Tõnu Viik: viirus, teadus ja poliitika ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tõnu Viik.
Tõnu Viik. Autor/allikas: Elena Vareiko / ERR

Ainus inimtüüp, keda koroonakriisi ajal veel koos teadlastega kuulatakse, on majandusanalüütikud, kes hindavad majandussurutise mõjusid ning prognoosivad rahaturgude ja aktsiate käitumist, arutleb Tõnu Viik.

Koroonakriisil on üks huvitav omadus, mis toob ilmekalt välja selle, kuidas tänapäeva ühiskonnad toimivad.

Valitsused üle maailma on enam-vähem sünkroonselt kehtestanud sarnaste põhimõtetega eriolukorra, miljardid inimesed on üleöö muutnud oma töö- ja elukorraldust, mitu majandussektorit üle maailma on seiskunud, ning me vaatame vastu iseendi algatatud ümberkorralduste tagajärjel süvenevale majanduskriisile.

Me oleme kõike seda teinud headel põhjustel – vältimaks suure hulga inimeste üheaegset nakatumist, selle tagajärjel tervishoiusüsteemi kokkukukkumist - ning omakorda selle tagajärjel tekkida võivat sotsiaalselt kaost. Seega me väldime oma teadliku tegevusega ühte ebasoovitavat sündmuste seeriat, mis leiab aset … tulevikus.

Me usume, et võim käitub adekvaatselt

Silma torkab selle tulevikustsenaariumi mittekäegakatsutav iseloom. Kuidas me teame, et selline sündmuste ahel meid tulevikus varitseb? Meil puudub enamasti igasugune vahetu kontakt asjaga, mille nimel me oma elu ümber korraldame.

Ehk teisisõnu, oht, mida me erakorraliste meetmete abil proovime vältida, on enamikule inimestest isiklikult mittetajutav, mittekohene ja mitteisiklik. Ent sellegipoolest oleme me radikaalselt muutnud oma elu, ning enamasti vabatahtlikult, sest me usume, et me ühiskonnana teame, mida me teeme.

Me usume, et võim käitub adekvaatselt ja et karantiin on õigustatud. Muidugi leidub ka selles küsimuses vandenõuteoreetikuid, aga õnneks vähe.

Me oleme mõistagi üsna sageli arvamusel, et see, mida me ühiskonnana teeme ja kuidas meie ühiselu on korraldatud, on õige. Näiteks, et riigieelarve peab olema tasakaalus ("võlg on võõra oma") või et lapsed peavad käima koolis või et majandus peab kasvama või et eesti kultuur vajab hoidmist või et demokraatlik valitsemine on parem kui mittedemokraatlik.

Kust me selliseid asju teame? Need on konsensuslikud ja iseenesestmõistetavad tõed, mida jagavad Eestis enamik inimesi ja poliitikuid, kellele kõigile tundub, et need asjad on küsimatagi õiged.

Seega me teame neid asju tänu iseenda ja teiste ühisele meelele: need asjad on õiged, sest meile kõigile tundub, et need on õiged. Võib öelda, et tegemist on jagatud alusväärtuste või -veendumustega, mis ise tõestust ei vaja, küll aga võib nende abil tõestada, õigustada või väärtustada kõike järgnevat.

Aga kuidas me teame, et riiklikult normeeritud suhtlusdistantsi hoidmine on parem viis eelkirjeldatud sündmusteahela ärahoidmiseks kui näiteks kollektiivne patukahetsus, vihas(t)e jumala(te) lepitamine või rahvuse puhastamine kõlbelisest korruptsioonist, tugevam usk eestlusesse?

Kuidas me teame, et võimalikus tulevikus aset leidvaid traagilisi sündmusi põhjustab eriliste omadustega geneetilise koodi kandjat sisaldav valgukapsel nimega SARS-CoV-2, mitte jumala viha või ühiskonna moraalne allakäik? Ja kuidas me teame ravivõtetena mitte kasutada aadrilaskmist, palvet ega nõiasõnu, vaid sümptomite leevendamist, hingamisaparaate ja lähitulevikus loodetavasti ka vaktsiini?

Kõlab uskumatuna, aga asi ei saa olla muus kui meie jäägitus usalduses teaduse ja teadlaste vastu.

Seejuures ei ole poliitilisel väljal eri leere; ei ole erakondi ega poliitilisi jõude, kes ütleksid, et nemad toetavad hoopis religiooni poolt välja pakutud lahendusi, või teisi, kes ütleksid, et nemad tahaksid selle probleemi lahendada iidsele rahvatarkusele või talupojamõistusele tuginedes.

Keegi ei ürita metsarahva esindajana puudelt tarkust ammutada ega otsi seda inimkonna ajaloo kõige vanematest tekstidest. Vastupidi, kõik on ühel meelel, et ainult teadusel on siin midagi öelda. Ja kõik mõistavad, kui ohtlikud võivad olla teistest teadmise allikatest pärinevad retseptid ja nõuanded.

Erakordne usaldusavaldus teaduse suhtes

Erakorraline olukord tekitas erakordse usaldusavalduse teaduse suhtes. Või siis tõi välja, et me ei taha või oska eriti millessegi uskuda, sest mitte ükski tavapärane teadmise allikas (terve mõistus, ilmutus, spirituaalsed sõnumid, rahvatarkus, jms) teadusega ei konkureeri – vähemalt mitte siis kui asi tõsiseks läheb.

Muidugi võtsid poliitikud üht-teist ette ka oma tarkusest lähtudes: taganeti Euroopa Liidu ühtse turu põhimõtetest ja ummistati riigipiirid, prooviti osa välismaisest tööjõust riigist välja ajada. Mõned üritavad kriisiolukorras lahkarvamusi tekitanud pensionireformi läbi suruda. Aga põhiosas kuulati ikkagi seda, mida teadlased ütlesid.

Oleme kummalises olukorras, kus jumalad vaikivad, vaimudega kõnelejail pole midagi öelda, ettevõtjad ei oska oma edukogemusest lähtudes midagi teatada, ning isegi rahva tõelist tahet lugeda oskavate poliitikute hääl on omandanud pisut tagasihoidlikuma tooni. Selles on pisut vähem (varem nii hästi etendatud) eneseusku ja tõeveendumust.

Valitsused üle maailma moodustavad kriisikomisjone parteitutest inimestest, kes ei kuulu ühegi erakonna toitumisahelatesse. Vaimulikud eesotsas Rooma paavstiga teevad nii, nagu teadlased ütlevad. Missad jäävad ära, sest kogudus usub ja kirikuõpetaja õpetab, et suhtlusdistantsi hoidmine on tulemuslikum kui ühine palve. Ainus inimtüüp, keda veel koos teadlastega kuulatakse, on majandusanalüütikud, kes hindavad majandussurutise mõjusid ning prognoosivad rahaturgude ja aktsiate käitumist.

Nutikamad valmistuvad kriisist kasu lõikama. Käib lobi valitsuse otsuste mõjutamiseks, et toetusmeetmeid helikopterilt hädalistele ei külvataks, vaid et need ikka majanduse mootori, ettevõtjateni jõuaks. Aga sellegipoolest iseloomustab meie olukorda Heideggeri kuulsa väite parafraas: ainult veel teadlased võivad meid päästa.

Kas see erakorraline usaldus teaduse vastu kestab kuni eriolukorra lõpuni või on tulevikus meie ühiskond teaduspõhisem kui varem? Kas tulevikus hakkavadki valitsuskabineti istungitel sõna võtma teadlastest eksperdid? Kas me ühiskonnana panustame tulevikus teadusesse rohkem, kas teadusrahastus muutub samasuguseks eelarveliseks prioriteediks nagu näiteks riigikaitse?

Mõni autokraatia võib ehk sellesuunalisi samme astuda, aga Lääne demokraatiates tunduvad niisugused väljavaated ebatõenäolised. Inimesed ja ühiskonnad üldiselt ei muuda oma mõtlemist muidu, kui olukord neid selleks ei sunni, ning see kehtib eelkõige alusväärtuste ja veendumuste puhul.

Koroonakriis ei kujune loodetavasti nii sügavaks, et püsivalt meie käitumist muuta. Pealegi puudub kriisiolukorras kaasatud teadlastel nii oskus kui ka agenda oma ajutiselt kõrge staatuse konverteerimiseks Eesti teaduse olukorra parandamiseks.

Seega peaksid vähemalt kriisi hea lõpu puhul vanad autoriteedid põõsastest jälle välja tulema. Poliitikud hakkavad jälle teadma, mis on rahvale parim, talupojamõistus muutub uuesti teraseks, esoteerikud taastavad ühenduse kosmiliste jõududega, euroopa kultuuri tuumväärtused loonud kristlik kirik jätkab tähtsusetustumise kursil ning ettevõtjatest arvamusliidrid kuulutavad taas, et raha ei tule seina seest ja et semiootika õppekavad tuleks kiiremas korras sulgeda.

Aga kui asi taas tõsiseks läheb, kas siis on jälle nii, et meil ei ole ühtegi autoriteeti peale teaduse?

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: