President Arnold Rüütel, ettevõtja Jüri Kraft ja majandusteadlane Ivar Raig tegid ettepaneku tunnistada 24. detsember riiklikuks tähtpäevaks – "MRP salaprotokollide tühistamise aastapäevaks". 1989. aasta jõululaupäeval mõistis NSV Liidu rahvasaadikute kongress hukka Teise maailmasõja eel Euroopa mõjusfääridesse jaganud välisministrite Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid, ehk Stalini-Hitleri sobingu, mille kuupäevaks on 23. august 1939.

Eestist pärit NSV Liidu rahvasaadikute kongressi liikmetel oli suur roll, et NSV Liit nende salaprotokollide olemasolu alguses tunnistas ja siis hukka mõistis.

Lähiajaloost tõukudes on meil riigipüha taasiseseisvumispäev, 20. august  ja riiklik tähtpäev taassünnipäev, 16 november. 20. augustil 1991, kasutades ära äärmusvanameelsete riigipöördekatset NSV Liidus, taastas Eesti enda iseseisvuse. 16. novembril 1988 võttis Eesti NSV ülemnõukogu, nõukogude aja seadusandja, vastu suveräänsusdeklaratsiooni, millega kuulutati okupeeritud Eesti kohalike seaduste ülimuslikkust NSV Liidu seaduste ees.

Kas me vajame veel riiklikke tähtpäevi, mis meenutavad iseseisvuse taastamise aega?

Iseseisvuse taastamist tuleb kindlasti meenutada.

Luuletaja Hando Runnel, selle aja üks nõtkemaid mõtestajaid, on iseloomustanud aastaid 1987-1991 supi keetmisega. Et see oli pidev protsess, kus iga päev oli oluline, iga samm oma riigi tagasi võtmise poole oli tähtis.

Laupäeval tähistasime Estonia kontserdisaalis Eesti Kongressi – see oli okupatsiooniaja esimene Eesti Vabariigi kodanike ja nende järeltulijate esinduskogu – kokku tulemist 11. märtsil 1990. Hando Runnelilt laenatud supi keetmise kujundit kasutati seal mitmel puhul.

Selles supi keetmises oli küll erinevaid kokki ja erinevaid retsepte, kuigi keedeti ühte suppi. Nüüd, 30 aastat kaugemalt ja 30 aastat targemana tagasi vaadates, näeme, et kõik need kokad ja retseptid olid vajalikud.

Oli vaja Eesti Kongressi kompromissitust, mis ei lasknud ülemnõukogul liiga ettevaatlik olla ja ülemnõukogu samm-sammulist riigi ehitamist, oli vaja fosforiidisõda, öölaulupidusid, Rahvarinnet, sõltumatut noortefoorumi, Eesti-meelset kommunistlikku parteid, muinsuskaitse liikumist, Savisaare valitsust, rahvusliku sõltumatuse parteid, Molotov-Ribbentropi pakti avalikustamise gruppi... Oli vaja Tunnet Kelamit, Edgar Savisaart, Trivimi Vellistet, Marju Lauristini, Vaino Väljast, Hando Runnelit, Kalle Ellerit, Sirje Endret, Enn-Arno Sillarit, Lagle Parekit, Jüri Raidlat, Tõnis Lukast, Arnold Rüütlit, Indrek Toomet, Liia Hännit, Mart Laari, Hagi šeini, Eve Pärnastet – oli vaja kõiki, kes tahtsid, et Eesti saab vabaks.

Oli vaja isegi erimeelsusi, mis 30 aastat tagasi tundusid ajuti ületamatutena, oli vaja lõputuna näivaid vaidlusi esimeses peaaegu demokraatlikult valitud parlamendis, oli vaja kirge, trotsi, lootust ja lootusetustki, mis peagi jälle lootusega asendus.

Muidugi võib küsida, kas toona ühiselt keedetud supi söömine on olnud samuti ühine. Siingi löö välja vanad erimeelsused-solvumised ja uued veel lisaks, hilisem sisepoliitika on kedagi kunagistest tegijatest tõstnud ettepoole ja kedagi jätnud tahapoole.

Uutest riiklikest tähtpäevadest rohkem vajame lähiajaloo professionaalset ja eelarvamustevaba uurimist ja seletamist. Sest ühelt poolt on tore, kui 18-aastane abiturient vaatab 7. märtsil ETV-s saadet "Eesti Kongress 30" ja ütleb, et päris põnev, enne sellest ei teadnudki. Teisalt on kurb, et ta ei teadnud. Riiklikud tähtpäevad oma ametlikkuses seda teadmist ei loo.