"Pealtnägija" tutvustas ideed, kuidas vähendada inimkonna sõltuvust fossiilkütustest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Alates Greta Thunbergi sugustest aktivistidest kuni maailma liidriteni muretsetakse, kuidas vähendada inimkonna sõltuvust fossiilkütusest, aga samal ajal rahuldada ka kasvavat energianälga. Selles hädaorus on üks lootusekiir energiainternet – üliauahne idee ülemaailmselt ühendatud elektrivõrgust, kus näiteks Eesti võiks põlevkivi asemel saada särtsu Sahara päikesepatareidest.

Palju on apokalüptilisi ennustusi, kuidas maailm paisatakse kaosesse, mis tabab esimeses järjekorras ja kõige rängemalt arenguriike, kuid üllataval kombel on ühel 63-aastasel mehel globaalse soojenemise probleemile väidetavalt lahendus, vahendas "Pealtnägija".

"Kliimamuutus on lahendamiseks lihtne probleem. See ajabki mind siin teemas nii närvi," lausus kliimadiplomaat Nicholas Dunlop.

Karjääri jooksul üle ilma mitmeid mittetulundusühinguid juhtinud, valitsusi ja ÜRO agentuure nõustanud Dunlop tegutseb nüüd uutmoodi aktivisti ja diplomaadina. Idee, mida Inglismaal kodunenud uusmeremaalane edendab, on ühtaegu lihtne ja väga auahne. See kannab nime energiainternet.

"Täna jagame oma teadmisi interneti kaudu. Nüüd peame jagama oma fantastilisi taastuvenergia ressursse globaalse energiainterneti kaudu," lausus Dunlop.

Päike, mis on sisuliselt 150 miljoni kilomeetri kaugusel olev termotuumajaam, paiskab meieni igas tunnis rohkem energiat, kui terve planeet aasta jooksul tarbib.

"Probleem on selles, et enamik inimesi mõtleb liiga kitsarinnaliselt. Taastuvenergiastki mõeldakse ainult oma riigi piirides. Me peame mõtlema kontinentaalsetes mastaapides. Me peame ühendama ühte võrku kogu päikeseenergia ja tihtipeale ka korraliku tuuleenergia, mida kõrbetes leidub," ütles kliimadiplomaat. "Kujutleme, et joonistame kõrbesse ruudu küljepikkusega 150 kilomeetrit ja täidame selle päikesepaneelidega. Seal saaks toota kogu energia, mida täna toodab Euroopa kokku kõigi oma elektrijaamadega."

Entusiastide ja asjaga tegelevate ettevõtjate sõnul ei päde enam ka väide, et taastuvenergia on odav ainult tänu riiklikele toetustele. Näiteks maailma suurim taastuvenergia arendaja, India ettevõtja Paddy Padmanathan leiab, et riigid, mis kivisöeelektrijaamu veel töös hoiavad, raiskavad lihtsalt raha, sest päikeseenergia hind on juba soodsam.

ACWA Poweri president Paddy Padmanathan ütles, et tuuleenergiat saab kasutada umbes samasuguse hinnaga.

"Nüüd on meil võimekus püüda päikese soojust, salvestada seda sulasoolas ja tarbida öösiti. Seega me saame päikeseenergiat kasutada päeval ja öösel. Need pole mingid teoreetilised ülesanded, vaid lepingud, mida me täidame," sõnas ta.

Et külluslikku rohelist energiat kohale tuua sealt, kus parasjagu paistab või puhub, tulevad mängu ülipikad ülekandeliinid. Birminghami ülikooli energeetikaprofessori Xiao-Ping Zhangi sõnul ulatuvad kõrgepingeliinid tänapäeval juba ilma märkimisväärse kaota kuni 6000 kilomeetrini. Järgmine küsimus on, kuidas teha silmapilkseid lülitusi nii, et elekter tuleks sealt, kus seda on hetkel kõige rohkem ja hind odavaim. Tegelikult eksisteerivad niinimetatud tarkvõrgud juba mitmete riikide, näiteks Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel.

"Me saame täpselt juhtida elektrivoo liikumist. Siin näeme elektri liikumist Briti ja Prantsuse süsteemide vahel," ütles Xiao-Ping Zhang.

Seega, teoreetiliselt on juba praegu inimkonnal võimekus hakata looma pikamaaülekandeliinidega ja tarkvõrkudega globaalset energiavõrku, kus voolaks ainult roheline energia. Miks sellest siis veel õieti isegi ei räägita?

Professor Catherine Mitchelli sõnul on takistuseks vanad, peamiselt fossiilkütustega töötavad kompaniid.

"Mõni kasutab ka tuumaenergiat, aga üldiselt ikka fossiilkütuseid. Pole kahtlustki, et nemad püüavad muutusi aeglustada, et võimalikult kaua oma turuosa säilitada," lausus ta.

Nicholas Dunlopi sõnul ajab see teda väga vihaseks. "Kui mõelda, et kaitsmaks suurte fossiilkütuste kompaniide kasumeid ja valmistamaks meelehead mõningatele valitsusjuhtidele, kes ajavad fossiilkütuste tööstuse arvelt raha kokku, või kuna mõni valitsusjuht lihtsalt ei soovi energiasüsteemi muuta, ootab katastroof üht riiki teise järel, alates kõige vaesematest," ütles Dunlop.

Nähes, et riikidevaheline diplomaatia, eesotsas ÜRO kurikuulsate kliimalepetega ei suuda muutust tuua, asutas Dunlop koos aatekaaslastega energiarevolutsiooni edendamiseks 2009. aastal kliimaparlamendi, mis koondab eeskätt just arenguriikide rahvasaadikuid. Koosolekuid peetakse Inglismaal, Suurbritannia välisministeeriumi maaresidentsis. Osaliste sõnul ei aeta siin ühe riigi vaid kogu planeedi asja.

"Ainuüksi päikeseenergiaga saaksime katta kümne maailma energiavajaduse," ütles Dunlop. "Ka tuuleenergiaga saaksime katta kümne maailma energiavajaduse. Kui lisada veel hüdro- ja geotermiline energia, on meil ressursside üleküllus! Aga nüüd jõuame selle mõtteni, mis meid täna siia kokku tõi. Ainult siis saame rakendada seda tohutu suurt potentsiaali, kui meil on piisavalt energiaülekandeliine."

Tema sõnul vajame me valitsusi, kes ütleks, et see muutus on võimalik ja kuidas seda tegema hakatakse. See muudab kogu mängu, eriti kui osalevad tõsiseltvõetavad valitsused, näiteks Hiina.

Hiina president Xi Jinping lubas, et Hiina algatab kõnelused globaalse energiainterneti loomiseks, aitamaks kaasa pingutustele leevendada üleilmset energianõudlust puhaste ja roheliste alternatiividega.

"Meie plaan on ühendada Kyushu ja Busan ning Busan ja Matsue," kinnitas ta ja märkis, et see on tema hinnangul tehtav järgmise viie kuni seitsme aastaga.

Aga lisaks tehnilistele väljakutsetele, kas eri huvidega riigid suudavad koostööd teha, seda enam, et mõned on üksteisega sisuliselt sõjajalal? Entusiastid usuvad vastupidi, et ühine nabanöör energiaühenduste näol võib tulevikus hoopis konfliktide eskaleerumist ära hoida.

"Mingil hetkel see kombinatsioon kliimamuutustest, odavast taastuvenergiast ja vihastest noortest annab meie valitsusjuhtidele selle vajaliku jalahoobi, et nad hakkaks tõsiselt pingutama ohtliku kliimamuutuse ärahoidmiseks," ütles Dunlop.

Eesti on juba tegelikult Euroopa energiaturul ja võib öelda, et me tarbime ühendatud anumate põhimõttel näiteks Hispaania rannikul toodetud voolu. Iselugu, kas elektrit on üldse mõtet tulevikus juhet mööda saata või näiteks muuta vesinikuks ja seda transportida? Oluline on, et inimesed mõtlevad nii-öelda kastist väljas ega lase käsi rippu.

Toimetaja: Karin Koppel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: