Ööl vastu 16. aprilli täitus järjekordne – juba korra pikendatud – tähtaeg peaministri kohusetäitjale Benyamin Netanyahule ja opositsiooniliider Benny Gantzile ühtsusvalitsuse moodustamiseks, mis aga ei õnnestunud. Nüüd on kolmeks nädalaks sõna Iisraeli parlamendil Knessetil

Netanyahu juhitav parempoolne partei Likud on Iisraelis võimul alates 2009. aastast. Poliitikuna osav ja halastamatu Netanyahu tundus olevat võitmatu, kuni talle viskas kinda tsentristliku Sini-Valge erakonna liider Benny Gantz, kes on endine Iisraeli armee ülemjuhataja.

Riigis toimusid parlamendivalimised nii aprillis kui ka septembris 2019, kuid kumbki poliitik ei suutnud koguda Knessetis enamuse toetust. Nii mindi 2. märtsil uuesti valimistele, seekord juba koroonakriisi tingimustes.

Aastapikkuses poliitilises tupikseisus on juhtunud nii mõndagi: on mindud vastase poole üle, lastud käiku laimukampaaniaid ja kasutatud seninägematuid poliitilisi relvi. Viimastest üllatavaim oli märtsi lõpus Gantzi otsus lasta end Likudi toetusega Knesseti spiikriks valida. Sellega lõhkus ta küll oma partei ja solvas paljusid hingepõhjani, kuid samas sai hoova Likudi kontrollimiseks.

Ometi lõppes Netanyahule ja Gantzile antud aeg ühtsusvalitsuse moodustamiseks 15. aprilli südaööl tulemusteta. Nüüd saab 21 päeva jooksul võimaluse valitsust moodustada parlamendisaadik, kes suudab koguda Knessetis 61 toetushäält; kui see ei õnnestu, tulevad neljandad valimised.

Võimalikud stsenaariumid tõenäosuse järjekorras on Iisraeli päevalehe Haaretz hinnangul järgmised. Kõige tõenäolisem on, et Netanyahu ja Gantz jõuavad kolme nädala jooksul siiski kokkuleppele, moodustatakse rahvusliku ühtsuse valitsus ja kolmeaastane peaministriaeg jaguneb Netanyahu ja Gantzi vahel kaheks võrdseks pooleks.

Teise võimalusena näeb Haaretz Knesseti laialisaatmist ja uusi valimisi; kolmas variant oleks mõnede Sini-Valge partei saadikute ärameelitamine Likudi poole ja parempoolse koalitsiooni moodustamine.

Titaanide heitlus

Mille nimel see titaanide heitlus käib? Loogika ütleb, et mida leppimatum võitlus, seda suuremad peaksid olema erinevused seisukohtades. Samas, maailm on muutunud ning ratsionaalne loogika ei anna inimeste – ehk ka riikide? – sammude prognoosimisel enam alati õigeid vastuseid.

Kui Likudi seisukohad on kümnendi jooksul tuttavaks saanud, siis Benny Gantz tuli poliitikasse üsna tundmatuna ja selgelt "anti-Netanyahu" kandidaadina. Tema parteigi meenutas pigem sõpruskonda, kuhu kuulusid raudse renomeega mehed nagu endine armeejuht Gabi Ashkenazi ja ekskaitseminister Moshe Ya'alon.

Algul oli Gantz Netanyahuga võrreldes napisõnaline ja mitte kuigi veenev. Tema platvormis pandi rõhku haridusele ja teadusele, samal ajal majandusosa polnud kuigi detailne; mainiti naiste jõustamist ja tehti paar ettepanekut Iisraeli ortodoksijuutide kogukonna kasvava mõju kärpimiseks, näiteks ühistranspordi lubamine sabati ajal ja tsiviilabielude seadustamine.

Kampaania algul ei olnud Gantz Palestiina, Iraani ja muudes julgeolekuküsimustes kuigi selgesõnaline. Seega võis talle väljastpoolt vaadates tekkida teatud "rahutuvi" oreool, kuid Iisraeli sees loeti märke teisiti.

Gantz kõnetab Iisraeli tsentrivalijat juba oma minevikuga: pärit holokaustis ellu jäänud ashkenazijuutide perest, moshavis¹ üles kasvanud ja yeshivas² õppinud sabra³.

Erinevalt pikalt Ameerikas elanud Netanyahust on Gantz tõeline "maa sool", kelle terve elu on olnud seotud Iisraeli sõjaväega. Armee ülemjuhataja oli ta 2011-2015; sellesse aega langeb 2014. aasta Gaza sõda, milles hukkus 1364 terroristi, ja Hamasi sõjalise liidri Ahmed Jabari tapmine. Seega on Gantzi biograafias teravat terast omajagu: pehme olemisega mees Iisraeli poliitikas kaugele ei jõuagi ja vasakpoolse silt samuti edasi ei aita.

Gantzi elulugu ning tema lihtne olemus on aga omal kombel nostalgilised. Ta on ehitanud oma kampaania üles ideele, et Iisraeli riigi huvid peavad seisma kõrgemal isiklikest ambitsioonidest, usulistest ja sektantlikest huvidest ning parteipoliitikast.

Julgeoleku rindel oluliste muutusteta?

Gantzi seisukohad on valimismaratoni käigus nihkunud oluliselt Likudile lähemale; õigemini, ta on pidanud sõnastama oma seisukohad Iisraeli põhilistes julgeolekuteemades, ja need ei osutunud Netanyahu omadest kuigi erinevaks.

Palestiina küsimuses avaldas Gantz toetust jaanuaris avalikustatud Donald Trumpi rahuplaanile ning peab vajalikuks Läänekalda juudiasunduste territooriumi liitmist Iisraeliga; erinevalt Likudist on ta küll rõhutanud, et seda tuleb teha rahvusvahelise dialoogi käigus.

Samuti on Gantz kinnitanud, et Jordani jõe org on Iisraeli lahutamatu osa ning riigi idapoolne kaitsebarjäär mistahes konflikti korral, seega on selle ala kontrollimine julgeoleku seisukohalt kriitilise tähtsusega. Ta tunnistab vajadust Palestiina-küsimus rahumeelselt lahendada ning ilmutab valmisolekut osast territooriumist loobuda, kuid enamasti hoidub mainimast Palestiina riiki.

Kui meenutada 2000. aastate keskpaika, siis just tollal, Ehud Olmerti ja Tzipi Livni ajal, hakkas Iisraeli poliitikute selleteemalisest retoorikast kaduma sõnapaar "Palestiina riik". Selle asemel mainiti eelkõige vajadust luua juutide ja palestiinlaste vahele eraldusjoon, kaitsmaks Iisraeli juudiriigina ja elanike julgeolekut.

Vähehaaval, kuid järjekindlalt on kahe riigi lahendus muutunud ebatõenäolisemaks. Trumpi rahuplaani tunnistas enamik rahvusvahelisest üldsusest teostamatuks, kuid reaktsioon sellele oli leige, sealhulgas juhtivate Araabia riikide poolt. Ka Gantz on just sellise pragmaatilise suhtumise esindaja.

Seega ei ole oodata, et võimalik võimuvahetus – või võimu jagamine opositsiooniga - tooks Iisraelis endaga kaasa väga suuri muudatusi. Iisraelis on poliitikutel selles teemas lihtsalt n-ö selg vastu seina.

Minister Litzmani juhtum

Gantzilt võiks oodata samme ortodoksiringkondade mõju ohjeldamiseks. Koroonakriis on toonud tähelepanu keskmesse hassiidi judaistlikku liikumisse kuuluva tervishoiuministri Yaakov Litzmani vastuolulise isiku.

Ma ei oska arvata, kui paljud Iisraeli külastanud eestlased on sattunud ortodoksi linnajagudesse Mea Shearimi Jeruusalemmas ja Bnei Braki Tel Avivis, aga ega sinna uudishimutsejaid eriti ei oodatagi. Sealne kogukondlik eluviis teeb sotsiaalse isoleerumise keeruliseks ning nakatunute arv neis on hirmutavalt suur.

Litzman algul eitas epideemia tõsidust, osales omaenda ministeeriumi juhiseid rikkudes ühispalvustes ja andis ka ise aprilli algul positiivse koroonatesti. Iisrael on tuntud arenenud tervishoiusüsteemi ja kõrge teaduspotentsiaali poolest ning sealsed meditsiiniringkonnad on korduvalt nõudnud Litzmani asendamist professionaaliga.

Samas pole põhjust arvata, et tsentristid võimule saades ortodokside osas väga järske samme teeksid, sest see lõhestaks ühiskonda liiga sügavalt. Sel põhjusel ei kaasata ilmselt valitsusse vene taustaga partei Yisrael Beiteinu liidrit Avigdor Libermani, kellel on Iisraeli poliitikas sageli kaalukeele roll olnud ning kes käesoleva kriisi ajalgi juba jõudnud mõlemasse leeri kuuluda.

Liberman on ortodokside suunal eriti sõjakalt meelestatud ja tema peamine nõudmine on olnud neile sõjaväekohustuse kehtestamine. Nii konfliktset meest praegu valitsusse võtta ilmselt ei saa, kuna kui ühtsusvalitsus ka teoks saab, siis niikuinii saab koosmeel ministrite vahel olema habras.

Igatsus riigimehelikkuse järgi

Kindlasti on praeguse vastasseisu üks põhjus Netanyahu ülbevõitu suhtlusstiil ja populistlik kõikelubatavuse tunne, mis lubab tal ka tõsiste kriminaalsüüdistuste all olles peaministritoolist kinni hoida.

Kuid ainult "stiiliküsimuste" pärast nii tõsist kriisi ei tekiks. Usun, et paljude iisraellaste jaoks on riivatud nende alateadlikku veendumust, et hoolimata tehtud vigadest ja võimalikust ülekohtust püsib ja toimib Iisraeli riik ajaloolise õigluse, seaduslikkuse ja moraalse üleoleku kindlal alusel. Kui see veendumus räsida saab, siis tekivad riigi raison d'etre'i (olemasolu põhjuse) pinnale ohtlikud kriimud.

Iisraeli ajaloos tõuseb esile mitu poliitikut, kes on pöördelistel hetkedel teinud otsuseid, mida osa nende kaasmaalasi on pidanud lausa reetmiseks või igal juhul liigseks järeleandlikkuseks: Menachem Begin ja tema poolt 1979. aastal allkirjastatud rahuleping Egiptusega; Yitzhak Rabin, kes algatas Oslo rahuprotsessi ja maksis selle eest eluga; Ariel Sharon, kes 2005. aastal likvideeris juudi asundused Gazas. Koroonapandeemia ei ole küll seda mõõtu kriitiline hetk, kuid igatsus kogeda riigimehelikkuse puudutust on olemas praegugi.

"Praegu ei ole aeg vastandumiseks ja lõhestumiseks. On aeg riigi vastutustundlikuks, pühendunud ja patriootlikuks juhtimiseks," selgitas Benny Gantz oma otsust luua ühtsusvalitsus peaminister Benyamin Netanyahuga. Järgnevad kolm nädalat peavad näitama, kas see õnnestub või mitte.