Kristo Tamm: Ungari euroskepsis avab ukse Hiinale ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kristo Tamm
Kristo Tamm Autor/allikas: Erakogu

Olukorras, kus Euroopa Liidu liikmete seas on Pekingi mõjutuste suhtes selged erinevused, on ka äärmiselt keeruline ühtset poliitikat kujundada, kirjutab Kristo Tamm.

Ungari parlament salastas kümneks aastaks Hiina rahastatud Budapesti-Belgradi raudtee lepingu üksikasjad, tuues põhjuseks tarviduse kaitsta riigi võimet teostada välispoliitikat ja kaubandushuve ilma välismõjuta1.

Probleemi sügavam sisu seisneb aga juba tuttavas tülis Euroopa Liidu ja selle selliste liikmesriikide vahel, mille poliitikat viivad ellu euroskeptilised liidrid. Säärast stsenaariumi, kus Hiina kasutab omakasu nimel ära konarlikke suhteid Brüsseli ja mõne EL-i riigi vahel, on viimastel aastatel nähtud korduvalt.

Euroopa Liidu murelaps Ungari on Hiina-poolsetest investeeringutest huvitatud olnud aastaid. Juba 2011. aastal sõlmisid kaks riiki seitse erinevat kahepoolset lepingut, mille raames pidi Peking muuhulgas rahastama mitut taristuprojekti, nagu näiteks kiirraudteed Budapesti lennujaama ja kesklinna vahel ning Budapesti raudtee ümbersõitu2.

Enamik toona sõlmitud kokkulepetest siiski ei materialiseerunud ja Hiina reaalne huvi Ungarisse investeerimise osas hakkas väljenduma kaks aastat hiljem, mil värske riigipea Xi Jinping teatas globaalse taristuprojekti "Vöö ja tee" käivitamisest. Et eelmainitud Budapesti-Belgradi raudtee moodustab märkimisväärse osa ambitsioonika projekti Euroopa põhja-lõuna raudteekoridorist, muutus Ungari ühtäkki Pekingi jaoks märksa olulisemaks.

Algse plaani kohaselt pidanuks kõnealune ligi 350 km pikkune raudtee valmima juba 2017. aastal, kuid Euroopa Komisjoni alustatud rikkumismenetluse tõttu jäi projekt soiku. 2017. aastal kuulutas peaminister Viktor Orban välja aga uue hanke ja oodatult on taaskord taristuprojekti taga Hiina tööjõud ja Hiina raha.

Pekingi rakendatav finantseerimismudel ei ole kusjuures midagi uut, vaid on korduvalt kasutust leidnud mitmetes teistes "Vöö ja tee" riikides. Mudeli raames pakub Hiina läbi neile kuuluva Exim panga madala intressimääraga laenu, avaldades täiendavalt soovi, et taristuobjekti ehitaksid Hiina ettevõtted3.

Samamoodi on Hiina toiminud näiteks Aafrikas, kus odava laenurahaga on ehitatud peaasjalikult Hiina majanduslikke huve teenivad raudteed Djiboutis, Etioopias ja Keenias.

Budapesti ja Belgradi vaheline raudtee läbib Ungarit 152 km ulatuses, kuid ei ühenda seejuures ühtki Ungari suurlinna. Hiina laenuraha ja suuresti Hiina tööjõuga teostatav moderniseerimine läheb hinnanguliselt maksma 2,3 miljardit eurot, kuid asub suuresti teenima Hiina majandusprojekti huve.

Erinevate hinnangute kohaselt hakkab projekt Ungarile endale kasumit teenima parimal juhul 130, ent halvimal juhul koguni 2400 aasta pärast4. Seda silmas pidades on veelgi kummalisem asjaolu, et Ungari on koroonakriisist tingitud keerulistes majandustingimustes otsustanud ettevõtmist ise rahastada ligi 234 miljoni euroga, ehkki eriolukord on riigieelarvele andnud tõsise hoobi5.

Sarnaseid näiteid küsitavast taristuobjektiga ümberkäimisest Euroopa Liidus, kus kaasatud on Hiina raha, leiab teisigi. Samasse kategooriasse asetub ka Kreeka, mis müüs 2015. aastal enamusosaluse Piraeusi kaubasadamas Hiinale.

Vahemere üks suurimaid kaubasadamaid on Hiina visioonis n-ö "Vöö ja tee" draakoni pea, sest just selle kaudu peaksid Euroopa kaubateed (sh Budapesti–Belgradi raudtee) ühenduma Hiinaga, tehes viimasest maailma majanduse keskpunkti. Sarnaselt Ungarile on ka Kreeka puhul tehingu kasulikkus küsitav, ent seevastu Pekingi poliitiline ja majanduslik võit on jällegi suur ning taaskord on Hiina mõjuvõim selgesti tajutav.

Nii Ungari kui ka Kreeka puhul on kasvava Hiina mõjuvõimu katalüsaatoriks olnud euroskeptiline võimupoliitika, mis proovib lõigata Pekingi ambitsioonidest majanduslikku kasu, andes samal ajal neid manitsevale Brüsselile ninanipsu.

Ehkki idast saadav abi ei küündi Euroopa Liidu struktuurifondide tasemele, on see sellegipoolest märkimisväärne ning olukorras, kus enamik teisi EL-i liikmesriike on Hiina abi suhtes oluliselt ettevaatlikumad, loodetakse endale esimeste rinnas võita äärmiselt mõjuvõimas liitlane.

Reaalselt näib tülidest EL-i liikmesriikide vahel võitvat aga Peking, sest ei üksikud liikmesriigid ega killustunud euroliit pole suutelised juba kanda kinnitanud Hiinale kindlameelselt vastu astuma.

Näiteks Kreeka puhul andis Hiina selgest mõjuvõimust tunnistust 2015. aasta, mil pärast tugevalt vasakpoolse ja euroskeptilise Syriza partei valimisvõitu oli uue peaministri Alexis Tsiprase esimeseks väliskülaliseks Hiina suursaadik.

Tsipras oli valimiste eel lubanud peatada riigile kuuluvate strateegiliste objektide erastamise6, aga tegi pärast kohtumist Pekingi esindajaga kannapöörde ja enamusosalus Piraeuse sadamas müüdi Hiinale – kusjuures peatselt pärast kohtumist külastasid sama sadamat Hiina sõjalaevad, kus Tsipras nad isiklikult vastu võttis7.

Ent enim mõjutab Euroopa Liidu liikmesriikide individuaalne tegutsemine Hiina suunal Euroopa kätt geopoliitilisel mängulaual. Olukorras, kus EL-i liikmete seas on Pekingi mõjutuste suhtes selged erinevused, on ka äärmiselt keeruline ühtset poliitikat kujundada, andes nõnda Hiinale igasuguses poliitilises kauplemises eelise. Juba eksisteerivat Pekingi mõjuvõimu Euroopa Liidule on näiteks näha olnud bloki ühistes avaldustes, mis puudutavad Hiinat.

2016. aastal, mil Rahvusvaheline Kohus leidis, et Hiina olevat rikkunud Lõuna-Hiina meres Manila majandustsoonis sekkumise läbi Filipiinide suveräänsust, takistasid Kreeka ja Ungari Euroopa Liitu otsuse osas tugevat avaldust tegemast8, ehkki näiteks kaks aastat hiljem, mil Venemaa Aasovi meres Ukraina sõjalaevad kinni pidas, oli Euroopa Liidu avaldus seevastu konkreetne, viidates kindlatele riikidele, ning resoluutne, rõhudes riikide suveräänsusest kinnipidamise vajadusele9.

Sarnases olukorras oli Euroopa Liit ka 2017. aastal, mil sooviti ühise blokina hukka mõista inimõiguste rikkumine Hiinas ning kehtestada Pekingi investeeringutele põhjalikumad taustauuringud. Et aga Kreeka, kes pidas avaldust ebakonstruktiivseks kriitikaks Hiina suhtes, ei nõustunud, EL avaldust ei teinud ja esmakordselt jäeti ÜRO Inimõiguste Nõukogus sõna võtmata10.

Hiina tegutsemine Ungaris ja Kreekas on ilmekalt demonstreerinud, et džinn on pudelist välja lastud ning et selle tagajärgedega tegelemine on keeruline.

Kui koroonakriisiaegne Hiina demonstratiivne abi jagamine Euroopas ükshetk ununeb, siis infrastruktuuriprojektide näol on tegemist pikaajaliste investeeringutega, mille mõju on kauakestev. Nõnda nagu Peking oli kiire lõikama kasu Itaalia nördimusest enda naabrite aeglase abikäe osas11, hoitakse silma peal ka Brüsseli suhtes rahulolematust demonstreerivatel EL-i liikmesriikidel.


2 Matura, Tamas 2018. Hungary and China relations. – Song, Weiqing (ed.), China's Relations with Central and Eastern Europe: From "Old Comrades" to New Partners.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: