Peeter Laurits: risoomseis tihnikuis elades ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Peeter Lauritsa erakogu

Elades ajal, kui kõik aina keerulisemaks muutub, peame ka ise keerulisemalt mõtlema õppima, muidu me kaotame järje käest, leiab Peeter Laurits Vikerraadio päevakommentaaris.

Maailmas kasvavate puude variatiivsus on tohutu suur. Hiidsekvoiadest vaevakaskede ja miniatuursete bonsaideni. Ometi järgib enamike puude võra üsna sarnast mustrit – järkude kaupa harunemist.

See on lihtne geomeetria: oksad harunevad järjest peenemaks ja tihedamaks. Igas järgmises järgus on harunemisi eelmisest rohkem. Harud aina peenenevad, aga ei kasva nad omavahel kokku tagasi.

See jätke meelde, sellest teen veel juttu, et oksad tagasi kokku ei kasva.

Tänu paigutuse variatsioonidele võib lihtne struktuur moodustada väga erinevaid vorme – kuuse-, kadaka-, sarapuu- või tammevõrasid. Detailides on need väga erinevad, aga struktuur väga sarnane. See on selline arhetüüpne muster, fraktal, mille alusel moodustub suur osa elusloodusest ja inimkultuurist.

Seetõttu kasutame puu metafoori ka paljudest kultuurinähtustest rääkides. Näiteks inimeste päritolu võib piltlikustada sugupuuna, mille tüveks on vaarisa ja vaarema ning nende lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed moodustavad järjest tiheneva võra.

Samamoodi konstrueeritakse keelepuud. Tüveks on mingi keelkond või algkeel, mis siis haruneb erinevateks keelegruppideks, keelteks ja murrakuteks.

Looduses on aga ka teistsuguseid arhetüüpseid mustreid. Näiteks risoom, mis on muidu üsna võra moodi, aga tema oksad kasvavad omavahel kokku. Risoom on võra, millel pole tüve ega keset ja mille kõik osad on kõigi teiste osadega ühenduses. Niisuguse struktuuri moodustavad näiteks seene mütseel ehk niidistik või siis kolooniatena kasvavad rohttaimed, näiteks orashein.

1970. aastatel muutus risoomi mõiste väga oluliseks ka kultuuriteoorias, sest paljud kultuurilised nähtused meenutavad pigem risoomi. Näiteks internet, millel ei ole tüve ega keset, mille kõik osad on ühendatud terviklikuks võrgustikuks ja millel seetõttu on väga vähe tupikuid, on pesuehtne risoom. Sellist struktuuri on väga raske kontrollida, tsenseerida või hävitada.

Interneti tulles hakkasid senised hierarhiatel ja tõmbekeskustel põhinevad kultuurimudelid kiiresti lagunema, sest osutusid risoomi dünaamilisuse taustal liiga puiseteks.

Kui me nüüd puud lähemalt vaatame, siis maa all kasvab sama suur osa kui maa peal ja see näeb välja nagu tagurpidi võra. Nagu peegelpuu, ainult selline, mis jaotub veelgi peenemateks, lausa mikroskoopilisteks harudeks – narmasjuurteks.

Me teame, et narmasjuured on otsipidi kokku kasvanud seeneniidistike risoomiga. Seda superstruktuuri kutsutakse mükoriisaks ja mükoriisa kaudu on kõik metsa puud ja teised taimed ühendatud tohutuks võrgustikuks, mis vahetab isekeskis nii ainet kui ka informatsiooni.

Maa all, juurestike allilmas, hajub laiali üksikorganismide eraldatus ja autonoomsus, mis maa peal kuidagi nii ilmne tundub. Tõenäoliselt me tajume üksikorganisme eraldatutena peamiselt selle tõttu, et me ei oska nende seoseid ega suhtlust märgata. Kui näiteks linnuparv tõuseb lendu ühe puu võralt ja maandub teise puu võral, siis tegelikult ju liigub ka informatsioon.

Mida teevad õitel putukad ja mesilased? Kas te teate, kuidas vihmametsad vihma välja kutsuvad?

Tundub, et nii taimed kui ka loomad suhtlevad isekeskis väga laias diapasoonis, kasutades niisuguseid koode ja kanaleid, mida me ei tunne. Sellepärast on lindude keele õppimine – vana šamanistlik praktika – meile nii ihaldusväärne tundunud.

Oma kultuurikoodides orienteerume me vabamalt ja seetõttu on lihtne märgata, et maailm ei ole tegelikult nii lihtne kui esmapilgul tundub. Ta ei jagune mustaks ja valgeks. Mitte millelgi ei ole ainult ühte põhjust ja ühte tagajärge.

Aadama algkeelt ei ole olemas, keeli oli algusest peale palju. Samuti ei ole olemas ühte vaarema ja vaarisa, kellest kõik alguse sai. Neil olid ju ka ometi sugulased. Keeled ja inimesed ei moodusta eraldiasuvaid ja autonoomseid puid, vaid risoomseid tihnikuid.

Elades ajal, kui kõik aina keerulisemaks muutub, peame ka ise keerulisemalt mõtlema õppima, muidu me kaotame järje käest. Võib-olla maksaks sugupuu asemel joonistada hoopis sugupadrikut või siis vähemalt võiks püüda seda ette kujutada.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: