Artikkel ilmus algselt portaalis Edasi.

Millalgi eriolukorra algusfaasis, seninägematu reaalsuse lahtirullumisel, kirjutasin kodumaa loodusest kui pidepunktist ja püsivast väärtusest, millest hullumeelsetel aegadel kinni haarata.

Manifesteerisin veel, et sel kevadel väisan meie kanaliste pulmapidusid rabades ja laantes ning jätan endale vabaduse jääda inimeseks selle nihestuva maailmapildi keskel. Kuna matkajuht on ka omamoodi moosekant, kelle laualt piirangud leiva pühkisid, otsustasin olukorrale vastuvõitlemise asemel hoopis alistuda.

Paanilise ringirabelemise asemel võtsin aega enda jaoks kõige olulisemale inimesele – iseendale. Tegin seda nii, et nädalapäevadel kadusid nimed ja hommikul-õhtul tähtsus.

Hetkeks tundus, nagu oleksin tagasi lapsepõlves. Võtsin ette seiklusi, mida hing parasjagu ihkas, ja seejuures ei kamandanud keegi mind kella peale magama ega ajanud ka üles. Võimalus olla 33-aastaselt laps ja seda mitmeid nädalaid järjest, on tõeline privileeg. Ent see spontaanne ja intuitiivne eluviis kinkis mulle soojade lapsepõlveliste emotsioonide kõrval ka mingisugust mehelist küpsemist.

Kummitused raiesmikul

Juba märtsi lõpust hakkasin rabakäikudel astuma saapaninast laiemate jälgede sisse. Metsakuningas oli lõpetanud talveune ja küllap ajas tühi kõht looma liikuma.

Mul oli selleks hetkeks karudega seljataga isemoodi ajalugu. Olin mõmmikuid suures lootuses siit-sealt ikka otsimas käinud, kuid need retked olid jäänud minu elus vähesteks juhusteks, kus mu naiivne ja järeleandmatu pealehakkamine tulemust polnud toonud.

Ühel hetkel muutuvad sellised käpajäljed sedavõrd harjumuspäraseks, et neist saabki pigem põnev tähestik maapinnal kui vihje kellegi lähedusele. Inimene alahindab sagedaste sündmustega seotud riske ja ülehindab harva esinevate ohtude realiseerumist.

Karu iseenesest ei ole oht, kuid see loogika pidas väga hästi paika – mida rohkem nägin tema jälgi, seda kaugemaks ta mu peas jäi. Ma isegi ei kujutanud enam ette, et võiksin nende käppade omanikuga kuskil tõtt vaadata.

Oli üks lörtsine aprillikuu hommik, kui leidsin end pikemalt mõtlemata sooservalt. Kaasas binokkel, peegelkaamera ja rajakaamera, mida sealse eluolu jälgimiseks sobivasse punkti maha jätta.

Võtsin ette teekonna mööda ahelikuna paiknevaid soosaari, otsides samal ajal sulavalt lörtsivaibalt vihjeid öiste ja hommikuste jalutajate kohta. Mitmete kilomeetrite jooksul lappasin oma peas praktiliselt tühja loodusmärkide vihikut, kuhu eksis vaid mõni üksik mikroskoopiline muster näriliste jäljeridade näol.

Väljusin metsa alt lagedale. Vahepeal olid sajupilved taandunud ja mind saatis päikseline hilishommik.

Sumpasin räätsadel üle kidurate sookaskedega kaotud väljade, kuni jõudsin järgmise metsase künkani. Nüüd märkasin viimasel lörtsikirmel suuremaid "tähemärke". Metssea ja põdra jäljed juhatasid mind raiesmikuni, mille äärde jõudes tundsin, et vot siin tuulevarjus ja päikesepaiste käes viskaks küll hea meelega pikali.

Märkasin endast sadakonna meetri kaugusel tormi poolt murtud ja paljaks söödud haavapuid ning mõtlesin, et selline kevadsoe tuulevarjune raiesmik ei pruugi ainult minule kui inimloomale meeldiv koht näida. Võtsin binokli ja lasin sellega sujuvalt üle vaarikate ja noorte sarapuude, kuni peatasin pilgu neilsamadel põtrade poolt paljaks pügatud haabadel. Ei kedagi!

Panin binokli kotti ja kuna kätes tekkis tahtmine üle suure heleda puutüve tõmmata, siis otsustasin sellele tundele järele anda. Jalutasin kõigest ja samal ajal ei millestki mõeldes üle raiesmiku ja valmistusin peagi käsi pikalt välja sirutama, kui äkitselt riivas mu vaatevälja vasakut nurka kummaline tume kogu. Enne kui jõudsin sellele pilgu pöörata, näis mu keha juba midagi aimavat. Üle selja hakkasid "sipelgad jooksma" ja silmade limaskestad muutusid selgelt niiskemaks.

Pöörasin pea ja nägin endast umbes 30 meetri kaugusel istuvat karu, kes mingil põhjusel vaatas hoopis teises suunas. Kuid minu hetkeline kangestumine tekitas ilmselt sarnaselt minuga ka häiringu tema vaatevälja äärealal.

Ott vaatas arusaamatult lagendikul seisva kivikuju poole ja mina tundsin, kuidas kõik maailma mõtted olid äkitselt minu seest justkui välja imetud. Ma ei suutnud midagi mõelda ega otsustada.

Vaatasin, kuidas loom end kahele jalale püsti ajas ja tornina kõrgusesse kerkis. Nina kergelt taeva poole, püüdis ta õhust vihjeid saada, kuid tuul oli tema poolt. Ootamatu olukord ka loomale endale, kus äkitselt oli üks arvestava suurusega "kummitus" enesele teadmata tema radaritest (loe: ninast ja kõrvadest) mööda hiilinud.

Nendest väikestest silmadest ja sellest ilmest kiirgas üks suur segadus. Alles siis meenus mulle tõsiasi, et sellises olukorras ei tasu metsloomale silma vaadata. Keerasin korraks pilgu maha, kuid oma uskmatuses klammerdusid mu silmad peagi uuesti looma külge.

Näis, et suurem šokk oli möödas ja kuskilt ajusagarate vahelt laekus mu kehasse käsklus hakata vaikselt ja sujuvalt taganema.

Karu seisis endiselt kummastunult kahel jalal ja mina hakkasin alandlikult taganema. Tõenäoliselt võis kõik toimuda 1–2 minuti sees, kuid minu peas võrdus see terve igavikuga. Minu väikseid samme saatis pinnapealne hingeldamine, justkui oleksin külma vette kukkunud. Olles taganenud umbes 60–70 meetrile, otsustasin taskust telefoni haarata. Nagu sellistel puhkudel ikka, oli suur kaamera seljakoti põhjas.

Oma värisevate käte vahelt nägin, kuidas loom laskus maha ning hüppas siis enda taga asuvale puule. Kuna minu suhtes olid need sammud tehtud kaugemale, tundsin, kuidas hinge saabus kergendus ja šokist sai hetkega eufooria. Loom jalutas piki murdunud puutüve ja jäi siis paigale minu tegevust hindama.

Jätkasin taganemist, kuid nüüd oli nägu juba naerul. Peatusin umbes paarisaja meetri kaugusel, haarasin binokli ja nägin, et mõmmik oli haihtunud sama kiirelt kui ta ilmus.

Istusin hetkeks kivile, vaatasin kergelt värelevaid käelabasid ja mõtlesin, et kogesin just midagi transformatiivset. Selle sündmuse esmakordsus, ootamatus ja üle seniste piiride keenud emotsioonidekatel kinkisid mulle midagi, mis muudab vähemal või rohkemal määral minu edaspidiseid kogemusi kodumaa looduses.

Lähed ühena, tuled teisena

Minu ehmatav kohtumine karuga ilmestas suurepäraselt seda, mida loodus võib inimesele pakkuda – sisemist arengut. Tol aprillikuu hommikul lükati mind emotsionaalse skaala äärealadele. Kohta, kus ma polnud vähemalt teadlikult varem käinud. Kogesin enda jaoks täiesti uusi emotsioone.

Minult oli sageli küsitud, et kuidas käituksin, kui satuksin metsas karuga vastamisi. Ma ei tea, kas suutmatus sellele vastata painas mind kui matkajuhti, kelle kogemustepagasis puudus selline olukord. Või näris mind mingisugune sügavam huvi iseenda suhtes. Kuidas ma siis ikkagi käituksin?

Usun, et sagedasele metsas uitajale on loodus ruum iseendaga suhtlemiseks. Keeleks ei ole seal meile tuttavad sõnad või tähed, vaid alateadlikud signaalid me enda sügavusest. Karuga kohtumine on äärmuslik näide, kuid selline elamus pani mind end tundma mitmekihilisena nagu sibul.

Seisad seal karu ees hetkeks mõistuslikult täiesti halvatuna, ründa-või-põgene-refleks tahab juhtimist üle võtta, kuid siis saabub kuskilt selle emotsionaalse tormi seest mõistuse hääl. Sellised olukorrad teevad meid iseenda jaoks müsteeriumiks. Me ei tea, milline osa meist jääb peale, ja küllap seepärast me neid hetki ka otsime.

Loodus pakub pidevalt selliseid pendeldusi teadlike ja alateadlike ruumide vahel. Selleks ei pea ilmtingimata karu või hundiga karvupidi kokku jooksma. Ka liblika lend või veevulin metsaojal võimaldab meil avastada oma sisemaailmas paiku, kus me varem pole viibinud. Selles valguses võiks loodusmaastikke vaadata ka kui õnge, millega enda seest täiesti uusi tahke välja õngitseda.

Jätkates kalastamise analoogiaga, siis on hästi teada, et kõikvõimalikud rekordkalad panevad täiskasvanud mehel käed värisema nagu poisikesel. Kui oled paati vinnanud kümnekilose haugi, suudad pärast seda seitsmekilosega päris enesekindlalt ümber käia. Niisiis kinkis karu mulle mitte hirmu, vaid rahutunde ja kindlameelsuse järgmisteks seiklusteks.

Tõenäoliselt peitub looduse võlu ka ootamatustes. Meie argipäev on planeerimise ja kõikvõimalike rakenduste kaudu maksimaalselt kontrollitud. Sellises turvaraamis seilame enamasti teadlikel vetel ja väldime kokkupuudet oma tumedamate kihtidega. Carl Gustav Jung leidis omal ajal, et see pole iseenesest halb viis elamiseks, kuid tõenäoliselt on see kohutavalt igav.