Viimastel päevadel on häirekeskusesse pöördumine plahvatuslikult kasvanud. Helistajaid on mitmetest Eestimaa nurkadest, igas vanuses ja erinevas ärevuse astmes. Kõigil on aga üks mure – koroonaviirus.

"Telefonid on kogu aeg punased," tõdes päästekorraldaja Anne Kuuskmann. "Ühe kõne me lõpetame ja teisega alustame."

Kui tavatingimustes tuleb numbrile 112 ööpäevas paar tuhat kõnet, siis viimastel päevadel üle kahe korra rohkem. Õnneks ennetasid nii häirekeskus kui Tallinna kiirabi plahvatuslikku kasvu ja kaasasid kõik jõud ning panid valmidusse nii juba pensionil töötajad kui vabatahtlikud muudest asutustest.

"Valmistume sõjaks, meie ümber on nakkushaigus ja tahame teda hävitada. Selleks siis tõesti koondame praegu jõude ja üritame aru saada, kust ta meid kõige rohkem ründab," ütles Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas.

"Muidugi ei ole see meie jaoks aeg, kus kodukontoris olla, ennast arendada, raamatuid lugeda, vaid oledki tööl palju valveid, on vaja katta, sest inimesi on ka karantiinis," rääkis erakorralise meditsiini tehnik Anett-Airiin Saarsoo. "Paljudel on kaks töökohta, mis on mõlemad riiklikult tähtsad. Kaitsevägi, kiirabi…"

Kõnekeskuses on ööpäevaringses valves kuni 50 päästekorraldajat

Pealtnägijal lubatakse Tallinna kiirabi ja üleriiklikku häirekeskust külastada nädala alguses hetkel, kui oli väike pingelangus – viirusekahtlusega inimeste laustestimine on lõpetatud, sest nakkus on juba liiga levinud, aga tõsiselt haigeid, kes vajaks kiiret haiglasse viimist, on veel vähe.

"On inimesi, kes on väga häiritud, kes on pahased, et igasugune elurütm on totaalselt häiritud, kes on võib-olla pahased, et nende riik teeb nende jaoks liiga vähe, liiga aeglaselt, aga on ka väga mõistvaid inimesi, äärmiselt empaatiavõimelisi," avaldas vabatahtlik kriisitelefoni nõustaja Sandra Raudsepp.

Tallinnas Lasnamäel asuv kõnekeskus on kujundlikult koroonasõja peamine rindejoon ja tulipunkt. Keskusesse, kus eriolukorra ajal on ööpäevaringses valves isegi kuni 50 päästekorraldajat, laekuvad kõik väljakutsed üle Eesti. Õnneks on lõviosa kõnedest siiani lihtsalt rahustamine ja teavitamine.

"Helistas üks eakas proua, kelle mureks oli rõdude kontrollimine – majas oli 60 korterit, kus need kontrolörid pidid ühe päevaga ülevaatusi teostama ja tema oli mures selle haiguse edasikandmise ja bakterite ja batsillide pärast ja ei olnud nõus neid inimesi oma koju laskma. Ja korteriühistu esimees omakorda ei olnud nõus ka selle protseduuri läbiviimist nihutama. Siis otsisime koos võimalusi, et proua saaks kodu selleks korraks suletuna hoida," tõi Raudsepp näite.

Et mitte lihtsalt teabepäringute alla mattuda, käivitati eriolukorra raames kiirkorras eraldi koroonainfo telefon 1247, mis algsete plaanide kohaselt pidi tööd alustama alles aprilli alguses. Elukutseliste päästekorraldajate kõrval vastavad infotelefonil kiirkoolituse saanud vabatahtlikud teistest jõuametitest, ministeeriumidest, aga ka sisekaitseakadeemia kadetid ja naiskodukaitsjad. Teiste seas on teisipäeva hommikuse seisuga juba kaks kuuetunnist vahetust läbinud Sandra Raudsepp, kes muidu töötab ministeeriumi sisekontrolörina.

"Ma ei saa öelda, et selline tuntav ärevus oleks valdav, pigem on need üksikud kõned, kes otsivadki sellist rahulikku vestlust lihtsalt. Aga see on väike osa," mõtiskles Raudsepp. "Inimesed on suhteliselt ratsionaalselt mõtlevad ja saavad aru, et tuleb mõistusega kaasa minna selle olukorraga."

"Kui me räägime ärevusest ja hirmust, siis paradoksaalselt on meil seeniorid kõige rahulikumad ja nende isegi toetav suhtumine riiki ja tervishoidu on pea igapäevane," avaldas Raul Adlas. "Kõige ärevamad on ikka niisugused 20-30-aastased. Nendel on kõik võimalik, kui infokanaleid nii palju käes, et võetakse selliseid hirmutavaid pseudouudiseid ja sealt tekivad küsimused, et kas nii või naa ja mida te salgate ja mida te varjate."

Adlas: Eesti pole varem sellise väljakutse ees seisnud

Raul Adlast võib nimetada kiirabi veteraniks, aga tema sõnul pole Eesti varem sellise väljakutse ees seisnud. On olnud suuri torme, ohvriterohkeid liiklusõnnetusi ja 2001. aasta metanoolitragöödia, aga kõigi märkide järgi tuleb koroonaepideemia oluliselt tõsisem.

"Metanoolitragöödia kestis paar nädalat või isegi natukene rohkem ja need mürgistunud patsiendid jagunesid selle mitme nädala peale ära. Epideemiate puhul on see halb, et see kestab väga kaua ja ta kipub selle perioodi lõpus ära kurnama kõiki – nii päästjaid-politseinikke, kes piire valvavad kui igasuguseid ametnikke, kes tegelevad inimeste abistamisega, eelkõige muidugi tervishoiutöötajaid. Ja selles mõttes on epideemia kõikidest suurõnnetustest kõige keerulisem ja kõige raskem lahendada."

Adlase hinnangul võib asi Eestis tõsisemaks minna juba selle nädala lõpus, kui hakkavad tekkima esimesed rasked koroonapatsiendid. Hetkel käibki staabis ettevalmistus suurema hulga töötajate majutamiseks, sest kardetavasti aega kodus käia ei saa olema. Paljunäinud Adlas tunnistab, et kõik annavad endast parima, aga nii erandlikus olukorras on oht, et ikkagi ei olda kõigeks valmis. Sündmuste arenedes muutuvad ka protseduurid.

"Kindlasti mõjutab tänapäevases infoühiskonnas ka noort kiirabitöötajat väga palju sotsiaalmeedias ja ka mujal selline ärevus ja igasugused fake news'id, seega võib-olla jääb kooliharidusest natuke väheks ja ka tööandja peab ikkagi hommikuti briifima töötajad, selgitama, mis toimub, mis me täna teeme ja milline on kaitsevarustuse tase, mis on eesmärgid riigis. Ja seda me ka oma majas teeme," selgitas Adlas. "Natuke meenutab sellist lahingusse minekut, kus kindral rivi ees käib ja räägib, mis me tegema hakkame."

Üle Eesti on kokku 104 kolmeliikmelist kiirabibrigaadi, kes peaksid teenindama kõik avariid, õnnetused ja muud kriitilised patsiendid, kuid viimase nädala tegeleti peamiselt koroonaviiruse testide võtmisega. Veel reedel polnud Adlas valmis meid vastu võtma, kuid kuna esmaspäevaks oli viirus nii levinud, et laustestimisest loobuti, samas kriitilisi koroonapatsiente veel pole, tegi ta "Pealtnägijale" tuuri.

Piiride sulgemine kajastus ka hädaabinumbri töös

Eriolukorra suurim eesmärk üle Eesti on tegelikult püüda saavutada olukord, kus korraga ei saabuks suurt hulka kriitilisi koroonapatsiente, mis ummistaks nii kiirabi kui haiglad ja tuleks hakata tegema ränkasid valikuid. Ainuüksi see, kui mõnes muus piirkonnas tekib äge puhang ja appi tuleks saata Tallinna kiirabid, lööks pealinnas esmaabi tagamise sassi. Teine suur murekoht on just meedikute kaitsevahendid, sest kui nemad ise haigestuvad, tähendab see kardetavasti abita jäävaid inimesi.

"Kuskil sada kakssada tükki läheb neid päevas, aga olukorras, kui epideemia jõuab tippu, läheb meil neid natuke üle tuhande iga päev," sõnas Adlas. "Siis peab olema veel natukene ressurssi juures ja praegu aktiivselt ka nende otsingutega tegeleme, aga õnneks juba paistavad mõned lahendused, nii et mul on, ütleme, kaheksakümmend protsenti veendumus, et selleks hetkeks oleme ka need varud täiendanud, kui see päev käes on."

Kui veel eelmisel nädalal helistati numbril 112 peamiselt seoses sümptomitega, siis nädala alguses, kui suur osa maailma riike teatas piiride järsust sulgemisest, kajastus see ka hädaabinumbri töös.

"Esile kerkivad ikkagi konsulaarküsimused," nentis vabatahtlik kriisitelefoni nõustaja Sandra Raudsepp. "Kuidas see piiriületus toimub, kas saab korraks üle piiri käia, kas saab tööle käia, kuidas tagasi saab – see teema on väga tugevalt õhus."

Kiirabiõed ja päästekorraldajad tunnevad end eriti vajalikuna

"Pealtnägijaga" vestelnud kiirabiõed ja päästekorraldajad möönavad, et pinge ja perest rohkem lahus olemine kurnab, samas tunnevad nad end just sellisel kriisi ajal eriti vajalikuna.

"Ma arvan, et need kõned päeva lõpuks tekitavad sellise tunde, et tasus tulla," ütles Raudsepp. "Mul on olnud ka täna väga reibas vestlus ühe vanahärraga, kes oma sõnul elas metsa sees, aga ei olnud väga hästi kursis nende sümptomitega, mida ta peaks jälgima. Ta rõhutas, et ta on kõrges eas ja vestluse jooksul ma lugesin talle need sümptomid ette, härra mõtles reipalt ja ütles: "Ei, selliseid sümptomeid mul ei ole ja üleüldse olen terve nagu roostes raudnael.""

"Aitäh seal kõne lõpus annab kohe kas enesekindlust või sellist tunne, et ma teen seda tööd hästi. Et inimene jäi ju sellega rahule," ütles päästekorraldaja Anne Kuuskmann.