Dagmar Narusson: avatud dialoog ja ebakindluse tolereerimine eriolukorras ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Dagmar Narusson
Dagmar Narusson Autor/allikas: Jüri Kuusk

Üsna inimlik on, et me tahame õigeid lahendusi ja tahame kontrolli olukorra üle. Eriti soovime, et keegi teine kontrolliks meie elu ja ütleks, mis on õige. Siiski, me võidame rohkem, kui oleme suutelised kuulama polüfooniat ehk erinevaid seisukohti, kirjutab Dagmar Narusson.

Oleme enam kui kuu aega olnud eriolukorras ja see kogemus on olnud ainukordne. Arvan, et suur osa meist mõistab nüüd (kui vähegi tahab mõista), kuivõrd seotud me omavahel oleme. Minu koduspüsimine ja teised käitumisvalikud mõjutavad sind ning sinu vastutustundlik käitumine mõjutab mind.

Individualistlikule ühiskonnale omane iga inimese vastutus on nii selgelt olukorda sisse kodeeritud. Iga üksiku tegevusel on mõju teise tervisele. Samal ajal ei ole mina taolist suure maailmakogukonna solidaarsust oma eluajal varem kogenud.

Oleme kõik korraga siin planeedil olukorras, et üks viirus on meie senise elu peatanud. Põgeneda ei ole kuhugi. Ei saa planeeti peatada ja öelda, et aitab, ma ei taha enam ja ma astun maha. Olukorrast saame välja ainult kõik koos pingutades. Praegu on vaja kesta ja ebakindlust taluda.

Avatud dialoog

Uues ja tundmatus olukorras ei ole paljudele küsimustele täpseid vastuseid. Ebakindlust on aga võimalik õppida tolereerima. Ma arvan, et avatud dialoog ja tuleviku dialoog ehk etteaimamised (ingl k. anticipation) annavad ebakindlusega toimetulemiseks häid ideid. Avatud dialoogis on eriline tähelepanu kahel printsiibil, milleks on esiteks dialoogi (k.a. polüfoonia) kujundamine ja teiseks ebakindluse tolereerimine.

Avatud dialoogi lubamine võimaldab luua mõtteruumi või teisisõnu psühholoogilise ruumi, kus on olemas avatus, vastutustunne inimeste ja suhete ees ning ei ole strateegilist kavatsust keerulises olukorras iseenda egoistlikku agendat ellu viia. Igasugune ühepoolne kavatsust avab ukse monoloogilisele objektisuhtele.

Hea või toimiv muutus ei tule ühe inimese või osapoole agenda elluviimise kaudu. Üksnes paljude osavõtul toimuva avatud dialoogi kaudu saame ühiselt leida võimalusi edasiliikumiseks. Ja avatud dialoog annab võimalused ebakindluse talumiseks.

Avatud dialoogi väärtuse kohta saab lühidalt öelda, et see võimaldab inimestele pakkuda kogemust olla kuulatud, respekteeritud ja valideeritud. Avatud dialoogi põhimõte on teise ja teistsuguse unikaalsuse kohene respekteerimine. Igaüks meist on kusagil ja mingisugustes tingimustes kellegi silmis see teine, teistsugune.

Keerulises ja mitmetahulises olukorras avatud dialoogi astudes tajume üsna ruttu, et me hoopis ise oleme kellegi teise silmis teistsugune või teistsuguste vaadetega. Seega saame me hakkama keerulistes olukordades ja omavahelistes suhetes juhul, kui võtame ise teistsuguse sallimise suhtlemisse, suhetesse ja olukordade lahendamisse kaasa. Kuid veelgi enam, avatud dialoogi arendajad ütlevad, et teistsugususega kaasneb polüfoonia ehk vaadete paljusus.

Dialoogi teebki tegelikult võimalikuks üksnes polüfoonia. Polüfooniat ei pea kartma, vaid see viib edasi. Siinkohal tuleb tähele panna, et polüfoonia on mitmetasandiline.

Esiteks, erinevatel inimestel on erinevad vaated, teadmised, kogemused elus ettetulevate nähtuste kohta. Teiseks, igal inimesel võib ühe olukorra või nähtuse suhtes olla mitu vaadet (nt arvamus kodanikuna, teadlasena, praktikuna).

Ühe inimese vaated võivad kõik erineda. Ka see on loomulik. Avatud dialoogis ma ei pea n-ö ära otsustama, mida just parasjagu ütlen, vaid ma võin välja tuua kogu selle polüfoonia, mis minu sees on. Vaid sel viisil tekib terviklikum arusaam hetkeolukorra keerulisusest ja paradoksaalsel kombel ka edasi liikumise võimalustest.

Polüfooniale lisaks on avatud dialoogis oluline vastus, teisele inimesele vastamine. Dialoogilise praktika uurijad ütlevad, et inimesele ei ole midagi hullemat kui vastuse puudumine. Inimene vajab vastust. Kuid see vastus ei tähenda hinnangu andmist või tingimata oma seisukoha juurde lisamist. Dialoogi mõistes tähendab inimesele vastamine eelkõige peegeldust. Ja veel, ka eitav vastus on vastus. Info andmine on vastus.

Dialoogi aitab siiski eelkõige kujundada peegeldus selle kohta, mida kuulaja kuulis, milliseid rõhuasetusi märkas, tundeid tajus kõneleja jutus ja milliseid mõtteid, emotsionaalseid või füüsilisi reaktsioone kuuldu tekitas ning milliseid põhjus-tagajärg seoseid kuulaja kõneleja jutus märkas.

Sel viisil avatult suheldes, polüfooniat lubades, olukorra komplekssust tajudes kujuneb dialoogiline ruum, kus igaühe panus viib edasi ja samas igaüks kogeb oma mõtlemise muutumist. See muutus toimub avatud dialoogis ilma surveta. Kriis küll survestab, kuid on vaja tarkust, millistes küsimustes vajame pikaajalist vaadet ja muutust.

Avatud dialoogi hetki (näiteks ühte kohtumist paljude kohtumiste seerias) saab ühelt poolt raamistada mõttega, et oleme täna rääkinud väga erinevatest vaadetest olukorrale ja erinevatest kogemustest, kuid me ei ole jõudnud ühele seisukohale, ja teiselt poolt, rõhutada, et me oleme rääkinud olulistest asjadest ja miks me ei võiks seda jättagi nii ning tuleme homme selle juurde tagasi. Seeläbi õpitakse ebakindlust tolereerima. Kuid ega see ei tähenda, et lahenduse otsimise protsess ei jätku.

Avatud dialoogi puhul on oluline psühholoogiline kestvus. Dialoogi fassilitaatorid ehk hõlbustajad ei tohiks ära kaduda. Avatud dialoogid aitavad siis, kui nad kestavad. Ennetavate otsuste tegemisest ja ka lõplike sekkumiste üle kergekäelisest otsustamisest hoidutakse.

Siinkohal ei pea ma silmas olukordi, mis nõuavad kiiret reageerimist ja kus otseselt elu ja tervis on ohus, vaid kogukondade ja ühiskonna funktsioneerimist. Enne otsuse tegemist tehakse mitmeid kohtumisi, kus arutatakse sekkumisi. Hoolikas, avatud dialoogi põhimõtete järgi uue mõtteruumi ja polüfoonia lubamine viib olukorda, kus kogu ebakindluse juures on võimalik astuda samme lahenduste suunas.

Kriisis, milles inimeste suhtlemine ja tegevus võib olla emotsionaalselt laetud, töötatakse meeskonnana. Erinevatel (meeskonna, grupi või kogukonna) liikmetel on seejuures erinevad funktsioonid. Koos töötamise väärtuseks peetakse asjaolu, et võimalikult paljude inimeste vaheline dialoog viib lõpuks välja hetkel kõige toimivama edasiliikumise võimaluseni (kuna ühe inimese emotsionaalselt laetud seisukohad maandatakse dialoogi käigus ja taandub hirmu, raevu, ebakindluse vms tõttu tekkinud vajadus ebaküpseid otsuseid teha).

Muutus toimub tegelikult siis, kui meil ei ole individuaalset, fikseerunud kavatsust kedagi või midagi kindlal viisil muuta, vaid oleme valmis avatud dialoogiks ja vastastikuseks jagatud koostööprotsessiks.

Tuleviku dialoogid

Tulevikku ei ole olemas ja tulevikku tuleb kujundada, ütlevad avatud dialoogi uurijad. Kui hetkeolukord on keeruline ja vajab lahendust, siis kasutatakse tuleviku dialoogi põhimõtteid ja esimesena lepitakse kokku tuleviku ajaperspektiiv. Näiteks inimesed kujutavad ennast ette situatsioonis, kui praegusest ajast on möödas aasta (aprill 2021).

Dialoogiprotsessis esitatakse küsimusi tuleviku olukorra kohta nii nagu tulevik oleks kohal. Siinkohal toon mõned näited küsimustest. Nüüd, mil aasta on möödas ja asjad on üsna hästi, kuidas elu välja näeb? Mida tegid, et see sai juhtuda? Kes aitas? Mis aitas? Kuidas aitas? Mis pani aasta tagasi muretsema? Mis pani vähem muretsema?

Tuleviku dialoogides saab nähtavaks, milliste asjaolude pärast inimesed kõige enam muretsevad. Inimesed räägivad, mis paneks neid vähem muretsema. Ja juba sätivadki samal ajal oma mõtet hetkekäitumise kohta ümber. Veel saavad selgeks vastastikused ootused, mittemõistmised, hirmud jmt ehk takistused edasiliikumisel.

Samavõrd tuleb välja, milliseid varjatud ressursse ja võimalusi inimesed märkavad ning on valmis kasutama. Tuleviku dialoog võimaldab teha korrektiive oma mõtlemises ja käitumises. Ja jällegi – see juhtub üksnes siis, kui kellelgi ei ole oma kavatsust või ettemõeldud plaani, kuhu suunas vestlusi juhtida.

"Avatus" tähendab avatud dialoogis läbipaistvust vestluse ja otsustamise protsessis. Mihhail Bahtin ütles, et me ootame vastuseid enda poolt öeldule ja see, kuidas me vastame neile on kujundatud sellest, milliseid vastuseid saame teistelt. Vastus kutsub esile uue vastuse. Selles peitub nii oht kui ka võimalus. Kõik, mida me ise otsustame või teeme, sisaldab teiste vastuseid meile, seega me peame olema tähelepanelikud.

Bahtin rõhutab, et inimesed peavad märkama autoritaarseid diskursuseid, mis peatavad dialoogi ja kus ideid ei arendata koos. Need peatavad arengu. Teistsugusus asendatakse samasugususega ja see on ohtlik.

Kui me muutume "samasugusteks" oma mõtlemises ja käitumises, siis peame arvestama, et samasugune kordab ennast ega näe võimalusi edasiliikumiseks. Dialoogi arendajad tuletavad meelde, et mure-aegadel on meil kalduvus soovida kontrollida olukorda ja tahame kiiret kindlat viisi, mis viib lahenduseni. Sel ajal me libastume arusaamises, et tegelikult on olukorrale vähemalt nii palju vaateid, kui on selle olukorra tunnistajaid.

Üsna inimlik on, et me tahame õigeid lahendusi ja tahame kontrolli olukorra üle. Eriti soovime, et keegi teine kontrolliks meie elu ja ütleks, mis on õige. Siiski, me võidame rohkem, kui me oleme suutelised kuulama polüfooniat ehk erinevaid seisukohti, neid peegeldama ning seeläbi kujundame dialoogilise ruumi, kus kerkivad esile uued võimalused, mis võtavad arvesse just meie vajadusi ja ressursse.

Ebakindluse talumist ja avatud dialoogi hoidmist võimaldab saavutada, kui inimesed kogevad, et neid kuulatakse, märgatakse, respekteeritakse, valideeritakse, kui dialoogid kestavad, kui polüfooniat ei kardeta ja mõistetakse isiklikku vastutust ning panust dialoogi.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: