Kolm aastat tagasi otsustasin kolida Eestisse. Vabasse Euroopa riiki, kus inimestel on õigus avaldada oma arvamust ning valida riigi etteotsa meelepärased juhid. Sellest ajast saati olen õppinud ära eesti keele, saanud mitmeid eestlasest sõpru ning integreerinud end kohalikku kultuuri. Seda kõike lootuses, et varsti saab minust Eesti kodanik.

Oht, et Hiina represseerib seitset miljonit vabadust pooldavat Hongkongi kodanikku, on aina suurenev. Nii nagu seda pidi kunagi tegema Eesti, võitleb praegu kommunismi vastu Hongkong.

Kuigi britid sõlmisid enne Hongkongi üleandmist hiinlastega lepingu (Hiina-Briti ühisdeklaratsiooni), mille kohaselt moodustati ühes riigis kaks süsteemi, on Hiina viimastel aastatel eiranud oma lubadust ning proovinud üha intensiivsemalt globaalset finantskeskust enda mõju alla saada.

Lepingu alusel säilitab Hongkong oma täidesaatva, seadusandliku ja kohtuvõimu autonoomia Mandri-Hiinast kuni 2047. aastani. Siiski on Hongkongi jaoks oht saada osaks Hiina kommunistlikust diktatuurist aina realistlikum.

Oma mõjuvõimu Hongkongi üle proovib Hiina suurendada läbi seadusandluse. 2014. aastal toimusid Hongkongis mitmed protestid, mida hakati nimetama vihmavarju-liikumiseks.

Protestid said alguse pärast Hiina rahvakongressi alalise komitee otsust keelata ära Hongkongi juhi otsevalimised. Protestid viisid selleni, et võimud arreteerisid liikumise algatajad ning peamised õhutajad, eemaldasid ametikohtadelt sinna demokraatlikult valitud isikud ning keelasid välisriikide reporteritele riiki sisenemise.

Protestide ajal kohtles Hiina märulipolitsei nii kohalikke kui ka välismaalasi jõhkralt. Hetkel toimuvad, pea aasta kestnud protestid, said alguse vastuolulisest väljaandmiseelnõust, mis oleks lubanud erihalduspiirkonna inimeste väljaandmist Mandri-Hiinale.

Kuigi protestijaid ähvardati sõjaliste jõududega, ei andnud inimesed alla. Protestid kandsid vilja ning eelnõust loobuti. Siiski pole praegused protestid enam nii edukad olnud ning tundub, et Hiina ei anna alla.

Hiljuti võttis Hiina parlament ehk Riiklik Rahvakongress vastu julgeolekuseaduse, mis lubab karistada teisitimõtlejaid ning Mandri-Hiina julgeolekuagentuuridel tegutseda ka Hongkongis. See tähendab juba otseselt Hongkongi allutamist Mandri-Hiina seadusandlusele.

Selle kõige taustal üritab Peking lõhestada ka Euroopa Liitu, avaldades läbi "Vöö ja tee initsiatiivi" poliitilist mõju majanduslikult nõrgematele riikidele. Läbi bilateraalsete suhete loomise üritab Peking EL-i riikidega koostööd tehes vältida Euroopa Komisjoni valvavat pilku ning lõhestada liidu ühtset suhtumist Hiinasse.

Kuigi alguses võib Hiinaga majandussuhete tugevdamine tunduda kasulik, võib see poliitiliselt karmilt kätte maksta. Näitena tooksin siinkohal välja Rootsi, millel on aina tugevnev majanduskoostöö Hiinaga. Siiski ei õnnestunud Rootsil oma kodanikku aidata.

Nimelt vahistati 2016. aastal Tais ebaseaduslikult Hiina ametivõimude poolt Gui Minghai. Gui oli varasemalt avaldanud mitmeid Hiina võimu kritiseerivaid teoseid. Teda sunniti esinema Hiina riiklikus televisioonis, kus ta väitis, et andis end Hiina võimudele vabatahtlikult üle.

Vaatamata Rootsi diplomaatilistele jõupingutustele, määrati Gui 2020. aastal Hiinas kümneks aastaks vangi. See on ehtne näide sellest, kuidas head majandussuhted ei tähenda ilmtingimata häid poliitilisi suhteid või ausat kohtlemist teise riigi kodanike suhtes.

Eestlasele võib Hongkongis toimuv traagika tunduda väga kauge ning erinevalt Rootsist elab Eestis vaid mõnikümmend hongkonglast. Siiski on ka Eestis tunda Hiina tsensuuri. Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse sõnul keelas Tartu ülikooli juhtkond artikli avaldamise, mis kritiseeris ülikooli koostööd Hiina riigiettevõtte Huaweiga. Kuigi see juhtum ei tekitanud avalikkuses suurt diskussiooni, teadvustab Eesti välisluureamet Hiina aina kasvavat ohtu Eesti julgeolekule.

Järelikult ei saa ka Hiinast geograafiliselt kaugel asuvad demokraatlikud riigid end enam turvaliselt tunda. Hiina mõjuvõimu suurenemisega mureneb rahvusvahelise õiguse osatähtsus ning miski ei loo inimestele enam kindlustunnet.

Hiina režiimi suhtes kriitilised eestlased võivad Hiina reisides sattuda vahi alla, täpselt nagu juhtus neli aastat tagasi Rootsi kodakondsust omava Minghaiga. Ajakirjanikud, kes kajastavad Hiinale ebasobivaid uudiseid Hongkongi kohta, võivad saada keelu riiki sisenemiseks.

Hiinas suunas tegutsevad Eesti ettevõtted võivad seista silmitsi nende varade külmutamisega, millel oleks otsene mõju ka Eesti majandusele. Siiski, nagu eestlastel kombeks öelda, lootus sureb viimasena.

Eestil on veel võimalus olukorda paremaks muuta. Näiteks allkirjastasid hiljuti üle maailma pea 800 poliitikut 38 riigist ühise avalduse, milles taunitakse Pekingi ühepoolset julgeolekuseaduse kehtestamist ning kutsutakse riike üles seisma Hongkongi vabaduse eest. Eestist on oma allkirja andnud Urmas Paet.

Sellest poliitilisest ühisavaldusest, mille allkirjastasid poliitikud Euroopa Liidust, Kanadast, Suurbritanniast, Jaapanist ja Austraaliast, peaks Eesti valitsus võtma eeskuju. Kuigi opositsioonil ja koalitsioonil ei suju koostöö alati kõige paremini, peaksid nad Hiina küsimuses moodustama ühtse eesliini, et kaitsta Eesti riiki ning selle kodanike huve. 

Eesti riik peab end kehtestama ning selgesõnaliselt väljendama, et riigis kehtivad Eesti seadused, mida ei saa Hiina kommunistlik partei mõjutada. Eestlased teavad palju vabaduse kaotamisest, mistõttu peaksid nad julgema toetada Hongkongi võitluses Hiina vastu.

Ei tasu kahelda oma võimetes väikeriigina, sest juba varasemalt on Baltimaad olnud eeskujuks. Eelmise aasta suvel moodustasid Balti keti ajendil hongkonglased oma inimketi (Hong Kong Way), kuulutades sellega rahvusvahelisele üldsusele, et tahavad jääda vaba maailma osaks.