Ehkki Hiina Rahvavabariigi pealtnäha heatahtlik tegutsemine kriisiolukorras on leidnud Läänes hulgaliselt  positiivset vastukaja, on läbivaks jooneks Pekingi talitamises olnud statistika moonutamine¹, vandenõuteooriate levitamine² ning tõe varjamine³. Miks?

2012. aastal võimule tulnud Xi Jinping on oma ametiaja jooksul Hiina rahvusvahelist mainet ning riigikorraldust fundamentaalselt muutnud – pragmaatilisest ning majanduslikult avatud riigist, kus ideoloogia eksport jäi kõrvalisemasse rolli, on saanud järjekordne totalitaarse maailmariigi ehitamise eksperiment.

Välispoliitiliselt on suurimad saavutused sel rindel olnud esimese välismaal paikneva sõjaväebaasi asutamine Djiboutis⁴, Lõuna-Hiina meres territooriumi naabritelt⁵ varastamine ja selle militariseerimine⁶ ning suurejooneline ja vastuoluline⁷ "Vöö ja tee" initsiatiiv. Välispoliitiline kuvand mida endast manada üritatakse, on suurest, võitmatust ja ühtsest Hiinast, mille edu aluseks on kommunistlik partei ja selle tugevalt tsentraliseeritud poliitiline võim.

Ka sisepoliitiline propaganda töötab samadel eesmärkidel. Düstoopilise maiguga kodanikupunktisüsteem⁸, mis kujutab endast digitaalseid vahendeid kasutades inimeste massilist jälgimist ning kontrollimist, vaheldub ka füüsiliste koonduslaagritega Xinjiangis⁹.

Tagakiusamisest ei ole pääsu ka parteiliikmetel, kellest umbes 1,5 miljonit on võetud vastutusele Xi suure korruptsioonivastase programmi abil¹⁰. Eluks ametisse nimetatud¹¹ Suure Juhi Xi Jinpingi ning tema ideoloogia eiramisele tänapäeva Hiinas enam kohta ei ole.

Koroonaviirus on löönud sellesse pilti aga sügava mõra. Li Wenliang oli Hiina arst, keda peeti esimeseks vilepuhujaks viiruse leviku osas ning kelle kohalik võim otsustas vaigistada. Tema surm samasse viirusesse algatas Hiina sotsiaalmeedias enneolematute mõõtmetega sotsiaalse vastukaja, mille ajal oli üks populaarseid teemaviiteid "I Want Freedom of Speech" (ek - ma tahan sõnavabadust), mille kommunistlik partei kiiresti ära keelas.

Sisepoliitiliselt oli tekkinud laialdane usalduskriis just n-ö tavaliste inimeste hulgas. Hiina valitsus on viimastel aastatel nautinud rahva hulgas laialdast legitiimsust eelkõige tänu suurele majanduskasvule ning asjatundlik kasvule orienteeritud majandus on parandanud lühikese ajaga sadade miljonite hiinlaste elujärge.

Usalduskriis viiruse käpardliku käsitlemise tõttu ning jahenev majandus võivad pikas plaanis seda aga muuta, sest autoritaarsetel ja totalitaarsetele riikidel on halb komme oma vigu mitte tunnistada.

Kui demokraatlikus riigis järgneb äpardusele üldiselt vigade parandus ning arutelu selle üle, kuidas tulevikus peaks käituma, siis mittevaba riik keskendub narratiivi loomisele, selle propageerimisele ja paranoiliselt kõigi teiste häälte vaigistamisele.¹²

Oma rahva tagakiusamine ja jõuga vaigistamine loob aga omakorda kogu ühiskonnas pingeid, jätkates seeläbi rahva seas valitsuse legitiimsuse erodeerimist. Ent sisepoliitilist probleemi on võimalik lahendada ka välispoliitilise hoova abil, mida Hiina jätkuvas kriisolukorras aktiivselt kasutab.

Infosõja lõppeesmärk

On oluline mõista, et Hiina pakutav välisabi on harva ilma omade eesmärkideta ning sama käib ka koroonakriisis vaevlevatele Euroopa riikidele ulatatud abikäe kohta. Ehkki Euroopa Liidu abi kontinendi koroonakoldeks saanud Itaaliale oli kriisi alguses puudulik ning seda takistasid blokisisesed erimeelsused¹³, tasub Hiina kiiremat tegutsemist antud olukorras vaadelda laiemas kontekstis.

Sisepoliitiliselt võimaldas märtsi keskpaigas Itaaliale saadetud abipakett luua kuvandi, mille järgi toimivad Hiina võimupartei ja selle rakendatav autoritaarne võimusüsteem efektiivsemalt kui Euroopa Liidu paljukiidetud demokraatlik kord.

Meedia ja interneti vaigistamine võimaldab toita propagandamasinat, mis näitab meeleldi fotosid ja videoid tänulikest itaallasest, ent jätab teadlikult oma inimestele mainimata tarnitavate meditsiinitarvikute puuduliku kvaliteedi¹⁴, päritolu ning teiste Euroopa riikide abi Itaaliale.

Näiteks 12. märtsil Hiinast Itaaliasse jõudnud 30-tonnine meditsiinitarvikute saadetis polnud kahe riigi valitsuste koostöö tulemus, vaid hoopis mõlema maa Punase Risti kohalike harude kooperatsiooni tulem – Itaalia Punane Rist oli kuu varem saatnud Wuhanisse 18 tonni meditsiinitarvikuid. Itaalia välisministri Luigi Di Maio abipalve taga enda Hiina kolleegile oli tegelikkuses soov saada teistest Euroopa riikidest varem raviks vajalikud ventilaatorid, mida siiski ei juhtunud.¹⁵

Samaaegselt on varakult loodud narratiivi abil varju jäetud Euroopa Liidu liikmesriikide abi Itaaliale – piiriülene haigestunute ravi¹⁶, meedikute tiimide saatmine haiguskolletesse¹⁷, vajalike tarvikute tarne ning rahaline abi meditsiiniseadmete tootmiseks ja soetamiseks¹⁸.

Meediakära saatel abi saatmine on autoritaarse võimu plaanipärane tegutsemine – just nagu seda oli Venemaa suursugune abi andmine, mille käigus Vene lippudega kaunistatud veokid sõitsid Itaalia maanteedel¹⁹.

Freedom House'i hinnangul²⁰ on Hiina kontroll erisuguste infokanalite üle alates 2017. aastast märkimisväärselt kasvanud. Tegemist on teadliku töö resultaadiga, mis näeb ette Pekingi narratiivi eksportimist teistesse riikidesse ning üleüldist faktide hägustamist. Infosõja lõppeesmärgiks on rahvusvahelise legitiimsuse suurendamine ning säärase efektiivse valitsusmudeli kuvandi loomine, millest ka teistel tasuks eeskuju võtta.

Kuvand heatahtlikust ja abivalmis Hiinast

Välispoliitiliselt on Hiina jaoks Itaalia aitamine ja euroliidu lõhede ärakasutamine veelgi magusam, sest plusspunkte teenitakse mitmel rindel. Kuvand heatahtlikust ja abivalmis Hiinast aitab hajutada veel õige hiljuti Lääne meedias laialdast kajastust leidnud ning seeläbi Xi Jinpingi jalgealust õõnestanud probleeme, nagu seda on demokraatlike protestide mahasurumine Hongkongis ja ligi miljoni uiguuri vähemusrahvuse esindaja kinnipidamine koonduslaagrites.

Ka on Hiina jaoks ülioluline kahepoolsete suhete arendamine riikidega, kelle koostöö on tarvilik Hiina maailma majanduse keskpunktiks muutva massiivse "Vöö ja tee" taristuprojekti realiseerimiseks.

Itaalia on seni ainus Lääne-Euroopa riik, mis on ametlikult liitunud "Vöö ja tee" initsiatiiviga ning nende jätkuv abistamine võimaldab Hiinal hoida jala endiselt Euroopa suurte ukse vahel.

Peking on ka varem ära kasutanud EL-i liikmesriikide rahulolematust Brüsseliga – seda on "Vöö ja tee" investeeringute raames tehtud näiteks ka Kreekas ja Ungaris –, mistõttu oleks paslik sel korral kingitud hobuse suhu vaadata. Veelgi lõhestunum Euroopa ennast ei aita, küll aga autoritaarset Hiinat, mis lähtub üksnes enda huvidest.