Selle aasta 26. veebruaril avaldas Eesti Ekspress loo sellest, kuidas Tartu Ülikooli juhtkond keelas ülikooli väljaandes Universitas Tartuensis (UT) artikli avaldamise TÜ ja Hiina firma Huawei Technologies vahel sõlmitud ühiste kavatsuste leppest,[1] kuna see sisaldanud leppe kohta ebakohast kriitikat.[2]

Samal päeval avaldas UT veebiväljanne kinnihoitud artikli[3] "üldsuse suure huvi tõttu … muutmata kujul ja täismahus", nagu selgitas kaasnev pressiteade. [4] TÜ arendusprorektor Erik Puura, keda peeti ärakeelamisotsuse taga olevaks isikuks, teemakohases intervjuus eitas seda,[5] andes samas mõista, et kõnealune artikkel "selle natukene dualistliku teema" ülesvõtmisega võinuks kahjustada TÜ mainet.

Samal päeval ilmus grupi Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi liikmete avalik pöördumine, kus UT artikli avaldamiskeeldu taunitakse ning juhitakse – muuhulgas Eesti Välisluureameti raportile viidates – tähelepanu ohtudele, mida ülikoolide koostöö Hiina RV asutustega ning sellekohase info tsenseerimine võivad kätkeda.[6]

See pelk episood Eesti ülikoolide rahvusvahelist teaduskoostööd käsitlevas infovoos ei väärikski ehk esiletõstmist, kui ta poleks märgilise tähendusega Hiinaga suhete laiemas kontekstis, mis hõlmab ka akadeemilist koostööd kui võimalikku riskitegurit.

Strateegiline taust: Hiina sajandi eesmärk

Hiina Rahvavabariik (HRV) seda valitseva Hiina Kommunistliku Partei (HKP) juhtimisel on seadnud varjamatult sihi saada lähikümnenditel maailma superjõuks. Eesmärk ei ole midagi vähemat, kui võtta üle globaalne juhtroll viimased paar sajandit maailmas domineerinud Euroopa – USA atlantiliselt koalitsioonilt.

HRV sisepoliitilises agendas on see sõnastatud kui "kaks sajandi eesmärki" (两个一百年 liang ge yi bai nian): jõuda HKP asutamise 100. aastapäevaks 2021. aastal "mõõdukalt jõuka ühiskonnani" (小康社会 xiao kang she hui) ning HRV 100. aastapäevaks 2049. aastal "ehitada üles jõukas, tugev, demokraatlik, kultuuriliselt edasijõudnud ja harmooniline moodne sotsialistlik riik" (建设一个繁荣，强大，民主，文化先进，和谐的现代社会主义国家 jianshe yige fanrong, qiangda, mínzhu, wenhua xianjin, hexie de xiandai shehui zhuyi guojia), mis majanduse ja elatustaseme näitajate ning poliitilise mõjukuse ja sõjalise jõu poolest kuuluks maailma juhtriikide hulka.[7]

See on esimees Xi Jinpingi "Hiina unistus" (中国梦 zhong guo meng), kantud revanšistlikust sentimendist "mitte unustada rahvuslikku alandust" (勿忘国耻 wu wang guo chi), mille all mõeldakse Hiina allajäämist lääne (sh Jaapani) survele 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel.

HRV välispoliitilises agendas väljendub see Hiina huvide agressiivses rõhutamises, ülitundlikes reageeringutes kriitika suhtes, eriti inimõiguste ja kodanikuvabaduste vallas, majanduslikus invasioonis ja üha enam Hiina erilise rolli või missiooni esiletõstmises tuleviku maailmakorra kujundamisel.

Viimase iseloomulikemaks näiteks on Xi Jinpingi "inimkonna kui ühtse kogukonna" (人类命运共同体 ren lei ming yun gong tong ti, Community of shared future for mankind) visioon, mille eestvõitleja kuvandit HRV endast järjepidevalt loob, toonitades hiina traditsiooniliste väärtuste seost marksismiga.[8]

Mõned lääne poliitikateadlased näevad toimuvas Hiina impeeriumi taassündi kui globaalpoliitiliste tsükliliste muutuste loogilist kulgu.[9]

Mis iganes HRV riiklikult suunatud tegevusi rahvusvahelises ulatuses, nii "kõva jõu" ehk majanduse, poliitika ja sõjanduse kui ka "pehme jõu" ehk ühiskonna, kultuuri ja teaduse vallas, sh akadeemilist koostööd, tuleb näha ja mõista just selles strateegilises kontekstis kui Hiina ülemaailmse mõjuvõimu kasvu eesmärki teenivaid samme ja vahendeid, mis ei pruugi sihtriikide huvide ja eesmärkidega kokku langeda või võivad neid isegi kahjustada.

Akadeemilise koostöö "trooja hobune"

Akadeemiline koostöö, teadmiste vahetamine ja vahendamine inimeste ja institutsioonide vahel on tänapäeva maailmale igati omane nähtus. Ilma selleta ei oleks inimtsivilisatsiooni kestmine ning tema ette kerkivate igapäevaste ja globaalsete ülesannete lahendamine võimalik. Selles osalevad kõik riigid, suuremad ja arenenumad pigem teadmiste ja tehnoloogiate doonorite, väiksemad ja mahajäänumad vastuvõtjatena.

Sellest tõsiasjast lähtuvalt ei saa miski olla loomulikum, kui Hiina üha kasvav osalus rahvusvahelises teaduses. Olles viimase 40 aastaga tõusnud nn kolmanda maailma riigist üheks juhtivaks majanduseks ning uusimaid tehnoloogilisi lahendusi edukalt rakendavaks ja väljatöötavaks maaks, oleks tema kõrvalejäämine või -tõrjumine rahvusvahelisest akadeemilisest koostööst võimatu. Miks siis eriti Lääneriigid koostöös Hiinaga üha kasvavat probleemi ja ohtu näevad?

Väga lihtsalt öeldes on see ülalkirjeldatud globaal-strateegiline kontekst, kus HRV paikneb erilisel ja täiesti omaette kohal. Hiina positsiooni tugevnemine ähvardab praegu kehtiva maailmakorra tasakaalust välja viia ettenägematute tagajärgedega.

Hiina poliitiline süsteem on – lääne taustsüsteemist vaadatuna – autokraatlik ja šovinistlik, ülesehituselt tsentralistlik ja hierarhiline. Süsteemi telje moodustav HKP oma jäigalt hierarhilise struktuuriga kontrollib kõike ja kõiki. Üha kasvava ja keerustuva süsteemi koos- ja käigushoidmiseks vajab ta üha rohkem ressursse, eelkõige teaduslik-tehnilist informatsiooni, mitte ainult Hiinast, vaid kogu maailmast.

Lääne akadeemiline traditsioon on oma olemuselt autonoomne, riikidest sõltumatu ülikoolide ja isikute võrgustik ja riigid on seda sellisena enamasti aktsepteerinud.

Akadeemia politiseerimist ja selle liigset ohjamist riigi poolt on peetud ebakohaseks kasvõi juba pragmaatilisest vaatest lähtuvalt, sest ammu on selgeks saanud, et poliitilisest ja regulatsioonidega koormatud akadeemiast tuleva teadusliku teabe hulk ja kvaliteet kannatavad. Tänapäeval on vaba akadeemiline tegevus ja koostöö kaitstud seaduste ja rahvusvaheliste kokkulepetega.

Hoopis teisiti on lood Hiinas. HRV seadused, eriti 2017. aastal vastu võetud Hiina Rahvavabariigi riiklik luureseadus, näevad ette, et kõik asutused ja ettevõtted peavad tegema koostööd riigi julgeoleku- ja luureorganitega ning see on ülimuslik ka vastavate asutuste töötajatele.[10]

Rahvusvahelises akadeemilises koostöös on esikohal Hiina riigi huvid. Teiste riikide reegleid ja kokkuleppeid tuleb järgida sedavõrd, kuivõrd need ei jää ette Hiina huvidele. Kui jäävad, võib ja tuleb neid ignoreerida ja püüda igal võimalusel maksma panna Hiina reegleid.

Akadeemilise koostöö varjus või selle sildi all toimuv Hiina riiklikult koordineeritud mõjutustegevuse võib laias laastus jagada kolmeks:

• otsene teaduslik spionaaž;
• ühisprojektide finantseerimise kaudu nende suunamine ja mõjutamine ning tulemuste kasutamine Hiina riigi huvides;
• nn pehme jõu ehk kultuuri- ja humanitaarhariduse kasutamine Hiinale soodsate hoiakute ja meeleolude kujundamiseks.

Teaduslik spionaaž on neist kolmest kõige ulatuslikum ja sihtriike kõige enam kahjustavam. See hõlmab teaduslik-tehnilise info vargust, teadlaste äraostmist, Hiinale kasulike projektide varjatud rahastamist, lääne teadustulemuste plagieerimist jne. Seda on kõige raskem kontrollida, kuna lääne ülikoolid ja teadusasutused on üldjuhul avatud ja kõigi hiina päritolu teadlaste ja üliõpilaste taustakontroll ei ole võimalik ega tõhus.

Ameerika Ühendriikides ja Austraalias, kus see probleem kõige teravam, on siiski hulk paljastatud juhtumeid. Mitmel juhul on tuvastatud, et spionaažilt tabatud akadeemilised isikud töötavad otseselt HRV luureorganite või militaarstruktuuride alluvuses, seega nende tegevuse peamine eesmärk oligi spionaaž.

Nimetatud riikide vastuluureorganid tegelevad tõsiselt info kogumise ja meetmete loomisega, kuid HRV teadusspionaaž pigem laieneb.[11]

Hiinapoolne rahastus, nii otsene kui ka varjatud, on sageli ühenduses eelmisega, kuna avab hiina uurijatele head võimalused osaleda otseses uurimistegevuses ning ligipääsu andmetele ja tulemustele. Samuti toimub sel teel sihtmaade teadlaste "värbamine" Hiina kasuks töötama, missuguseid juhtumeid on Ameerika ülikoolides hiljuti paljastatud.[12]

Rahastamise kaudu on kergemini mõjutatavad vaesemate riikide, nagu ka Eesti ja teised Ida- ja Kesk-Euroopa ülikoolid, kus oma teadusrahastus on sageli puudulik.[13] Hiina rahastusega ühisprojektide võimalikke riske tihti ei analüüsita; rahastuse saamise nimel võidakse rakendada tsensuuri ja varjamist ning avaliku arvamuse mõjutamist.

Kõik see leidis aset käesoleva kirjutise algul refereeritud Tartu Ülikooli ja Huawei juhtumi puhul. Rahastuse kaudu mõjutamise erivorm on HRV saatkondade või variisikute kaudu Hiina tegevusi propageerivate akadeemiliste tegevuste (konverentsid, loengukursused jm) rahastamine.[14]

Hiina "pehme jõu" olulisim ja ulatuslikem mõjutusvahend on Konfutsiuse instituutide (KI) süsteem, mille kaudu koostöös HRV ja sihtriikide ülikoolide vahel korraldatakse valdavalt Hiina rahastuse ja õpetajaskonnaga hiina keele ja kultuuri õpetamist.

Sellesse HRV haridusministeeriumi poolt kureeritavasse võrgustikku kuulub umbes 450 KI-d üle maailma; Ida- ja Kesk-Euroopa 17+1 koostöövõrgustikku kuuluvates maades on neid kokku 37;[15] Eestis üks, mis tegutseb alates 2010. aastast Tallinna Ülikooli juures.

Nende põhitegevust võib pidada igati tänuväärseks, kui ei oleks arvukalt juhtumeid, kus KI-de kaudu on püütud sekkuda sihtriikide ülikoolide akadeemilisse tegevusse nõudmistega järgida Hiina teemade käsitlemisel Hiina standardeid jne.

Reeglina toimivad KI-d HRV saatkondade "käepikendustena". Peale KI-de on ka teisi Hiinast juhitavaid ja rahastatavaid rahvusvahelisi võrgustikke nn Hiina traditsiooniliste väärtuste propageerimiseks ja HRV poliitiliste praktikate õigustamiseks. Üheks neist on näiteks Rahvusvaheline Konfutsianismi Assotsiatsioon, millega nende ridade autoril on tihe kogemus.[16] 

Kommentaar kuulub Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse Hiina-teemaliste artiklite sarja.