Lauri Tõnspoeg: koos elurikkusega kaob ka inimene ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lauri Tõnspoeg
Lauri Tõnspoeg Autor/allikas: Erakogu

22. mail tähistatakse rahvusvahelist elurikkuse päeva. Vaadakem enda ümber korraks ringi ning märgakem sel päeval metsikut loodust, lille ja liblikat, lindu, looma ning putukat, sest see kõik kaob kiiremini, kui me endile teadvustame, kirjutab Lauri Tõnspoeg.

Tänavu oleme näinud suurimat kriisi meie ajal, mis on väga lühikese ajavahemiku jooksul vallutanud kogu maailma ning puudutab kogu inimkonda. See on muutnud meie elustiili, sundinud inimesed paikseks ning halvanud majandused. Kõike seda tegi üks imepisike viirus, mida me oma palja silmaga ei näe. Seda võib võtta kui looduse kaitsemehhanismi inimkonna vastu, mis on oma toimetamistega läinud juba liiale.

Vaid 50 aastaga on inimkond kasvanud üle kahe korra 3,6 miljardilt 7,8 miljardini. Sel aastal on viie kuuga maailmas rohkem juba 32 miljonit inimest, kes tahavad süüa, juua ja tohutult palju asju, mida peale ühekordset kasutamist saaks ära visata. Iga kuu kasvab maailma rahvastik kuue Eesti rahvaarvu võrra. Aga maakera on ikka üks meie kõigi jaoks ja ressursid on siin piiratud.

Viimase poole sajandi jooksul on inimkond muutnud 75 protsenti maismaast omale meelepäraseks, suurendanud toidu tootmist kolm korda, muutnud 23 protsenti mullast viljatuks ning suurendanud puidutootmist poole võrra.

40 aastaga oleme kahekordistanud kasvuhoonegaaside paiskamist atmosfääri, mille tõttu on temperatuur tõusnud juba 0,7 kraadi ning seetõttu on viimastel aastakümnetel tõusnud maailmamere tase kolm millimeetrit aastas. 120 aastaga on see tõusnud 16-21 cm. Viis protsenti liikidest on hävimisohus, kui temperatuuri tõus jõuab kahe kraadini, 16 protsenti võib kaduda, kui tõus on 4,3 kraadi.

Viimase 50 aastaga oleme hävitanud 60 protsenti metsloomadest, mürgitanud ära vee ja reostanud oma prügiga maailmamered. Inimesed moodustavad imetajate biomassist juba 36 protsenti ja nende söögiks kasvatavad loomad, peamiselt sead ja lehmad annavad juurde 60 protsenti, seega metsikuid loomi on järgi vaid neli protsenti maailmas.

Metsikuid linde on õnneks veel veerand alles, ülejäänu moodustavad kanad ja muud kodulinnud. Taimestiku biomassi oleme vähendanud juba poole võrra, pole siis ime, et süsinikdioksiidi sisaldus õhus muudkui tõuseb, sest ka mereelukate biomassi oleme vähendanud kuus korda vähemalt.

Kõige hullem on olukord Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, kus on hävitatud juba 89 protsenti selgroogsetest peamiselt metsade raiumise läbi. Raha ja põllumajanduse nimel on raiutud lagedaks ka mitmed Euroopa riigid: metsa on alles Hollandil ja Iirimaal vaid 11 protsenti maismaa pindalast, Ühendkuningriigil 13%, Taanil 15%, Belgial 22% ja Poolal 30%.

Viimasel kümnendil on võimsalt üle raiutud ka Eesti metsi ja kuigi statistikat on väänatud selle varjamiseks, siis lageraielangid kõikjal meie ümber räägivad sellest meile iga päev.

Mets on elurikkuse hoidja, õhu ja vee puhastaja. Lindude, loomade, putukate, roomajate ja taimede ning seente kodu. Metsas toimub elu oma loodusseaduste alusel, seal on oma toiduahelad, mis annavad meile elamiseks kõlbliku keskkonna.

Inimloom on seda tasakaalu rikkunud ning varem või hiljem saab ta ise seeläbi otsa. Nagu rändtirtsud, kes paljunevad kiiresti ja söövad kõik oma teel ära, kuni lõpuks surevad nälga, sest raha ei kõlba süüa, juua ega hingata.

Tänavu saatis loodus meile hoiatuse, väikese meeldetuletuse, et me oleme kergesti haavatavad ning vajadusel saab ta meist jätkuvalt jagu. Loodus on ikka number üks, meie heal juhul kaks, kuigi me ennast väga targaks peame. Meie linnastunud elustiil, loodusest võõrandumine, mürgise toidu tarbimine ning pidev ühest kohast teise liikumine lõid eeldused selleks, et väike viirus kõik korraga seisma pani.

Me pole sellest viirusest veel jagu saanud ja kuniks vastu ravi pole, peame oma eluviisi muutma. Ehk tasuks just nüüd mõelda sellele, kas me ritsikaparvena käitudes jääme ellu või peaksime justkui targemate olenditena ka targemalt käituma?

Mingem elurikkuse päeval metsadesse ja hiitesse ning mõelgem selle üle, kas tähtsam on raha või elu. Mõelgem, millise Eesti me tulevastele põlvedele jätame, kas puupõldudega või elurikka metsaga? Kas sellise, kus metsikuid loomi näeb vaid loomaaias või kus nad vabalt metsades ringi jooksevad ja oma elu elavad, nii nagu nad miljoneid aastaid on teinud.

Meie hiied on iidsed pühapaigad, kus loodust hoiti nii nagu tema ise on, need on omamoodi iidsed looduskaitse alad, kus esivanemad käisid aru pärimas ja pidamas, aga ka pidutsemas ning metsloomadele ja vaimudele ande viimas.

Hiied on olnud pühad paigad meie esivanemate jaoks ajast aega, sealt on saadud abi haiguste vastu ja väge elamiseks. Sestap mingem igaüks omal ajal hiide, seal on ruumi piisavalt ka distantsi hoidmiseks ning mõelgem korraks uuesti, et millist Eestit me siis ikkagi tulevikus tahame. Hiied on alati avatud ja ootavad teid, soost, passist või usutunnistusest hoolimata.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: