisust lõpuks tõde tunnistada. Kas maailma ajaloos on üldse midagi analoogilist selle kõrvale panna?

Rahvusvaheline ajaloolise tõe tunnistamise päev – nii võiks selle tähtpäeva nimi kõlada – seaks muu hulgas keerulisse olukorda kõikvõimalikud ajaloo ümberkirjutajad, kes püüavad teha näo, nagu poleks olnud mingeid MRP salaprotokolle ega ka otsust, millega Nõukogude Liit need õigustühiseks tunnistas, kes püüavad veenda üldsust, nagu oleksid Baltimaad vabatahtlikult NSV Liitu läinud.

Kui on mingi rahvusvaheline tähtpäev, siis meenutatakse ju igal tähistamisel paratamatult ka algpõhjust. Kas pole see ajaloovõltsimise vastu kordades tõhusam meede kui miljoneid tähemärke sünnitav selgitustöö?

Siiski räägivad ka ettepaneku autorid "24. detsembrile uue tähenduse lisamisest" mitte ainult Eesti, vaid Balti riikide ja teiste Euroopa riikide kalendrites ning toovad esile ajaloolise mälu hoidmise argumendi: "… et ei kustuks mälestus stalinismi ja natsismi kuritegudest ning suurriikide salakokkulepetest väikeriikide arvel, et mäletada Balti riikide poliitikute läbi aegade ühte kõige tähtsamat saavutust rahvusvahelises poliitikas, mis aitas olulisel määral kaasa Nõukogude impeeriumi lagunemisele".

Seega, isegi kui rääkida pelgalt riiklikust tähtpäevast, siis üksnes pidades silmas perspektiivi, et juba lähitulevikus on meil olemas ÜRO peaassamblee resolutsioon rahvusvahelise ajaloolise tõe tunnistamise päeva tähistamisest iga aasta 24. detsembril.

Samas miks mitte anda sellele kohe rahvusvaheline iseloom, alustades näiteks Baltimaade kokkuleppest tähtpäeva ühise tähistamise kohta? ÜRO resolutsioonini ei pruugita väga kiiresti jõuda (näiteks holokaustipäeval, mille tähistamist alustas Saksamaa, kulus selleks ligi kümme aastat).

Rüütli, Krafti ja Raigi algatust tuleb tervitada, kuid algatus tuleks viia ellu jõulisemalt kui autorid pakuvad.


ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: