Sotsiaalne distantseerimine ja nakatunute isoleerimine on siiani tõhusaimad viisid uue koroonaviiruse leviku aeglustamiseks. Mitmed riigid on hakanud kasutama informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiaid inimeste liikumise ning tervisliku seisundi jälgimiseks. Selle tulemusel satuvad konflikti kaks olulist õigust – privaatsus ja turvalisus.

Hiinas on kasutusele võetud mobiilirakendus, mis kasutajate endi sisendite ning meditsiiniandmebaasidest pärit andmete põhjal määrab nende tervisliku seisundi. Ainult terveks liigitatud kasutajad tohivad ringi liikuda, haigeks liigitatud peavad karantiinis viibima. 

Kasutajate privaatsusega seoses tekitab probleeme see, et rakenduse toimimisviis ei ole läbipaistev, selle loonud eraettevõttel Ant Financial on juurdepääs suurele hulgale tervislikku seisundit puudutavatele andmetele ja rakendus edastab vaikimisi politseile nii kasutaja asukoha kui ka isikuandmed.

Lõuna-Korea on kasutusele võtnud mobiilirakenduse, mis jälgib lisaks karantiinis viibivate kasutajate tervislikule seisundile ka GPS-i abil nende liikumist. Kui kasutaja karantiinis ei püsi, siis teavitatakse sellest nii teda jälgivat ametnikku kui ka ümbritsevaid inimesi. Viirusekandjate liikumise ning lähikontaktsete tuvastamiseks kasutatakse lisaks mobiilpositsioneerimisele ka turvakaameraid ning kaarditehingute andmeid.

Kuigi Eestis mobiilioperaatorite ja statistikaameti koostöös hiljuti läbiviidud liikumisuuring nii põhjalikku andmekorjet ei hõlmanud, tõstatas nii see kui ka kavandatav hädaolukorra seaduse muudatus küsimusi võimalikust privaatsusõiguse riivest. Nüüdseks plaanitakse lähikontaktsete tuvastamist ja teavitamist võimaldavate mobiilirakenduste loomist nii Eestis kui ka Inglismaal.

Jälgimisel ehk isikuandmete kogumisel nende omanike mõjutamise eesmärgil on pikk ajalugu – Vanas-Egiptuses peeti rahvastikuregistreid, Iisraelis viidi läbi rändrahvaste loendusi ning üks vanimaid arveraamatuid, Viimsepäevaraamat, pärineb 1086. aastast.

Kaasaegne informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogia on jälgimist muutnud vähemalt kolmel viisil:

esiteks on andmeedastuse ja talletamise kulude kahanemine kaasa toonud kogutud andmehulkade suurenemise (seda kinnitavad näiteks Edward Snowdeni lekitatud andmed CIA ja NSA jälgimisvõimekuse kohta);

teiseks on andmete varasemast pikaajalisem säilitamine tekitanud uudse olukorra, kus unustamine on muutunud erakordseks ja mäletamine tavapäraseks;

kolmandaks on hakatud koguma uusi andmete liike nagu metaandmed ehk andmed andmete kohta (näiteks kõneeristused või mobiilpositsioneerimine).

Kuna privaatsus on ajas muutuv mõiste, mida mõistetakse erinevates kultuurides erinevalt, siis täpsustan, et infotehnoloogilise jälgimise kontekstis räägitakse kõige sagedamini informatsioonilisest privaatsusest ehk olukorrast, kus teised ei saa meie ellu sekkuda, sest neil puuduvad teadmised mingisuguste meie kohta käivate andmete kohta.

Jättes kõrvale väited privaatsuse tehnoloogilisest võimatusest või ebavajalikkusest, sest ausal inimesel pole midagi varjata, tekib küsimus, miks privaatsust väärtustatakse ja selle kadumist peljatakse?

Kuna erinevaid põhjendusi on siinkohal ammendava ülevaate andmiseks liiga palju, siis toon ainult ühe asjakohase näite.

Privaatsus on väärtuslik, sest see kaitseb üksikisikuid identiteedivarguse, tagakiusamise ja füüsilise või emotsionaalse kannatuse eest. Näiteks eespool mainitud mobiilirakendus Lõuna-Koreas ei taga kasutajatele piisavat informatsioonilist privaatsust, sest on tuvastatud juhtumeid, kus nende identiteet on avalikustatud andmete põhjal kindlaks tehtud ja nad on langenud tagakiusamise ohvriks. Seega on privaatsus väärtuslik, sest aitab tagada üksikisiku turvalisuse ehk tema ja ta kogukonna terve elu edasikestmise.

Kuidas tuleks talitada olukorras, kus turvalisuse tagamise hinnaks on privaatsuse piiramine? Kenneth Einar Himma on väitnud, et privaatsus ei ole absoluutne õigus ega väärtus, sest eriolukordades on turvalisus privaatsusest olulisem.

Esiteks tundub usutav, et enamik inimesi on enda või oma lähedaste turvalisuse nimel valmis loobuma oma privaatsusest, sest turvalisus tagab elu alalhoidmise, mis on teiste hüvede tarvilik tingimus.

Teiseks, kui privaatsus on väärtuslik, sest aitab tagada turvalisuse, siis see tähendab, et turvalisus on iseenesest väärtuslik, sest see on tähendusrikka ja õnneliku elu eeltingimuseks. Sellest saaks järeldada, et vajadusel privaatsust piirav jälgimine on õigustatud seni, kuni see suurendab turvalisust.

Isegi kui need ja teised sarnased arutlused on veenvad, mida nad ei pruugi olla, ja privaatsus ei ole absoluutne väärtus, siis sellest ei järeldu, et privaatsust võib turvalisuse nimel lõputult piirata.

Kuna privaatsus on seotud selliste demokraatlike väärtustega nagu autonoomia, vabadus, võrdsus ja usaldus, siis peaks selle piiramine turvalisuse nimel olema proportsionaalne ohuga ning toimuma viisil, mis tagab nende väärtuste säilimise.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.