Palun ära võta koera, kui su tööpäevad kestavad varahommikust hilisõhtuni. Ära võta koera, kui sa ei taha iga ilmaga õues käia. Ära võta koera, kui sa arvad, et tema koht on ketis või päevade kaupa üksinda aias. Ära võta koera, kui sa oled rahaliselt keerulises olukorras. Ära võta koera, kui tema järelt avalikus ruumis koristamine käib sinu uhkuse pihta. Ära võta koera, kui sa tahad kedagi korraks silitada. Ära võta koera, kui äranäritud tossud või okse vaibal ajavad sind marru.

Kevadel, eriti praeguse eriolukorra ajal, mil paljud inimesed maakodudesse pagenud, tekib ilmselt mõnelgi mõte võtta koer. Kes siis koera ei tahaks – neil on ju pruunid (vahel isegi sinised) silmad ja pealegi on kutsikad nii armsad. Enne kui ostma tormate, palun siiski tõsiselt järele mõelda.

Alustame algusest

Koeravõtt ei tohi olla impulssotsus. Koer on elusolend, kellest saab kõigi teistega samaväärne ja armastatud pereliige 10-15 aastaks ning kelle tulek peab olema väga põhjalikult kaalutud.

Muu hulgas tuleb endalt küsida – kas ma üldse olen koerainimene ja tegema selgeks, mida koer igapäevaellu kaasa toob. Kas ma tegelikult olen koeraks valmis? Kas mul on koera jaoks võimalused? Mida koer vajab ja kas mul on koera vaja? Küsima koeraomanikest sõpradelt või tuttavatelt, mida elu koeraga tegelikkuses tähendab?

Ja siis küsima uuesti – kas ma saan koerata? Kui ei saa, siis edasi mõtlema ja põhjalikult lugema ning uurima, milline on minu elustiili, iseloomu ja ootusi silmas pidades sobivaim tõug.

Äkki hoopis krants? Varjupaikades on palju suurepäraseid segaverelisi koeri, kes endale head perekonda otsivad. Nendega saab minna tutvust sobitama ning jalutama. Ka selline kogemus võib anda iseenda kohta koerateemal vajalikku informatsiooni. Ja siis veel mitu korda mõtlema – kas ma ikka olen selleks valmis?

Ükski koer ei sünni komissar Rexiks

Koer on inimese parim sõber, ta vajab inimest ja inimese seltskonda. Teda ei tohi ega saa jätta tundideks, päevadest rääkimata, üksi või panna aianurka ketti. Koeraomanikuna ei ole te enam oma aja peremees ning ei saa liikuda nagu hing ihaldab, sest keegi, kes teist täielikult sõltub, ootab teid. Teie saate temata, tema teieta aga mitte. Rootsis võeti vastu isegi seadus, et koer võib omapäi olla vaid kuni kuus tundi.

Koeraga peab käima jalutamas - ka nendega, kes elavad eramajas - iga päev ja iga ilmaga, igal aastaajal ja vähemalt kolm korda. Üks neist käikudest peaks kestma ajaliselt tunnikese kui mitte paar ning kui elate linnas, võiks see aset leida looduses.

Koera tuleb toita. Kvaliteetne koeratoit maksab palju, sest hea omanik ei anna oma lemmikule kuivtoitu, mille suur kott maksab alla kümne euro, vaid sellist, mille hind algab mitmekümnest. Paljud koerad saavad tänapäeval hoopis toortoitu ja selle maksumus on veelgi suurem.

Koeraga peab käima koolis. Ei ole vahet, kas ta on sülekoer või hoopis bernhardiin - koera peab koolitama, et ta oskaks käituda ja suudaks olla normaalne ühiskonna liige. Selleks kõigeks on vaja omanikul leida esiteks aega, teiseks raha ja kolmandaks motivatsiooni. Ükski koer ei sünni komissar Rexiks. Isegi kodukoera õpetamine on omanikult kannatlikkust nõudev ning osade isendite puhul vaevarikas igapäevane ja aastatepikkune protsess.

Koeraga tuleb käia arsti juures ja koertel, tuletan meelde, ei ole haigekassat. Kutsikat tuleb algatuseks 2-3 korda vaktsineerida, lisaks peab koer saama neli korda aastas parasiiditõrjet (ussi- ja puugirohud).

Kui läheb hästi ja täiskasvanud koer on terve, siis edaspidi ongi vaja ehk kord aastas kulutada mõnikümmend eurot kohustuslikule vaktsineerimisele. Kui aga nii hästi ei lähe, on loomakliinikust saadavad arved tuhandetes.

Tõukoertest

Edasi – tõukoer on koer, kellel on tõupaberid. Registreerimistunnistus ehk tõutunnistus ei maksa muide sadu eurosid, vaid kinnitab koera põlvnemist. Kui paberit ei ole, on koer segavereline ehk krants, isegi kui ta meenutab välimuselt näiteks labradori retriiverit.

Iga suvalise templiga paber ei ole tõupaber, Eestis kehtivad FCI liikmesorganisatsioonide omad ning Eesti Kennelliit aitab kindlasti leida vastuse küsimusele, kas tegemist on tunnustatud dokumendiga.

Siinkohal meenub aastatetagune lugu, mil toonase populaarse tõu kannatamatu soovija otsustas naaberriigis pea 20 000 krooni kutsika vastu vahetada. Kodus uhkelt pabereid lehvitades selgus, et need polnudki need õiged ja soetatud oli hoopis väga kõrge hinnaga krants.

Kindlasti tuleb vahet teha tõutunnistusel ning lemmikloomapassil – esimene neist on juba mainitud põlvnemise kinnitus, teine aga reisidokument, milles kirjas koera vaktsineerimised ja mikrokiibi number. Tõug märgitakse lemmikloomapassi kasvataja (omaniku) ütluse alusel.

Tõukoera ei ole reeglina (kasvataja ja tulevase omaniku omavahelised kokkulepped on iseasi) võimalik osta paarisaja euro eest, välja tuleb käia keskmiselt hoopis 600-1500 eurot. Kui otsusel koer võtta on tõsi taga, on tulevane omanik seda raha hoolsalt kogunud.

Paljud kasvatajad ei võta jutule hinnast allakauplejaid ega paku ka järelmaksuvõimalust, erandid on teatud juhtudel muidugi võimalikud. Tõukoera hind kujuneb hea kasvataja suure töö tulemusena – terved ja tõustandarditele vastavad isendid viiakse omavahel hoolsa kaalumise tulemusena kokku ning õnnestumise korral sünnib pesakond, kelle kasvatamine vähemalt kaheksa nädalat on kõike muud kui piknik pargis.

Kui tõukoera hind on kohe alguses turuhinnast oluliselt allpool, on selleks kahjuks pea alati mingisugune valgustkartev põhjus. Jätke meelde, et kuni leidub kasvõi üks inimene, kes on valmis ostma kutsikavabrikus sündinud koera (jah, need paarisajaeurosed "tõukoerad" tulevad just sellistest, millistes toimuvat loomapiinamist näete mõnikord uudistesaatest, hoiate kahe käega peast kinni, ilmselt valate pisaragi), need õudused ei kao.

Lapsele ei võeta koera

Kutsika tulekuks tuleb teha põhjalikke ettevalmistusi ja üsna suuri rahalisi kulutusi ning kõik endast olenev, et ema ja õdede-vendade järele igatsev koerabeebi tunneks end turvaliselt ja armastatuna – magate tema juures, kussutate ja nunnutate, teete mida iganes, et tal oleks hea.

Vastutusvõimelise täiskasvanu jaoks ei tule ootamatusena, et kutsikas teeb alguses oma hädasid tuppa (ja neid loike ja hunnikuid teeb ta palju ning need on iga päevaga suuremad); et kutsikas närib ja lõhub, kiunub, haugub ning teeb igasuguseid pahandusi.

Lapsele ei võeta koera. Koera võtab täiskasvanu, kes selle otsuse eest ka vastutab. Vastutab, et lapsele tehakse selgeks, kuidas tohib koera kohelda, mida võib ja mida mitte. Paljud koerad lastega elama ei sobigi. Samuti tuleks kõikidele pereliikmetele  enne koeravõttu tervisetestid teha, siis jääb ära imeväel tekkinud "allergia" tõttu kutsikast loobumine ja talle uue kodu otsimine.

Olen ise mitmele väga heale sõbrale ja tuttavale öelnud, et nad ei võtaks koera. Ei, seda ei ole hea öelda ja on tulnud ette ka solvumist, kuid see läheb mööda ning mõnigi on hiljem aususe eest tänanud. Seega panen teile südamele – ärge otsustage uisapäisa, mõelge hoolega, kaaluge plusse ja miinuseid, uurige ja küsige. Iga koer on väärt head inimest, suur osa inimesi koera aga mitte. 

Kirke Ert on 2003. aastast olnud koeraomanik ning oli 2002-2014 telesaate "Sõber koer" autor, saatejuht ja toimetaja.