Meelis Lao: kellega koos ulguda? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Meelis Lao
Meelis Lao Autor/allikas: Erakogu

Viimaste kuude pandeemia ja sellega kaasnev meediahüsteeria on osutanud teravalt ka meie väikese Eesti kõige nõrgemale kohale. Selleks on võimetus ise kainelt oma peaga mõelda, ise otsustada ja ise ka tulemuste eest vastutada. Meelis Lao kirjutab julgusest ise mõelda ja partnereid valida.

Kuigi veel on vara öelda, milline riik kokkuvõttes koroonaviiruses enim kannatab, on üsna selge, et kaotusi peaks mõõtma mitte pelgalt vanemaealiste inimeste haigestumiste ja surmade, vaid ka majandusele ja inimeste psüühikale kahjutoomise aspektist.

Jättes kõrvale mittedemokraatlikud riigid väärib siinkohal tähelepanu ennekõike kuninglik Rootsi, mille mõtlemise, järelduste ja otsuste protsess tundub olevat üsna erinev sellest, millega me Eestis, aga ka laiemalt Euroopas, igapäevaselt harjunud oleme.

Ainuüksi asjaolu, et rootslased olid valmis ujuma vastuvoolu ja et nad ei pannud oma majandust rohkem kinni kui hädavajalik, viitab püüdele seista ennekõike oma riigi ja rahva huvide eest.

Eesti puhul väärib aga kahe käega peast kinni haaramist, et isegi nüüd, kui viiruse statistika meile näitab, et kogu riigi elutegevuse katkestamine oli ilmselge ülereageering, ei lasta inimesi ja majandust kiiresti ja täielikult vabaks. Nende otsuste tagajärjed jõuavad meieni alles eeloleval sügisel ja talvel.

Olles elus korduvalt aidanud inimestel seista oma huvide eest ja mitte kergekäeliselt survestajatele alla vanduda, olen jõudnud tõdemuseni, et enda eest seista suudavad vaid need, kes ei karda. Kel puudub hirm saada viga, jääda kaotajaks.

Tihti, väga tihti suudavad oma positsioone väärikalt kaitsta ka oponentidest pealtnäha väiksemad või nõrgemad. Loomulikult peavad sul olema ka õiged liitlased, kellega su lühemad või pikaajalised huvid kattuvad. Samal ajal tuleb endale aru anda, et võivad tekkida ka olukorrad, kus eilne vastane võib osutuda homme su liitlaseks ja vastupidi.

Vanemaks saades hakkad ikka rohkem seoseid looma ja suuremat pilti vaatama ning ühel hetkel, näiteks siis, kui näed, et mingid protsessid ühiskonnas enam endisel kujul ei toimi, ei jää muud üle kui hakata neis kaasa rääkima.

Võib ju mõelda, et Eesti rahvas ongi sellise ellujääja mentaliteediga, kes kunagi oma huvide või eneseväärikuse nimel konflikti ega isegi väitlusesse ei tiku. Aga kas ikka on?

Ma usun, et just praegu on meil ideaalne aeg vaadata objektiivselt maailma majanduspoliitilist reaalsust ning määratleda, kas kavatseme selles osaleda nii, et ka meie endi huvid oleks esindatud ja kaitstud.

Rootsi ei karda ka Hiinat. Aga meie?

Pandeemia ja rootslaste julgus vastuvoolu ujuda pole paraku ainus näide, mida riikide enesemääramise juures võiks vaadelda. Seesama Rootsi on neil päevil meedias veel teisegi poliitkorrektsuse seisukohast mässumeelse projektiga.

Ma pean silmas transiidiprojekti koostöös Hiinaga, mille osas siinsed asjatundjad eesotsas europarlamendi saadiku ja endise välisministri Urmas Paetiga on soovitanud mitte mingil juhul kaasa minna. Sest see rikkuvat "Euroopa Hiina-poliitika ühtsust".

Mitte kordagi pole mul Hiina-teemaliste artiklite valguses Eesti lehtedest olnud võimalik lugeda analüüsi Eesti majanduslikest või poliitilistest huvidest, küll aga lõpmatuseni meie partnerlustest ja ühisvastutusest USA ja EL-i ees.

Hea küll, aga mida meie siin Eestis ikkagi vajame? Mis teeks meie elu paremaks? Kas tõesti on meie ainus huvi suurtele partnerriikidele meeldimine?

Nii Yana Toomi hiljutine arvamuslugu ERR-i portaalis kui ka Urmas Paeti mõtteavaldused Hiina suhete teemal tekitavad minus küsimuse, kas Eesti huvid on üldse rahvusvahelisel areenil esindatud. Või mis huvid meil üldse on?

Praegu meie ees lahti rulluv draama on palju laiem, kui Ameerika vs Hiina ehk hea ja halva dilemma, millele eurosaadik Toom on leidnud väga eestlasliku "ühed mustad mõlemad" lahendi. Siiski, Toomi puhul väärib tunnustust tema jätkuv valmidus ajalooliste narratiivide alusel 5G-võrkude ja laiemalt tehnoloogia arendamist poliitsuuniste alusel mitte otsustada.

Kes ja miks on meie partnerid välispoliitikas?

Nüüd aga veidi välispoliitilisest enesemääratlusest. Eestlasele on alati liigselt korda läinud, mida teised temast arvavad. Samal ajal tekib küsimus, kas soov elevandile meeldida on piisav põhjus, et lasta tal otsustada, millised peavad olema meie suhted kõigi teiste loomaaia asukatega.

Eestile ja Euroopale tervikuna pole USA juba mõnda aega ainus võimalik liivakastikaaslane. Ma pole ei Hiina ega Venemaa paljude poliitikate fänn ja ma olen kaugel arvamusest, et need suurriigid ei oleks oma majanduslike huvide kaitsmise nimel valmis ebameeldivateks trikkideks. Kuid näidake mõnd välispoliitilist mõju ja ambitsiooni evivat riiki, mis selliseid trikke ei teeks. Meie, mängukaaslaste, roll on trikke läbi näha ja edasi mängida, mitte uksi paugutada ega mängusaalist põgeneda.

Rahvusliku või riikliku enesemääramise juures on alati aktuaalne liitlaste roll. Pole saladus, et väärtuspõhisuse narratiiv meie liitlaste määratlemisel ning ohtude hindamisel ei toimi enam ammu nii nagu see toimis külma sõja ajal.

Tollal oli ühel pool vaba maailm, teisel pool mittevaba. Ja kui mingitele unistajatele ja kasulikele idiootidele oligi asi segane, siis hiljemalt Praha kevade sündmused 1968. aastal panid mõtlemisvõimelise inimese jaoks asjad paika. Seetõttu oli lääneriikide omavaheline solidaarsus ellujäämisinstinkti ja eluterve rahvusliku egoismi poolt ette kirjutatud.

Nüüd oleme täiesti teistsuguses olukorras. Jah, Ameerika on (hetkel) meie kõige olulisem liitlane. Vajadus sellise liitlase järele johtub paraku reaalsusest. Aga Ameerika ei ole meie valik mitte sellepärast, et sellest kiirgaks mingit erilist eetilist sädet. Selle põhjuseks on hoopis asjaolu, et objektiivselt võttes teisi vähegi teovõimelisi liitlasi meil praegu silmapiiril lihtsalt ei ole. Seetõttu tuleb paratamatult ka mõned totrused ja sigadused vaikselt ära kannatada.

Jah, Venemaa ja Hiina väärtused on muidugi Lääne vaatevinklist pisut kummalised, kuid kindlasti mitte nii mõistetamatud kui näiteks Saudi Araabia omad. Ja kui nüüd keegi meie partnerriikidest, kelle jaoks Saudi Araabia on lähedane liitlane, tuleb meile rääkima otsuste väärtuspõhisuse vajadusest Eesti valikutes, peaksime sellise soovituse puhul küll kergelt skeptilised olema. Kuulakem ära, aga tegutsegem ikka oma peaga mõeldes ja enda huvidest lähtudes.

Venemaa on paraku kahjuks endiselt potentsiaalne oht. Seda ohutunnet dikteerivad meile aastatel 1939, 2008 ning 2014 toimunud sündmused (õigemini mitte sündmused ise, kuivõrd Venemaa poolsed hinnangud neile), aga samuti Venemaal valitsev mõjusfääride keskne ideoloogia.

Neile asjadele tulebki Vene ohust rääkides fokusseeruda, mitte aga isoleerida ennast meile kasu tuua võivatest majandusdebattidest üksnes erineva väärtusmaailma ettekäändega. Olen aastakümneid imetlenud soomlasi, kelle juhid suudavad Venemaaga diplomaatilisel tipptasemel regulaarselt kohtuda ja seista oma huvide eest. Samal ajal kui meie võidukalt kord lippu lehvitades, kord rusikat näidates isegi kohtuda kardame.

Mis aga puutub Hiinasse, siis on olukord täiesti erinev. Kõigepealt ei kujuta Hiina juba oma geograafilise asendi tõttu meile füüsilist ohtu. Ka ei ole ühtegi tõsiseltvõetavat majanduslikku hooba, kuidas Hiina saaks siin korda saata midagi, mis oleks meie endi soovide ja huvidega vastuolus. Päris kindlasti on selline risk väiksem, kui analoogsed riskid Ameerikaga suheldes.

Seega, erinevalt Vene-Ameerika suhetest, mille puhul oleme mingis mõttes sundseisus, ei ole meil Hiina ja Ameerika vahelises nääklemises kohustust poolt valida. Või - mis veel hullem - meile võimalikke kasulikke majanduslikke sidemeid Hiinaga kuidagi Ameerikale meeldimiseks torpedeerida.

USA šokk Hiina kiirest esiletõusust on igati arusaadav, kuid see ei ole meie võitlus. Pigem võib Hiina kohaloleku soosimine siinses regioonis sundida meie suurt liitlast meisse kasvõi pisut aupaklikumalt suhtuma. Seetõttu tundub ka Urmas Paeti soovitus Eesti ühepoolseks väljumiseks "17 + 1" koostööformaadist täiesti arusaamatu. Rootslaste pragmatism on aga pigem sümpaatne.

Praeguses maailmas kujunenud olukorras oleks enese huve väärtustaval riigil kohane tõsiseks ja huvidekeskseks out-of-box ehk raamidest väljas stiilis aruteluks. Meie suhted Hiina ja Venemaaga on paljuski meie endi teha ning võita või kaotada neist on vaid ennekõike meil endil. 

Kui aga jääme mugavalt suure venna tiiva taha peitu, esindades pimedalt vaid tema huve, ei pea meist maailmas mitte keegi lugu. Vähemalt mitte sel määral, kui rootslastest juba nüüd lugu peetakse.


ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: